Helloween

Allikas: Vikipeedia
Helloween 2006. aastal esinemas.

Helloween on Saksamaa power metal'i bänd, mida peetakse selle stiili üheks rajajaks.

Bändi ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Helloweeni eelnevad nimed enne 1983. aastat olid Gentry ja Iron Fist, mis 1983. aastal muutsid ansambli uue nime Helloweeniks. Bändi algkoosseisu kuulusid kitarristid Kai Hansen ja Michael Weikath, basskitarrist Markus Grosskopf ja trummar Ingo Schwichtenberg. Samal aastal ilmus Saksamaal EP "Death metal", mille peal oli lisaks Running Wildi, Hellhammeri ja Dark Avengeri lugudele ka kaks Helloweeni oma. Toona liigitati Helloweeni pigem speed metal'i alla.

1985. aastal ilmus bändi omanimeline EP, mis sisaldas 5 lugu. Veel samal aastal anti välja ka esimene album "Walls of Jericho", kus lauljaks oli kitarrist Kai Hansen. Järgnenud kontsertturneel sai selgeks, et Kai Hansenil on raskusi samal ajal kitarrimängimise ja laulmisega. Peale singli "Judas" ilmumist 1986. aastal otsustati endale otsida uus laulja, kelleks sai toona 18-aastane Michael Kiske. Uut lauljat mõeldi tutvustada duubelalbumi kaudu. Plaadifirma survel avaldati aga albumid "Keeper of the Seven Keys Part I" ja "Part II" kahel järjestikusel aastal vastavalt 1987 ja 1988.

MTV raskemuusika saates "Headbanger's Ball" sageli mängitud video "I Want Out" ning pika kontsertturnee toel nii Euroopas kui USA-s saavutas Helloween ülemaailmse tuntuse, saades eriti populaarseks Suurbritannias. Rahulolematus turnee-eluga ning bändisisesed konfliktid sundisid aga kitarristi ning põhilise laulukirjutaja Kai Hanseni ansamblist keset Euroopa turneed lahkuma ja asutama oma bändi Gamma Ray. Tema asendajaks võeti Rampage'i kitarrist Roland Grapow.

1989. aastal avaldati live album "Live in the U.K.". Lahkhelid plaadikompaniiga ei võimaldanud aga bändil kolm aastat kontserte anda ega uut loomingut avaldada. Järgmine album "Pink Bubbles Go Ape" uue plaadifirma EMI all ilmus alles 1991. aastal. Seekord rõhus bänd senise eepilisuse asemel pigem huumorile ning albumi läbimüük jäi tagasihoidlikuks, samuti sai sellele osaks kriitika. Bändiliikmete vahel hakkasid tekkima lahkhelid.

Järgmise albumiga "Chameleon", mis ilmus aastal 1993, eemaldus Helloweeni muusika veelgi enam heavy ja power metalist ning flirtis selliste muusikastiilidega nagu progressive rock, swing, grunge ja folk rock. Eksperimentaalsele albumile sai nii fännide kui kriitikute poolt osaks hävitav hinnang. Helloweeni plaadimüük kuivas kokku ning järgneval turneel tuli esineda pooltühjadele saalidele. Tagatipuks loobus plaadikompanii EMI kesise müügiedu tõttu bändi plaadilepingu pikendamisest. Ansambli sisetülid võtsid ähvardavad mõõtmed. Liikmed jagunesid kahte leeri - Michael Weikath ja Roland Grapow ühel pool ning Michael Kiske ja Ingo Schwichtenberg teisel pool ning keskel Markus Grosskopf, kes püüdis mõlemaid pooli lepitada.

Ingo Schwichtenbergi narkootikumide sõltuvusest tingitud terviseprobleemid sundisid ta keset Chameleoni turneed ansamblist vallandama. Kiske ja Weikathi vastasseis süvenes ning peagi otsustati vallandada ka Kiske, kes peale seda distantseerus terveks kümnendiks metal muusikast ning keskendus soolokarjäärile. Helloweenil polnud seega 1993. aasta lõpuks ei lauljat, trummarit ega plaadikompaniid.

1994. aastal ühinesid bändiga laulja Andi Deris ansamblist Pink Cream 69 ja trummar Uli Kusch, kes oli mänginud varem Helloweeni endise kitarristi Kai Hanseni ansamblis Gamma Ray. Välja anti come-back album "Master of the Rings", mis tähistas bändi naasmist varasema power metali stiili ja saundi juurde. Album sai valdavalt positiivse vastuvõtu, kuigi uue solisti valik tekitas palju vastakaid arvamusi - erinevalt Kiske neljaoktaavisest hääleulatusest ja pehmemast tämbrist sarnanes Andi Derise vokaal rohkem varasema solisti Kai Hanseni omale.

1996. aastal väljastatud album "Time for the Oath", mis oli pühendatud aasta varem enesetapu teinud esimese trummari Ingo Schwichtenbergi mälestusele, osutus üliedukaks ning seega naasis Helloween Saksamaa ja tegelikult ka kogu Euroopa mõjukaimate metal-bändide hulka. Järgmine album "Better than Raw" oli eelmisest raskem. Järgnes edukas kontsertturnee Euroopas, Jaapanis, Brasiilias ning üle kümne aasta taas USA-s ning 1999. aastal avaldatud kaverite album "Metal Jukebox", kus Helloween esitab muuhulgas näiteks Jethro Tull'i, Faith No More'i, ABBA ja Deep Purple'i lugusid.

Järgneva albumiga The Dark Ride võttis Helloween taas uue suuna, seekord aga minnes veelgi enam karmimaks, mida väljendas vihasem saund, süngemad lauluteemad ning isegi plaadikujundus ja bändiliikmete välimus. Album pälvis väga erinevat vastukaja, kus ühelt poolt kiideti ansambli võimet ajaga kaasas käia, kuid teiselt poolt süüdistati neid taas ebaõnnestunud eksperimenteerimises. Sellest hoolimata oli aga järgnev tuur igati edukas.

Turnee käigus muutus taas ansambli isikkoosseis. Ansamblist vallandati kitarrist Roland Grapow ja trummar Uli Kusch. Võimalikeks põhjusteks võis olla Grapowi ja Kuschi liigne pühendumine nende kõrvalprojektile Masterplan või siis muusikalised erimeelsused, kus Grapow ja Kusch pooldasid viimasel albumil esitletud karmima liini jätkamist, samas kui Weikath, Derist ja Grosskopfi mõjutades, suhtus muutustesse umbusuga tahtmata korrata Kiske ajastu ebaedu.

Uus album "Rabbit Don't Come Easy" avaldati 2003. aastal. Vastukaaluks eelmisele albumile, pakkus see taas ehedat ja rõõmsameelsemat power metalit. Michael Weikathi sõnul väljendab plaadi kummaline nimi, mis tõlkes tähendab "Jänes ei tule kergesti" ning albumi kaanepilt - mustkunstnik jänest torukübarast välja tõmbamas - muusikaalbumi loomise rasket protsessi.

Ansambli uuteks liikmeteks said kitarrist Sascha Gerstner ning hiljem, 2005. aastal, paljude trummarite vahetumise järel bändist Rawhead Rexx pärit Dani Löble.

Samal aastal anti välja ka uus duubelalbum "Keeper of the Seven Keys - The Legacy", mis leidis nii kuulajate kui ka kriitikute poolt sooja vastuvõtu. Seejärel järgnesid edukad kontsertturneed, kus esineti muuhulgas ka koos Kai Hanseni bändi Gamma Rayga.

2007. aastal ilmavalgust näinud album "Gambling With the Devil" võeti samuti hästi vastu hoolimata tõsiasjast, et taas oli tegemist ühe karmima Helloweeni albumiga üldse. Ometi erineb see album 2000. aastal ilmunud plaadist The Dark Ride ja seda ilmselt seetõttu, et laulukirjutajad olid tollel valdavalt bändist lahkunud Grapow ja Kusch.

2008. aastal esines Helloween Eestis Rabarockil.

2010. aastal teatas Helloween oma veebilehe kaudu, et on salvestamas uut materjali, mis on "viimaste aastate kiireim ja vihaseim". Oktoobri lõpus jõudis poelettidele album "7 Sinners". Plaadi materjal sarnaneb oma saundilt eelmisega, kuid on seekord lugude struktuurilt lihtsakoelisem ja niiöelda mainstream'i standarditele vastav, vastukaaluks eelmise albumi progressiivsetele kompositsioonidele.

2013 aasta jaanuaris lasi Helloween välja oma kõige uuema albumi.

13. detsembril esines bänd uue albumi tuuri raames teist korda Eestis, seekord Tallinnas Rock Cafés.

Koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Praegused liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Endised liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stuudioalbumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1985 "Walls of Jericho"
  • 1987 "Keeper of the Seven Keys Part I"
  • 1988 "Keeper of the Seven Keys Part II"
  • 1991 "Pink Bubbles Go Ape"
  • 1993 "Chameleon"
  • 1994 "Master of the Rings"
  • 1996 "The Time for the Oath"
  • 1998 "Better than Raw"
  • 1999 "Metal Jukebox"
  • 2000 "The Dark Ride"
  • 2003 "Rabbit Don't Come Easy"
  • 2005 "Keeper of the Seven Keys - The Legacy"
  • 2007 "Gambling With the Devil"
  • 2010 "7 Sinners"
  • 2013 "Straight out of Hell"

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]