Hans Horst Meyer

Allikas: Vikipeedia
Hans Horst Meyer (umbes 1930)

Hans Horst Meyer (17. märts 1853 Insterburg, Preisimaa6. oktoober 1939 Viin) oli saksa arst ja farmakoloog, kes töötas mõnda aega Tartu Ülikoolis.

Meyer õppis meditsiini Königsbergis, Leipzigis, Berliinis ja uuesti Königsbergis, kus kaitses doktorikraadi. Ta oli Oswald Schmiedebergi õpilane. Meyer asus 1881 tööle Tartu Ülikooli farmakoloogia kateedrisse. Schmiedeberg juhatas Tartu Ülikooli farmakoloogia, dieteetika ja meditsiiniajaloo kateedrit 1869–72, siis juhatas seda Rudolf Böhm (1872–81) ja tema järel Meyer (1882–84). 18841904 oli ta professor Marburgi Ülikoolis, seejärel Viinis kuni 1924.[1] 7. juunil 1932 sai ta Tartu Ülikooli arstiteaduse audoktoriks.

Marburgis töötas Meyer koos Emil Adolf von Behringiga, kes pälvis 1901 kõigi aegade esimese Nobeli meditsiinipreemia, ja Otto Loewiga, kes pälvis sama preemia 1936. Loewi oli tema kolleeg ka Viinis.

Neli tema õpilast on saanud Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna[2]. Neist George Hoyt Whiiple pälvis selle 1934, Corneille Heymans 1938 ja Carl Ferdinand Cori 1947.

Koos Schmiedebergiga avastas Meyer, et glükuroonhape on paljude ravimite tähtsaim reaktsioonipartner (antud juhul kampri metaboliit).

Ta avastas ka seose üldtuimastite lipofiilsuse ja tõhususe vahel. Meyer järeldas, et lipofiilsus on tuimasti tõhusust määrav asjaolu. Need avastused võttis ta kokku kolmes artiklis, mis ilmusid 1899 "Eksperimentaalpatoloogia ja -farmakoloogia arhiivis". Nende artiklite kaasautor oli Fritz Baum. Järgmisel aastal tuli Meyerist sõltumatult samadele järeldustele Charles Ernest Overton ja seda nimetatakse Meyeri-Overtoni reegliks. Seda on nimetatud ka anesteesia kõige olulisemaks korrelatsiooniks.

Meyer avastas veel, et teetanuse mürk mõjub kesknärvisüsteemile ja kandub sinna närvisüsteemi perifeeriast motoneuronite kaudu. See selgitab nii seda, miks selle haiguse inkubatsiooniperiood kestab mitu tundi, kui sedagi, miks teetanuse ravi antikehade abil eriti ei aita.

Meyer ja Rudolf Gottlieb kirjutasid suure saksakeelse farmakoloogiaõpiku, mis ilmus 1910–36 9 köites. Meyer mõjutas suurel määral ravimeid puudutavate seaduste väljatöötamist ja rakendamist Austrias.

Auhinnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meyer sai elu jooksul palju auhindu. Üks suurimaid neist oli Hans Meyeri medal, mille Viini Teaduste Akadeemia asutas tema 70. sünnipäeva puhul 1923. See medal antakse igal 5. aastal välja kõige tähtsamale saksa keeles avaldatud farmakoloogia-alasele teadustööle. Tema 70. sünnipäevaks pühendati talle "Eksperimentaalpatoloogia ja -farmakoloogia arhiivi" köide, mida toimetas Bernhard Naunyn.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meyer abiellus 1881 Doris Boehmiga. Neile sündis kolm poega: Kurt Heinrich (1883–1952), Arthur Woldemar (1885–1933) ja Friedrich Horst (1889–1894).

Vanem poeg Kurt Heinrich oli 192029 Saksa keemiakompanii BASF teadusdirektor ja hiljem Genfi ülikooli keemiaprofessor. Ta oli Edmond Henri Fischeri doktoritöö juhendaja. Fischerile omistati 1992 Nobeli meditsiinipreemia.

Arthurist sai Berliinis väljapaistev kirurg, üks esimesi kirurge, kes kopsuemboolia korral edukalt embolektoomia sooritas. Arthuri naine oli juut ning kui natsid 1933 võimule tulid, hakati neile seda ette heitma. 14. novembril 1933 laskis Arthur algul maha oma naise ja siis enesegi.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. [1] TÜ õppejõud kuni 1918. Üliõpilased kuni 1918
  2. Georg Metsalo. 160 aastat doktor Meyeri sünnist. Tartu Ülikooli üks edukaimatest teadlastest. Eesti Päevaleht (Rootsi), 27. märts 2013

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mildenberger, Florian 2007. Wissenstransfer gegen den Zeitgeist – antidarwinistische Gelehrte aus Dorpat in Mitteleuropa nach 1870. Rmt.: Schmidt, Burghart (toim.), Von der Geschichte zur Gegenwart und Zukunft: Wissenschaftstransfer und Innovationen rund um das Mare Balticum. Hamburg: DOBU Verlag, 59–82.