Hans von Aachen

Allikas: Vikipeedia
Hans von Aacheni autoportree. Umbes 1574. Köln, Wallraf-Richartz-Museum.
Allegooria (Õigluse võit). 1598. München, Vana Pinakoteek.
Bacchus, Ceres ja Amor. Umbes 1600. Viin, Kunsthistorisches Museum.
Rahu ja külluse allegooria (detail). 1602. Peterburi, Ermitaaž.
Rudolf II portree. Umbes 1606–1608. Viin, Kunsthistorisches Museum.
Proserpina röövimine Plutoni poolt. 1587. Sibiu, Muzeul Naţional Brukenthal.
Naljatlev paar ehk Paarike rahakotiga. Umbes 1596. Viin. Kunsthistorisches Museum.

Hans von Aachen (1552 Köln4. märts 1615 Praha) oli saksa maalikunstnik, manerismi esindaja.

Hans von Aachen oli Bartholomäus Sprangeri ja Joseph Heintzi kõrval Rudolfi ringi ehk Praha koolkonna (maneristliku koolkonna) üks peaesindajaid. Ta oli eluajal väga tunnustatud; tema mõju maalikunsti arengule on väiksem.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hans von Aacheni isa sündis Aachenis, millest ka Hans von Aacheni nimi[1]. Tema nimi esineb ka teisenditena Johann von ..., Johann ..." ja ... von Achen, ... van Acken ning Janachen, Fanachen, Abak, Jean Dac, Aquano, van Aken, Ach jne

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta ilmutas juba varakult joonistamisannet[2]. Õppinud ühe aasta kohaliku meistri käe all, asus ta õppima Kölnis tegutsenud Antwerpenist pärit kunstniku juurde, kellest pole teada muud, kui et ta oli väga hea portretist. Ilmselgelt oli tegu hea õpetajaga, sest õpingute lõppedes võeti Aachen vastu oma kodulinna maalijate gildi[3].

22-aastasena reisis Aachen Itaaliasse. Alates 1574. aastast õppis ta edasi Itaalias Veneetsias, Roomas ja Firenzes. Veneetsias pöördus ta flaami kunstniku ja kunstikaupmehe Gaspar Remi poole, kes määras ta suhteliselt tundmatu kunstniku Moretti selliks. Veneetsias viibides kopeeris Aachen kohalike kirikute maale ning püüdis portreesid maalides end tõestada. Vähem kui aasta pärast liikus ta edasi Rooma, kus leidis sõbraliku vastuvõtu ja elukoha kunstnik Anthonis Santvoorti juures. Roomas lävis Aachen Bartholomeus Sprangeri, Hans Speckaerti ja teiste maalikunstnikega ning tegeles oma tehnikat täiustamise ning isikupärase stiili otsingutega. Kuigi van Manderi järgi[4] maalis von Aachen sel ajal palju, on tollest ajast säilinud eelkõige joonistusi.

Hiljem arendas ta oma maneristlikku stiili iseseisvalt Tintoretto ning Michelangelo järgijate, sealhulgas Antonio da Correggio loomingut uurides. Teda mõjutasid ka Paolo Veronese ja Parmigianino ning itaaliastunud flaamlased Hans Speckaert, Paul Bril, Bartholomeus Spranger, Paolo Fiammingo jt.

Von Aachenil kujunes Itaalias lai sidemete võrk teiste kunstnike, kaupmeeste ja tellijatega. Alates 1580ndatest hakkas Aachen saama mitmeid olulisi tellimusi. Aastal 1584 maalis ta suure ja nüüdseks hävinud "Karjaste kummardamise" Il Gesù kirikusse Roomas. Aastal 1585 töötas ta Firenzes Toscana suurhertsogi Francesco I de' Medici õukonnas. Tellimus suurhertsogit portreteerida oli otsustav tema tõusul õuemaalijaks.

Tolleaegsel Saksamaal domineerinud Spranger ja Hendrick Goltzius jäid tema mõjutajateks kogu eluks.

Aastal 1588 naasis ta Saksamaale ning sai Kölnis mainekaks suursuguste klientide portreteerijaks. Ta tegutses Kölnis, Münchenis hertsog Wilhelm V õukonnas hertsogi kutsel õuekammermaalijana ja Augsburgis Fuggerite suguvõsa juures, lisaks maalis ta Münchenis jesuiitide ordule altaripilte.

Münchenis tekkisid tal sidemed keiser Rudolf II õukonnaga Prahas. Aastal 1592 maalis ta keisri ametliku portree ja sai Tema Majesteedi õuekammermaalijaks. Aastal 1594 keiser aadeldas ta[5]. Hans von Aachen jäigi alates 1596. aastast elama Prahasse (aastatel 1603–1605 tegi ta küll veel ühe Itaalia-reisi), kuigi nähtavasti alles 1601, võib-olla ka 1596. Ta maalis seal nii Rudolf II kui pärast tema surma 1612 ka keiser Matthiase ülesandel portreid. Keiser Matthiase ajal tegeles ta põhiliselt keisripaari maalimisega.

Van Mander kirjutab, et von Aachenil oli "iga päev selle Aleksandriga [Rudolf II-ga] apelleslik sõbraläbikäimine" ning ta oli keisri juures au sees. Keiser Rudolf II usaldas Hans von Aachenile ka diplomaatilisi ülesandeid. Ta tegutses keisri ülesandel kunstiteoste ülesostjana Itaaliast ja Saksamaalt. Abiks olid von Aacheni asjatundlikkus ja arvukad kontaktid. Ka sobivat pruuti otsides kasutas keiser oma õuekunstnikku. Noorte printsesside portreteerimise ettekäändel saatis ta von Aacheni Euroopa õukondadesse, et saada üksikasjalikke teateid sealsetest oludest ja võimalikust kaasavarast[6]. Estede saadik Girolamo Manzuolo kirjutas tema kohta 1603: Ta on rohkem lihtne kui tark mees, ta ei tee midagi, ei räägi, ei anna ega võta mitte mitte midagi, või kui, teatab ta oma kohe oma isandale täpipealt kõigest; ta on katoliiklane, oskab natuke itaalia keelt ja on tõearmastaja inimene, kes armastab veini ja lõbusust."[7]

Prahas ta 1615 ka suri.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hans von Aachen on tüüpiline manerist elegantsete, pikaks venitatud figuuridega. Selline stiil oli Kesk-Euroopa õukondades tollal moes.

Tema teemadering oli mitmekesine. Ta on teinud põhiliselt allegoorilisi ning mütoloogiliste ja religioossete motiividega maale ja joonistusi, samuti realistlikke žanrimaale.

Ta on maalinud pühapilte. Kuigi ta töötas religioossete maalide kallal juba Itaalias, kujundas ta just Münchenis, mis kandis hertsogliku õukonna tugeva katoliikliku suundumuse pitserit, välja oma ikonograafia, mida mõjutasid tugevalt vastureformatsiooni ideed[8].

Hästi on õnnestunud mänglevalt erootilised aktid, nagu "Allegooria" (1598).

Ta maalis portreesid (Firenze õukond, Giambologna, Kölni patriitsid, Baieri hertsog ja tema perekond, Fuggerid Augsburgis). Von Aacheni varajased portreed on oma lõtvade pintslitõmmetega ja pruunika värvipaletiga veel tugevalt Põhja-Euroopa stiilis. Hea näide sellest on autoportree umbes aastast 1574. Põhja- ja Lõuna-Euroopa mõjude kombinatsioon, mis ilmneb von Aacheni Itaalia perioodi lõpul, on iseloomulik tema hilisematele maalidele.

Keisri õukonnas Prahas olid esiplaanil mütoloogilised ja allegoorilised motiivid. Need maalid teostas kustnin suuremalt jaolt otse keiserlike kogude tarbeks. Selle stiili paremate esindajate hulka kuuluvad "Õigluse allegooria" ning "Bacchus, Ceres ja Cupido". Mõlemast pildist ilmneb suur huvi detailide ja pastellvärvide vastu, kuigi esimene on maalitud väikesele vaskplaadile ja teine suhteliselt suurele lõuendile. Aachen on loonud ka realistlikke ning religioosse sisuga maale. Ta oli keiser Rudolf II, keiser Matthiase ja keisrinna Anna ametlik portreteerija, maalis Rudolf II-le itaalia vürstitare ning tegi arvukaid maalide koopiaid. Praha periood oli Hans von Aacheni kunstiline hiilgeaeg.

Žanrimaalides, mida von Aachen maalis kogu elu jooksul, kasutas ta sageli omaenese naervat nägu, mis on ülemeelikute paaride ja kupeldamistseenide piltidel enamasti hästi äratuntav halbade hammaste järgi.

Koostöös Sadeleride graveerijate perekonna ning miniatuurimaalija Joris Hoefnageliga hakkas ta Münchenis esimest korda tegelema vaselõike tehnikaga. Koos valmistasid nad rea religioossete ja allegooriliste motiividega gravüüre, mis osalt põhinesid von Aacheni senistel maalidel. Nende gravüüride levik üle Euroopa aitas Hans von Aacheni kuulsusele oluliselt kaasa.

Von Aachen kasutas kõige erinevamaid materjale. On teada tema maalid puul, lõuendil, vasel, alabastril ja mustal marmoril ("Inglid Kristust leinamas").

Ta oli ka hea joonistaja.

Õpilased ja graveerijad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aacheni õpilaste seas olid Pieter Isaacsz, Hans Holzmayer ja Joseph Heintz vanem[9]. Ta pani aluse tšehhi barokkmaalile, mõjutades eelkõige Karel Škrétat.

Tema teoste põhjal on gravüüre teinud oma aja paremad graveerijad, sealhulgas Wolfgang Kilian, Dominicus Custos ja Jan Sadeler. Suurem osa Hans von Aacheni maalidest on kaduma läinud ning säilinud ainult gravüüridena.

Retseptsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Hans von Aachen esimest korda Veneziasse läks ning esitles end Gaspar Remile, mainides oma sünnilinna, olevat viimane talle ainult pilklikult vastanud: "Siis sa oled sakslane (Mof), need ei oska tavaliselt palju"[10]. Seda, et see eelarvamus tema puhul paika ei pea, tõestas von Aachen järgmistel aastatel. Oma andega integreerida oma stiilisse uusi kunstilisi suundumusi ning võimega oma tellijate soove väga paindlikult ja individuaalselt rahuldada, saavutas ta kiiresti Euroopa õukondade ning rikaste kaupmeeste tunnustuse. Aadliseisusesse tõstmine ning kõrge positsioon keisri õukonnas tegid ta väga mõjukaks ja mainekaks. Juba Itaalia-perioodil oli tal õpilasi ja abilisi.

Mõni aasta pärast tema surma käis tema loomingu jälgedest üle Kolmekümneaastane sõda.

19. sajandil domineerinud rahvuslik lähenemine kunstiajaloole jättis Hans von Aacheni kui rahvusvahelise "rändkunstniku" varju. Mõned kommentaatorid koguni kahtlesid von Aacheni olemasolus. Tema stiililise mitmekesisuse tõttu omistati tema töid ikka ja jälle kõige erinevatele teistele kunstnikele, sealhulgas Adam Elsheimerile, Caravaggiole, Peter Paul Rubensile ja Annibale Carraccile.[11]

Viimasel ajal on von Aacheni looming tähelepanu pälvinud just selle stiilise pluralismi ning kunstniku kireva eluloo tõttu. Neid peetakse Euroopa kultuuriedastuse ajastu ning suure kunstilise rafineerituse ilminguteks.

Hans von Aacheni loomingut on eksponeeritud näitustel, sealhulgas:

  • "Prag um 1600 - Kunst am Hofe Rudolfs II.“ (Essen, Villa Hügel, 1988) *"Rudolf II and Prague - The Court and the City" (Praha, linnusegalerii, 1999).

Aastal 2010 toimub esimene Hans von Aacheni loomingu ülevaatenäitus kolmes muuseumis:

  • 11. märts – 13. juuni Aachenis (Suermondt-Ludwig-Museum)
  • 1. juuli – 3. oktoober Prahas (linnusegalerii)
  • 19. oktoober – 9. jaanuar 2011 (Kunsthistorisches Museum)

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta abiellus 1. juulil 1596 Münchenis hertsogliku kapellmeistri, helilooja Orlando di Lasso tütre Reginaga. Koos asusid nad elama Prahasse. Pärast kunstniku surma pöördus naine viie lapsega Münchenisse tagasi.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

On teada umbes 200 tööd, mille autor on kindlasti Hans von Aachen.

Tuntumate teoste seas on:

  • "Naervad noormehed" ("Kaksikautoportree") (umbes 1574), õli tammepuidul, 47×38 cm, Arcibiskupstvi olomoucké, Kroměříž
  • "Autoportree" (umbes 1575), õli puidul, 51,2×36,5 cm, Wallraf-Richartz-Museum, Köln
  • "Parise otsus" (1588), õli puidul, 87×133 cm, Musée de la Chartreuse, Douai
  • "Kuldse ajastu naasmine" ehk "Tõe võit" (1598), õli vasel, 56×47 cm, Alte Pinakothek, München
  • "Karjaste kummardamine" (1560ndad), Il Gesù kirik, Rooma
  • "Hertsog Francesco I de'Medici portree" (1585), õli lõuendil, 140×117 cm, Galleria Palatina, Firenze
  • "Giambologna portree", Musée de la Chartreuse, Douai
  • "Proserpina röövimine Plutoni poolt" (1589), õli lõuendil, 110×150 cm, Muzeul Naţional Brukenthal, Sibiu
  • "Kristus risti kandmas" (umbes 1587), õli puidul, 42×59,9 cm, Slovenská Národná Galéria, Bratislava
  • Annaselbdritti tiibaltar, Sankt Maria im Kapitol, Köln
  • "Ristilöödu Maarja ja Johannesega", õli lõuendil, 370×185 cm, Michaelskirche, München
  • "Octavian Secundus Fuggeri portree", (1592), Fugger-Museum, Babenhausen
  • "Pietà", (1596) maalitud Münchenis asuva Maxburgi lossikabel tarbeks. Hävines II maailmasõjas.
  • "Maarja kroonimine", (umbes 1596), õli lõuendil, 205×146 cm, Sankt Ulrich und Afra basilika, Augsburg
  • "Naerev paar rahakukruga", (1590ndad), õli lõuendil, 63×50 cm, Kunsthistorisches Museum, Viin
  • "Allegooria" ehk "Õigluse võit" ehk "Tõe võit", 1598, õli vasel, 56×47 cm, Vana Pinakoteek, München (kuurvürsti galeriist)
  • "Bacchus, Ceres ja Cupido (Amor)", (umbes 1600), õli lõuendil, 163×113 cm, Kunsthistorisches Museum, Viin
  • "Rahu, Külluse ja Kunstide allegooria", 1602, õli lõuendil, 197×141 cm, Ermitaaž, Peterburi (Gattšina palee muuseumist 1925). Õlipuuokste ja mahavisatud relvadega naine sümboliseerib rahu. Taustal on kera ja paletiga figuur, kes sümboliseerib vabasid kunste. See tähendas keiser Rudolf II rahumeelset, kunstide ja teaduste arengut soodustavat poliitikat. Kunsthistorisches Museum, Viin.
  • "Rudolf II portree", (umbes 1603–1604), õli lõundil, 60×48 cm Kunsthistorisches Museum, Viin. Pärineb arvatavasti Rudolf II kunstikambrist. Aastal 1921 tuli Laxenburgist galeriisse.
  • "Tütarlapse portree", (umbes 1612), õli lõuendil, 51×38 cm, Sbίrky Pražského hradu (Praha kindluse kollektsioon), Praha Kujutatud on tõenäoliselt kunstniku tütart Maria Maximilianat.
  • "Keiser Matthiase portree" esimene versioon asub Sbίrky Pražského hradu (Praha kindluse kollektsioonis) Prahas ja teine Viini Kunsthistorisches Museumis
  • "Perseus ja Andromeda" (umbes 1600), alabaster, 38×45 cm, Kunsthistorisches Museum, Viin
  • "Ebavõrdne paar" (1605-1610), õli puidul, 113,5×133 cm, Kunsthistorisches Museum, Viin

Suurimad kogud[viide?] Aacheni töödest on järgmistes muuseumides:

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Karel van Mander. Het Schilder-Boeck, Haarlem 1604, 1621.
  2. Karel van Mander. Het Schilder-Boeck. See raamat on Hans von Aacheni elu kohta üks tähtsamaid allikaid. Seal öeldut saab kinnitada ja täiendada arhiivimaterjaliga. Tema noorpõlve kohta muid allikaid ei ole; selle kohta räägib autor väga vähe ega ole alati päris usaldusväärne.
  3. Koostaja Thomas Fusenig, Hans von Aachen, Court artist in Europe, Deutscher Kunstverlag Berlin München, 2010, lk 3
  4. Karel van Mander kirjutas Hans von Aachenist oma 1604. aastal ilmunud raamatus Schilderboeck
  5. Kristin Belkin. Aachen, Hans von. – Hugh Brigstocke (toim). The Oxford Companion to Western Art.
  6. Fučíková 2010
  7. A. Venturi. Zur Geschichte der Kunstsammlungen Kaiser Rudolf II. – Repertorium für Kunstwissenschaft 8, 1885, lk 1–23, lk 10.
  8. Jacoby 2000, lk 25–26.
  9. Fučíková 2010
  10. Karel van Mander. Het Schilder-Boeck, 1604.
  11. Jacoby 2000: 65–66.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Karel van Mander. Het Schilder-Boeck, Amsterdam 1604, fol. 289v-291r.
  • Joachim Jacoby. Hans von Aachen 1552–1615, Deutscher Kunstverlag: München & Berlin 2000.
  • Eliška Fučíková. Das Leben. – Hans von Aachen, Hofkünstler in Europa – Ausstellungskatalog, Deutscher Kunstverlag 2010.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]