Harivesilik

Allikas: Vikipeedia
Harivesilik
TriturusCristatus.jpg
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Kahepaiksed Amphibia
Selts: Sabakonnalised Caudata
Sugukond: Salamanderlased Salamandridae
Perekond: Vesilik Triturus
Liik: Harivesilik
Ladinakeelne nimetus
Triturus cristatus
██ Harivesiliku levila [1]
██ Harivesiliku levila [1]

Harivesilik ehk põhja-harivesilik (Triturus cristatus) on salamanderlaste sugukonda vesiliku perekonda kuuluv kahepaikne.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harivesilik on levinud Põhja- ja Kesk-Euroopa aladel, mis jäävad Alpidest ja Doonaust põhja poole. Isendeid pole leitud Iirimaalt, harvad on leiud Skandinaaviamaadest. Levila ei ulatu kuigi kaugele itta, ulatudes Jekaterinburgi oblasti lõunaosani. Ta on levinud Kaukaasias ja Krimmis.[2] Eestis elab peamiselt mandriosas, eriti Kagu-Eestis.

Harivesilikud on Eestis looduskaitse all.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täiskasvanud harivesilik on tähnikvesilikust suurem, maksimaalselt 18 cm pikkune. Isane on mõne sentimeetri võrra emasest lühem. Värvus sõltub elupaigast, tavaliselt on see tumedat tooni. Harivesilik on ülalt must, pruunikas või hallikas, tumedate täppidega, alt kollakas või oranž mustade laikudega. Nahk on jämedate teradega. Noortel harivesilikel võib seljal esineda kollane triip. Pulmarüüs isastel on saba külgedel sinakasvalged triibud.

Isastel isenditel on suhteliselt kõrge hambuline hari, mis katkeb saba tüviku juures. Selle harja tõttu kannavad nad ka harivesiliku nime. Emastel kulgeb piki selga sageli kitsas kollane joon, kuid harja neil ei ole.[2]

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harivesilik ei ole arvukas. Teda on 4–6 korda vähem kui tähnikvesilikku. Harivesiliku jaoks on nähtavasti parimad elutingimused metsastepis, kus teda on ainult 2–3 korda vähem kui tähnikvesilikku.[2]

Ta eelistab metsajärvi, soote, tiike, veeauke, soid, rabasid ja kraave. Teda võib kohata ka laiade jõeorgudega kultuurmaastikul. Kui tad veest lahkub, peitub ta mahalangenud puude all, aukudes, urgudes, isegi pehkinud kändudes. Vees on ta aktiivne ööpäev läbi, kuival ainult öösiti. Veekogudes viibib ta kevade ja suve alguses, aga alates juuni keskpaigast siirdub kuivale.[2]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vees sööb harivesilik veemardikaid (ujurid, kukrikud, vesimardikad), limuseid, eriti herneskarpe, sääsevastseid, vesilutikaid, kiilivastseid, kahepaiksete kudu, kalamarja, vähilaadseid ja kulleseid.[2]

Kuival toituvad nad vähe. Kolmandiku kuival püütud harivesilike maod olid täiesti tühjad. Nad söövad vihmausse, nälkjaid, putukaid ja nende vastseid ning mõnikord teiste vesilikuliikide maismaale siirdunud noorloomi.[2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kaart on tehtud Nöllerti ja Nöllerti raamatu "Die Amphibien Europas" põhjal.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Loomade elu" 5. kd., lk. 44, 45

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]