Harilik sarvikrästik
| Harilik sarvikrästik | |
|---|---|
 Harilik sarvikrästik | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Alamhõimkond |
Selgroogsed Vertebrata |
| Klass |
Roomajad Reptilia |
| Selts |
Soomuselised Squamata |
| Alamselts |
Maolised Serpentes |
| Infraselts |
Alethinophidia |
| Ülemsugukond |
Colubroidea (Oppel, 1811)[2] |
| Sugukond |
Rästiklased Viperidae |
| Alamsugukond |
Pärisrästiklased Viperinae |
| Perekond |
Sarvikrästik Cerastes |
| Liik |
Harilik sarvikrästik |
| Binaarne nimetus | |
|
Cerastes cerastes (Linnaeus, 1758) | |
| Sünonüümid | |
| |
Harilik sarvikrästik (Cerastes cerastes) on pärisrästiklaste alamsugukonda kuuluv, valdavalt öise eluviisiga mürkmadu, kes elutseb Põhja-Aafrikas ja osas Lähis-Idas. Teda on lihtne ära tunda silmade kohal asuvate teravate püstsete silmaüliste soomuste[3] järgi, kuigi esineb ka isendeid, kel need soomused puuduvad.
Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Harilikul sarvikrästikul klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised alamliigid[4]:
- Cerastes cerastes cerastes (Linnaeus, 1758)
- Cerastes cerastes hoofieni Werner & Sivan, 1999.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Tavaline üldkehapikkus on neil 30–60 cm ja maksimumpikkus 85 cm. Emased on suuremad kui isased.
Kõige silmatorkavamaks tunnuseks on silmade kohal asetsevad "sarved". Need võivad olla ka pisikesed või üldse puududa. Silmad on neil etteulatuvad ja asuvad pea külgedel. Silmade suuruses esineb ka sooline dimorfism – isastel on pea ja silmad suuremad kui emastel. Võrreldes teise samast perekonnast liigi Cerastes gasperetti'ga, on harilikul sarvikrästikul suhteliselt suurem pea ja "sarvedega" isendeid esineb sagedamini (vastavalt 13% vs 48%).
Värvuselt on neil põhivärviks alati substraadiga kattuv kollakas, hele hall, roosakas, punakas või helepruun värvus. Seljal on neil tumedad ristkülikukujulised laigud, mis jooksevad kuni saba otsani. Need laigud võivad olla ka ühendatud. Kõhusoomused on neil valged ning saba, mille ots võib olla must, on tavaliselt peenike.
Levik[muuda | muuda lähteteksti]
Teda võib kohata kuiva kliimaga Põhja-Aafrikas (Maroko, Mauritaania, Mali, Alžeeria, Tuneesia, Nigeeria, Liibüa, Tšaad, Egiptus, Sudaan, Etioopia ja Somaalia) kuni Siinai poolsaarel Iisraelini. Araabia poolsaarel esineb teda Jeemenis, Kuveidis, Saudi Araabia edelaosas ning osas Kataris, kus ta jagab levilat koos Cerastes gasperetti'ga. Teade selle kohta, et harilikku sarvikrästikut on kohatud ka Liibanonis, on Jogeri (1984) sõnul ebatõenäoline.
Algselt oli tüüpasukohaks märgitud Oriente, kuid Flower (1933) esitas selguse mõttes tüüpasukohaks Egiptuse.
Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]
Liik eelistab kuiva, liivast ja hõredate kiviservadega alasid ning peeneteralist liiva. Vahetevahel võib neid kohata ka oaasides ning kuni 1,5 km kõrgustel aladel. Eelistatud on jahedamad alad, aasta keskmise temperatuuriga kuni 20 °C.
Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Tüüpiliselt liiguvad nad külg ees (kaldvaksamine), paisates kere tagumise osa ette ja küljele ning seejärel tõmmates eesosa järele[3], mistõttu jätavad nende kehad liikudes liivale omapäraseid jälgi. Vahel võivad jäljed olla nii täiuslikud, et nende pealt võib soomuste arvu lugeda. Iseloom on neil mõistlikult rahulik, kuid ohu korral võtavad sisse C-kujulise ähvarduspoosi ning tekitavad omapärast peletusheli – hõõrudes ühe külje kiiljaid soomuseid teisel küljel paiknevate soomuste vastu. Kuna nende soomused on tugevad ja sakiliste servadega, siis kostab nende kokkuhõõrumisest saagiv heli, mis sarnaneb perekonda Echis (eefa) liigitatud madude kehasoomuste tekitatava häälega. Looduses on nad enamasti varitsevad kiskjad, kes lamavad kattunult liiva all kivide läheduses või taimestiku all. Kui saakloom (väiksed linnud või närilised) lähedusse satub, siis salvatakse teda järsult ja hoitakse kinni seni, kuni mürk toimima hakkab.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ McDiarmid RW, Campbell JA, Touré T. 1999. Snake Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference, Volume 1. Washington, District of Columbia: Herpetologists' League. 511 pp. ISBN 1-893777-00-6 (sari). ISBN 1-893777-01-4 (köide).
- ↑ Peter Uetz & Jakob Hallermann, Higher Taxa in Extant Reptiles, Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 03.10.2013) (inglise keeles)
- ↑ 3,0 3,1 Loomade elu 5:324.
- ↑ Peter Uetz & Jakob Hallermann, Cerastes cerastes Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 18.04.2014) (inglise keeles)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Linnaeus, C. 1758: Systema Naturae per regna tria naturæ, secundum classes, ordines, genera, species, cum characteribus, differentiis, synonymis, locis, Tomus I. Editio decima, reformata. Holmiæ: impensis direct. Laurentii Salvii. i–ii, 1–824 pp, lk 217., doi: 10.5962/bhl.title.542, Veebiversioon (vaadatud 18.04.2014) (inglise keeles)
- Sissekanne Animal Diversity Webis
- Sissekanne NCBI-s
- Sissekanne roomajate andmebaasis
- Sissekanne SITI-s
- Sissekanne saidil Wikispecies
- M. Schneemann, R. Cathomas, S.T. Laidlaw, A.M. El Nahas, R.D.G. Theakston ja D.A. Warrell, Life-threatening envenoming by the Saharan horned viper (Cerastes cerastes) causing micro-angiopathic haemolysis, coagulopathy and acute renal failure: clinical cases and review, QJM (2004) 97 (11): 717–727.,doi: 10.1093/qjmed/hch118, Veebiversioon (vaadatud 18.04.2014) (inglise keeles)
Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Cerastes cerastes seisuga 18.04.2014.