Harksaba-kajakas
 |
See artikkel räägib linnuliigist; perekonna kohta vaata artiklit Harksaba-kajakas (perekond) |
| Harksaba-kajakas | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 Vanalind hundsulestikus
|
||||||||||||||
| Kaitsestaatus | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Xema sabini Sabine (1819) |
||||||||||||||
| Sünonüümid | ||||||||||||||
|
Larus sabini |
Harksaba-kajakas (Xema sabini) on väike kajaklane, harksaba-kajaka perekonna (Xema) ainus liik. Osa uurijaid paigutab ta kajaka perekonda nimega Larus sabini.
Sisukord |
Levila [muuda]
Harksaba-kajakas on levinud Arktikas. Sügisel rändab ta lõunasse. Alaska ja Siberi linnud rändavad sügisel Beringi väina kaudu piki Põhja-Ameerika läänerannikut kuni Peruu ja Tšiili rannikuni ja talvitavad seal Humboldti hoovuse jahedatel vetel. Gröönimaa ja Ida-Kanada linnud rändavad üle Atlandi ookeani ja piki Aafrika läänerannikut kuni Namiibia ja Lõuna-Aafrika Vabariigini ja talvitavad Benguela hoovuse jahedatel vetel. Talvitusaladel veedavad nad peaaegu kogu aja avamerel rannikust 2–150 km kaugusel. Üksikuid harksaba-kajakaid satub eriti sügistormide aegu ka mujale rannikutele. Eestis on harksaba-kajakat täheldatud mõnel üksikul korral.
Välimus [muuda]
Üldpikkus 27–32 cm, tiibade siruulatus 83–92 cm [1]. Hundsulestikus vanalind on peamiselt valge, vaid tiibade ülapool on hall ja pea on tumehall, musta "kaelusega". Välimised labahoosuled on mustad. Must nokk on kollase tipuga. Puhkesulestikus vanalinnul on pea tagaosa ja kukal tumedad. Noorlind on valge ja hallikaspruuni mustriga. Harksaba-kajaka tiibadel on liigile tüüpiline must-valge-hall värvikombinatsioon. Talvel on ka noorlinnul kuklal ja pea tagaosas tumedat. Harksaba-kajaka määramiseks on hea tunnus kõikides sulestikes tiirulikult harkis saba. Häälitsused on tiirulikud.
Elupaik ja pesitsemine [muuda]
Harksaba-kajakas pesitseb väikeste seltsingutena Gröönimaa, Põhja-Ameerika ja Kirde-Siberi tundras nii mererannikul kui jõgede ja järvede kaldal. Taimõri poolsaare suurim teadaolev seltsing koosneb umbes 30 paarist. Teravmägedel pesitseb umbes viis paari. Pesitsemine algab juunis või juuli algul. Harksaba-kajakas teeb pesa maapinnale. Kurnas on kolm, mõnikord kaks täpilist oliivpruuni muna. Haudumine kestab umbes 23 päeva.
Toitumine [muuda]
Harksaba-kajakas sööb kõiksugu väikeseid mereoleseid. Võtab mune randtiiru pesadest.
Viited [muuda]
- ↑ Jonsson, L. Euroopa linnud. Eesti entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2000, lk 270-271
