Hans Leesment

Allikas: Vikipeedia
sanitaar-kindralmajor Hans Leesment

Hans Leesment VR III/2 (13. veebruar 187326. august 1944 Tallinn) oli eesti arst. Ta töötas peamiselt sõjaväearstina ja jõudis kindralmajori aukraadini.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hans Leesment sündis Vanamõisa valla Reitle talu omaniku Karl Leesmenti pojana. Õppis Jäärja-Veelikse vallakoolis, Pärnu kreiskoolis, Pärnu Gümnaasiumis ja 18931899 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas.

1893–1899 oli ta ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liige, selle kirjatoimetaja ning esimees. Hiljem kuulus ta korporatsiooni Fraternitas Estica ning oli 19111940 selle vilistlaskogu liige.

1900. aastal sai ta Moskvas maakonnaarsti tunnistuse. 1900–1902 töötas ta arstina Pärnus. 1902–1904 täiendas ta end Berliinis, Prantsusmaal ja Peterburis. 1904–1905 võttis Leesment sõjaväearstina osa Vene-Jaapani sõjast. 1906–1907 oli ta Tartu Ülikooli naistekliiniku assistent ning seejärel Pensa kubermanguhaigla naiste- ja sünnitusosakonna arst.

19081914 oli ta Tallinnas naistearst ja Eesti arstide erakliiniku ning Punase Risti haigla naisteosakonna juhataja ja kooliarst.

19141917 osales ta sõjaväearstina esimeses maailmasõjas. 20. juulil 1916 sai ta Galiitsias põrutada. Sõjas näidatud teenete eest autasustati teda Püha Anna, Püha Stanislavi ja Püha Vladimiri ordeniga. 1917 sai ta polkovniku aukraadi.

1917–1918 oli ta 1. Eesti polgu ja I Eesti diviisi vanemarst. Vabadussõjas teenis ta I diviisi arstina.

1920. aastal annetati talle Vabadusristi III liigi 2. järk.

19191940 oli ta Eesti Punase Risti president. 1922. aastal astus ta uuesti sõjaväeteenistusse ja määrati Tallinna Sõjaväe Keskhaigla konsultandiks. 1923. aasta veebruaris sai ta sanitaarkoloneli auastme.

1929. aastal läks Leesment erru, kuid 1933. aasta veebruaris võeti ta taas teenistusse ja määrati Kaitseväe Tervishoiuvalitsuse konsultandiks ja paar kuud hiljem Kaitseväe Tervishoiukomitee liikmeks. Samal aastal sai ta sanitaarkindralmajori auastme. 1940. vabastati ta sõjaväeteenistusest.

Hans Leesment kuulus Kristlikku Rahvaerakonda ja ta oli Asutava Kogu ja I ja III riigikogu liige. 19251940 oli ta Riikliku Tervishoiu Nõukogu ja Rahvusvahelise Punase Risti Liiga Nõukogu liige. 1927–1940 oli ta Eesti Noorte Punase Risti esimees, 1929–1940 Rahvusvahelise Sotsiaalkomitee Eesti sektsiooni esimees, 1932–1940 Ühisabi esimees ja 19381940 Riiginõukogu liige.

1941 määrati ta Eesti Rahva Ühisabi abipresidendiks ning 1942. aasta suvel Eesti Rahva Ühisabi sanitaarala juhiks.

Hans Leesment suri 1944. aastal maoverejooksu tagajärjel ja ta maeti Tallinna Kaarli kalmistule (praegu Siselinna kalmistu osa).

Ühiskondlik tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1900–1903 oli ta Pärnu Endla Seltsi juhatuse ja 19101922 Tallinna Estonia Seltsi juhatuse liige. Kuni 1932. aastani oli ta Johan Pitka järglasena Eesti Vabadussõjalaste Liidu abiesimees, kuid lahkus liidust, kuna liit kaldus kõrvale oma esialgsetest õilsatest sihtidest ja laskus kõige halvema demagoogia pinnale[1].

Samuti oli ta Tallinna Eesti Arstide Seltsi esimees ning Kindral Laidoneri nimelise invaliidide kapitali komitee, VRVÜ Tallinna osakonna, seltsi Esimene Eesti Polk, Eesti-Rootsi Ühingu, Eesti-Rumeenia Ühingu ja mitme teise organisatsiooni liige. Hans Leesment oli ka Tallinna Skautide Maleva auvanem ja Eesti Punase Risti Seltsi auliige 1933. aastast.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hans Leesment abiellus 15. veebruaril 1902 Tartus Ella-Marie-Julie Pritsoniga (1881–1944). Abielust sündisid:

  • Hans-Erik Leesment (1904–1935)
  • Leonhard-Georg Leesment (1907–1996)
  • Ilmar-Karl Leesment (1908–1986)

Tema vend Jaan Leesment oli advokaat ja Pärnu linnapea.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hans Leesmenti autasustati ka mitmete Belgia, Läti, Poola, Portugali, Rootsi, Saksamaa, Soome ja Ungari Punase Risti organisatsioonide ning Poola Kaitseliidu allorganisatsioonide teenetemärkidega.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Isidor Brennsohn: Die Aerzte Estlands vom Beginn der historischen Zeit bis zur Gegenwart : ein biografisches Lexikon nebst einer historischen Einleitung über das Medizinalwesen Estlands, Hirschheydt, 1922 lk.256 lk.468–469
  1. Vabadussõjalastel pole üksmeelt. Esmaspäev, 5. detsember 1932, nr. 49, lk. 2

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]