Harilik altee
| Althaea officinalis | |
|---|---|
 Harilik altee | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Kassinaerilaadsed Malvales |
| Sugukond |
Kassinaerilised Malvaceae |
| Perekond |
Altee Althaea L. |
| Liik |
Harilik altee |
Harilik altee (Althaea officinalis) on kassinaeriliste sugukonda altee perekonda kuuluv taimeliik. Perekonda kuulub veel 6–12 liiki, mis on levinud Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lääne-Aasias.
Levila ja kasvukohad[muuda | muuda lähteteksti]
Harilik altee eelistab niiskeid kasvukohti, teda võib leida näiteks jõgede ja järvede äärest, soodest, lodudelt.[1] Seda saab samuti kasvatada aias ja peenral. Enam levinud on ta Euroopas ja Lääne-Aasias, tema levikuala ulatub idas Lääne- ja Ida-Siberisse. Kasvatatakse Bulgaarias, Venemaal Krasnodari krais, Ukrainas, Ungaris, Belgias jm. Eestis on harilik altee kultuurtaim, harva kasvab metsistunult. [2] [3] [4]
Morfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Harilik altee on mitmeaastane rohttaim, millel on viltjaskarvane püstine vars kõrgusega 60–150 cm. Lehed on 3–5 hõlmised, servadel täkilised. Leherootsud on tavaliselt lehelabast lühemad. Alumised lehelabad on laimunajad kuni neerjad südaja alusega, ülemised on piklikmunajad või munajad. Kroonlehed on kahvaturoosad kuni valged, õied kasvavad kahe või kolme kaupa keskmiste varrelehtede kaenlas (läbimõõduga 20–30 mm). Vili koosneb tavaliselt 15–22 osaviljast. Altee õitseb juunist septembrini.[5]
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Droogi (altee juuri) kasutatakse röga lahtistava, pehmendava ja põletikuvastase ravimina ülemiste hingamisteede haiguste korral, samuti gastriitide, koliitide ning mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandite korral. Altee droog sisaldab limaaineid ja seepärast kasutatakse seda nii köha, bronhiidi kui ka trahheiidi ravimiseks. Lisaks toimib droog mao-sooletraktile: tarvitatakse haavandtõve ja ülehappesusega gastriidi korral. Kasutatakse vesitõmmisena, siirupina, pulbrina ja ravimteesegudes jm.
Kosmeetikas valmistatakse õitest ja lehtedest tõmmis, millega pestakse põletikulist nahka ja juukseid. Taime juurtest valmistatakse veel salvi furunkulite ja mädanike vastu, lehtedest aga päikesepõletust leevendavat leotist. Rahvameditsiinis tarvitatakse peale juure ka altee õisi ja pungi. Õieteed valmistatakse neeru- ja kusepõiepõletiku korral. Psoriaasi ravis on altee lehtedel ja õitel leevendav osa. Igemepõletiku ja kurgumandlite põletiku korral kasutatakse kuuma altee tõmmist kurgu ja suu loputamiseks. Külma altee tõmmist kasutatakse kompressina silmade limaskestade ja naha põletiku korral. [3][6][1][2]
Droog[muuda | muuda lähteteksti]
Droogina kasutatakse altee lehti ja peajuurt, mida kogutakse 2–3-aastastelt taimedelt. Juuri kogutakse tavaliselt sügisel. Lõigatakse maha peeni ning jämedaid lisajuuri, puitunud varrepoolne osa ning eemaldatakse harud. Lehti kogutakse õitsemise ajal ja enne õitsemist. Altee juurest on saadaval kahesugune droog: esimesel on korgikiht maha kraabitud enne kuivatamist (Althaeae radix), teisel ei ole (Althaeae radix naturale). Kogu droogi moodustavad 10–20 cm pikkused ja 1,5 cm läbimõõduga juuretükid. Maitselt on magus, limajas. Altee lehti kogutakse terve suve jooksul.[2][7]
Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]
Droog sisaldab limaaineid: juurtes 10–20% ja lehtedes 6–12%. Lima koosneb glükaanist ja heteropolüsahhariididest, mis koosnevad D-glakturoonhapest, D-glükuroonhapest, D-galaktoosist, D-glükoosist, L-arabinoosist ja L-ramnoosist. Umbes 10% droogist moodustavad pektiinained, 37% tärklis, 10% sahharoos, kuni 2% rasvõli, kuni 2% asparagiin ning ligi 5% mineraalsoolad, peamiselt fosfaadid.[5]; [7].
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Harilik altee oli tuntud kui ravimtaim juba Vanas-Kreekas ja Vanas-Roomas. Alteel oli kindel koht Theophrastose, Diskoridese ja Plinius Vanema annaalides. Keskajal õitses altee kloostriaedades, kust ta levis pikkamööda lihtrahva aeda. Karl Suur (768–814) hindas kõrgelt ravimtaimi ning andis välja määruse, mis kohustas rahvast kasvatama ravimtaimi, nende hulgas oli ka harilik altee. Kuid siis taim unustati ning alles 20. sajandil taasavastati ja lisati farmakopöasse.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Pille Piip. 1000 taime. Kirjastus: Sinisukk, 2007. Lk 23
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Ain Raal. Farmakognoosia. Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010. Lk 71–72
- ↑ 3,0 3,1 Виктор Лозовой. "Алтей лекарственный" (vene). Originaali arhiivikoopia seisuga 13.05.2016. Vaadatud 22.05.2016.
- ↑ "altee". Eesti Entsüklopeedia. Vaadatud 22.05.2016.
- ↑ 5,0 5,1 Oskar Kook, Johannes Tammeorg ja Gustav Vilbaste. Eesti NSV ravimtaimed. Kirjastus: Valgus, 1973. Lk 14–15
- ↑ 6,0 6,1 Aili Paju. Ravimtaimed looduses ja apteegis. Kirjastus: AGITAATOR, 2008. Lk 34-36
- ↑ 7,0 7,1 Ain Raal. Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Kirjastus: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010. Lk 7
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Harilik altee andmebaasis eElurikkus
