Harilik aaloe

Allikas: Vikipeedia
Harilik aaloe
Harilik aaloe Gran Canarial
Harilik aaloe Gran Canarial
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Üheidulehelised Monocotyledoneae
Selts: Asparilaadsed Asparagales
Sugukond: Heinpuulised Xanthorrhoeaceae
Alamsugukond: Tooneliilialised Asphodeloideae
Perekond: Aaloe Aloe
Liik: Harilik aaloe
Ladinakeelne nimetus
Aloe vera
(L.) Burm.f., 1768
Sünonüümid

vt artikkel

Harilik alloe

Harilik aaloe on igihaljas aaloeliik, mida kasvatatakse toataimena ja kasutatakse ravimtaimena aga ka kosmeetikatööstuses.

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Cronquisti süsteemis (1981) on aaloe liigitatud aaloeliste (Aloeaceae) sugukonda.

APG II süsteemis (2003) on aaloe liigitatud tooneliilialiste (Asphodelaceae) ja APG III süsteemis heinpuuliste (Xanthorrhoeaceae) sugukonda.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nimena on kasutatud:

  • Aloe barbadensis Mill.
  • Aloe perfoliata var. barbadensis (Mill.) Aiton (1789)
  • Aloe vulgaris Lam. (1783)
  • Aloe elongata Murray (1789)
  • Aloe flava Pers. (1805)
  • Aloe barbadensis var. chinensis Haw. (1819)
  • Aloe indica Royle (1839)
  • Aloe chinensis (Haw.) Baker (1877)
  • Aloe vera var. littoralis J.König ex Baker (1880)
  • Aloe lanzae Tod. (1891)
  • Aloe vera var. chinensis (Haw.) A.Berger (1908)
  • Aloe vera var. lanzae (Tod.) Baker (1908)
  • Aloe vera var. wratislaviensis Kostecka-Madalska (1953).

Lühike botaaniline iseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku aaloe õied.

Taim on väga lühikese varrega. Lehed on normaalselt hallikasrohelise värvusega ja ääristatud hambulise servaga. Õied on kollase värvuse ja toruja kujuga.[1]

Anatoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Iga leht koosneb kolmest kihist: 1) sisemine kiht on läbipaistev geel, mis koosneb 99% ulatuses veest ja 1%-i koostises on: glükomannan, aminohapped, lipiidid, fütosteroolid ja vitamiinid; 2) keskmine kiht on lateks, mis on kibedamaitseline kollane taimemahl ja sisaldab antratseenderivaate; 3) välimine kiht on 15- 20 raku paksune kiht, selles kihis toimub sahhariidide ja valkude süntees ning koorel on ka kaitsefunktsioonid.

Harilik aaloe sisaldab hulgaliselt bioaktiivseid aineid, kuid nende sisaldus varieerub ning oleneb kasvutingimustest ja kodupinnasest.

Vitamiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik aaloe sisaldab nii vesilahustuvaid (vitamiin B12, foolhape, C-vitamiin ja B4-vitamiin) kui rasvlahustuvaid vitamiine (A- ja E-vitamiin).

Ensüümid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ensüüme on vähe uuritud, kuid teatakse 8 ensüümi: aliiase, alkaline phosphatase, amülaas, bradükinaas, carboxypeptidase, katalaas, tsellulaas, lipaas, ja peroxidase.

Bradükinaasile omistatakse [[bradükiniini lahustamisvõime põletikukolletes. Teised tuvastatud ensüümid mängivad rolli suhkrute ja rasvade lõhustamisel.

Mineraalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mineraalidest sisaldab harilik aaloe tsinki, kaltsiumi, kroomi, vaske, seleeni, magneesiumi, mangaani, kaaliumi ja naatriumi.

Sahhariidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik aaloe sisaldab monosahhariide (glükoos ja fruktoos) ja polüsahhariidide.

Hiljuti avastati aaloe geelist ka allergiavastane glükoproteiin alprogen.

Rasvhapped[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rasvhapetest on tuvastatud 4 fütosteroidi: kolesterool, kampesterool, β-sitosterool ja lupeol. Neid seostatakse põletikuvastase toimega.

Hormoonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fütohormoonidest on ringlemas auksiinid ja giberelliinid. Neid seostatakse haavu raviva ja põletikuvastase toimega.

Aminohapped[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik aaloe sisaldab ligi 20 inimesele vajalikku aminohapet.[2]

Hariliku aaloe saadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa farmakopöa droog on aaloelehtedest pressitud ja kuivatatud mahl (nimetatakse saburiks).

Euroopa farmakopöa aaloe standarditud kuivekstrakti (aloes extraxtum siccum normatum) aga valmistatakse aaloelehti keeva veega ekstraheerides.[1]

Toime inimestele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seespidiselt kasutatuna on aaloemahlal lahtistav ning bakterite arengut pidurdav toime. Välispidiselt kasutatakse aaloemahla põletikuvastase ja haavu parandava toime tõttu, ka kaitseks kiirguse eest.[1]

Mõnede allikate kohaselt on harilik aaloe ainuke taimeravim, mis aitab kiirgusnahapõletike korral.

Uuringud aaloemahla ja/või kuivekstrakti kasutamise ja toimete kohta raseduse ja lapse rinnaga toitmise ajal puuduvad.

Aaloesaadused võivad ülitundlikkust põhjustada.

In vitro uuringud on näidanud, et aaloe suudab immuunsust mõjutada ja omab kasvajavastast toimet.[3]

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku aaloe kasutus rahvameditsiinis on kirjas Ebersi papüürusel (~1550 eKr).

Hariliku aaloe tervendamisvõimet olevat ära kasutanud ja sellest ka kirjutanud 1. sajandil arst, farmakoloog ja botaanik Pedanius Dioscorides, teatmeteoses De Materia Medica. Dioscoridese kirjutise kohaselt kasutati hariliku aaloe keedetud mahla furunkulite ja eesnaha ravimiseks, rahustamaks kuiva ja sügelevat nahka, haavandunud suguelundeid, ravimaks mandleid, igemeid ja ärritunud kurku, vigastuste korral ja haavade veristuse lõpetamiseks.

Plinius Vanem (23-79 AD) olevat kinnitanud Dioscoridese avastusi Naturalis historia's. Plinius Vanem olevat neile lisanud veel ka leepra korral leproomide ravimise.

Vana-Rooma arst ja anatoom Galenos (129umbes 200) olevat kasutanud ravivahendina samuti harilikku aaloed.[4]

Aleksander Suure sõjalise eesmärgiga külaskäigul Sokotra saarele [5] ja Christoph Kolumbuse kaaskond olevat sõjameeste haavaravis kasutanud harilikku aaloed.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 A.Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 58, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  2. Amar Surjushe, Resham Vasani, ja D G Saple, ALOE VERA: A SHORT REVIEW, Indian J Dermatol. 2008; 53(4): 163–166., doi: 10.4103/0019-5154.44785, veebiversioon (vaadatud 18.07.2014) (inglise keeles)
  3. Barrie R. Cassileth, Aloe Vera (Aloe barbadensis, Aloe capensis), 13. juuni, 2011, Integrative Oncology, Oncology Journal, veebiversioon (vaadatud 17.07.2014) (inglise keeles)
  4. Gertrude Baldwin, HISTORY OF ALOE VERA ALOE VERA, THE BENEFITS OF THE USE OF ALOE VERA IN HERBAL PREPARATIONS, veebiversioon (vaadatud 18.07.2014) (inglise keeles)
  5. Chronology of Socotra, veebiversioon (vaadatud 18.07.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]