Hematopoeetiline tüvirakk

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib luuüdis paiknevast tüvirakkude tüübist; rakuteraapias kasutatavate hematopoeetiliste tüvirakkude kohta vaata artiklit Hematopoeetiliste tüvirakkude transplantatsioon

Hematopoeetiline tüvirakk on (ladina cellula haematopoietica praecursoria) paljudel selgroogsetel punase luuüdi hematopoeetiliste tüvirakkude niššides paiknev valdavalt multipotentne vereloomerakk, mis on eellaseks paljudele vererakkudele ja kõikidele immuunrakkudele.

Hematopoeetilised tüvirakud arenevad embrüonaalsetest hematopoeetilistest tüvirakkudest.

Hematopoeetiline tüvirakk võib diferentseeruda nii lümfoid- (T-lümfotsüüdid, B-lümfotsüüdid, loomulikud tapjarakud), erütroid-, müeloid- (monotsüüdid ja makrofaagid, neutrofiilid, basofiilid, eosinofiilid, erütrotsüüdid, dendriitrakud) kui megakarüotsüütseks eellasrakuks. Ka fetaalsed lümfoidkoe arengut mõjutavad rakud võivad pärineda hematopoeetilistest tüvirakkudest.

Kõikide diferentseerumisradade rakkude areng lahkneb luuüdis.

Hematopoeetiliste tüvirakkude areng, paljunemine, diferentseerumine, plastilisus, liikumine, morfoloogia ja patoloogia ning apoptoos võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Hematopoeetiliste tüvirakkude olemasolu kohta, neid pole õnnestunud eraldada ega otseselt vaadelda, on mõningaid tõendeid, näiteks tuuakse tõestuseks luuüdi transplantatsioonid. Arvatakse et, sarnaselt teistele tüvirakkudele, on neil lõputu paljunemis- ja differentseerumisvõime.[1]

Punase luuüdi niššides paiknevad hematopoeetilised tüvirakud alluvad geneetilistele ja hormonaalsetele kontrollmehhanismidele, lisaks mõjustavad neid ümbritsev strooma, ringlevad kasvufaktorid, tsütokiinid, ka manustavad ravimid jpm. Viimaste uuringute alusel mängib rolli veel ka sümpaatiline närvisüsteem.

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Terminoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hematopoeetiline tüvirakk on kantud kehtivasse inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica-sse.

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimese hematopoeetilised tüvirakud paljunevad in vivo keskmiselt üks kord 40 nädala jooksul (kassidel ∼ kord 8,3 nädala ja hiirtel ∼ kord 2,5 nädala jooksul)[2] ja nende koguarvuks hematopoeetilises süsteemis pakutakse ∼ 10 000 - 20 000.

Liikumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ekspressiooniprofiil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimese hematopoeetilised tüvirakud on lineage negative (Lin−) CD4, 8, 10, 14, 15, 16, 19, 20.

CD34[muuda | redigeeri lähteteksti]

1,5 kuni 3%-l inimese luuüdi hematopoeetilistel tüvirakkudel on tuvastatud CD34 antigeen. Tüvirakud toodavad pinnal CD34-glükoproteiini (BM-CD34+ rakud).

Plastilisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hematopoeetiliste tüvirakkude plastilisuses ei ole uurijad kokkuleppele jõudnud. Osade uurijate arvates on hematopoeetilised tüvirakud võimelised välja arenema teist tüüpi rakkudeks, näiteks epiteeliks, maksarakkudeks, ajukoeks jpm.

Hematoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]


Patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel seostatakse hematopoeetiliste tüvirakkudega ka haiguslikke seisundeid: konstitutsionaalne aplastiline aneemia, agranulotsütoos, raske kombineeritud immuunpuudulikkus, tserebellaarne ataksia defektse DNA-reparatsiooniga, Wiskotti-Aldrichi sündroom, sirprakk haigusseisundid, paroksüsmaalne e äkkhootine öine hemoglobinuuria jpt.

Mitmed hematopoeetilised neoplasmid sisaldavad hematopoeetilisi kasvajate tüvirakke.

Rakuravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hematopoeetiliste tüvirakkude transplantatsioon

Inimese hematopoeetilisi tüviraku liine kasutatakse kliinilises hematoloogias hematopoeetiliste tüvirakkude transplantatsiooniks.


Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hematopoeetiliste tüvirakkude avastammine toimus tõenäoliselt 1963. aastal.[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kaushik D Deb, Satish M Totey, Stem Cells: Basics And Applications, Tata McGraw Hill Education Private Limited, lk 443, 2009, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 13.07.2014) (inglise keeles)
  2. Sandra N. Catlin, Lambert Busque, Rosemary E. Gale, Peter Guttorp, ja Janis L. Abkowitz, The replication rate of human hematopoietic stem cells in vivo, Blood. Apr 28, 2011; 117(17): 4460–4466., veebiversioon (vaadatud 13.07.2014) (inglise keeles)
  3. Mark A. Schroeder ja John F. DiPersio, Mobilization of hematopoietic stem and leukemia cells, Jaanuar 2012, Journal of Leukocyte Biology, 91. köide, nr 1, lk 47-57, veebiversioon (vaadatud 14.07.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]