Hammurapi
Hammurapi (ka Hammurabi; surnud umbes 1750 eKr (keskmise kronoloogia järgi)) oli Vana-Babüloonia kuues kuningas Babüloni esimesest dünastiast. Ta valitses 1792–1750 eKr (lühikese kronoloogia järgi 1728–1686 eKr).
Hammurapi tõusis võimule oma isa Sin-Muballiti troonist loobumise järel ja temast sai Babüloonia suurriigi rajaja, kelle valitsusaja lõpuks kontrollis Babüloonia peaaegu kogu Mesopotaamiat.
Hammurapi on tuntud ka maailma esimese teadaoleva ulatusliku seadustekogu (Hammurapi seadused) kehtestajana. Seadusteandja maine tõttu on Hammurapi portree mitmetel valitsusasutustel, eriti USA-s.
Elulugu [muuda]
Kui Hammurapi pärast oma isa Babüloni valitsejaks tõusis, oli Babüloonia üks paljudest omavahel vaenutsevatest Mesopotaamia linnriikidest. Kuid juba tema eelkäijad olid suutnud Mesopotaamia keskosas asuvat riiki oluliselt tugevdada ning vallutanud naabruskonnas paiknenud linnriigid Borsippa, Kiši, Dilbati, Kazallu, Maradi ja Sippari. Samas kontrollis Tigrise ülemjooksu tugev Ešnunna riik ning Tigrise ja Eufrati deltat Larsa. Ida pool oli tugevaimaks riigiks Eelam, põhjas tugevnes Assüüria Šamši-Adad I võimu all, ent viimase surma järel see nõrgenes. Võimalik, et oma esimestel valitsusaastatel oli Hammurapi Šamši-Adadist mingisuguses sõltuvussuhtes.
Oma seitsmendal valitsusaastal korraldas Hammurapi võiduka sõjaretke Uruki ja Isini vastu, kaheksandal ründas aga Emutbali, mis oli Larsa valitseja Rim-Sin I ülemvõimu all. Tema edasine Larsa-vastane tegevus siiski ebaõnnestus, kuid tal õnnestus oma kümnendal valitsusaastal allutada Ešnunnale allunud Malgumi, Rapiqumi ja Šalibi. Seejärel pühendus ta tõenäoliselt eestkätt Babüloonia sisemisele tugevdamisele, rajades templeid ja tugevdades linnamüüre.
Kui Šamši-Adad I Hammurapi 17. valitsusaastal suri, polnud Babüloonia enam Assüüriast sõltuvussuhtes. Siiski jäid kahe riigi vahelised suhted sõbralikuks. Tihedad suhted olid Hammurapil ka Mari riigiga, kus valitsesid samuti Šamši-Adadi järglased. Mari, Jamšadi ja Babüloonia vahel olid tol perioodil tõenäoliselt ka liidusuhted.
Umbes 1765 eKr tungis Eelami kuningas Siwepalarkhuppak Mesopotaamiasse ja purustas Ešnunna riigi ning allutas Larsa. Peale selle püüdis Eelam algatada ka Babüloonia ja Larsa vastast sõda, et oma positsioone Mesopotaamias kindlustada. Kuid Hammurapi sai sellest teada, sõlmis Larsaga liidu ja purustas Eelami. Et Larsa polnud Hammurapit sõjas kuigivõrd toetanud, pöördus Hammurapi peagi oma nominaalse liitlase vastu ning vallutas ta aastaks 1763 eKr. Seejärel allutas Hammurapi peagi ka Mesopotaamia põhjaosa; on võimalik, et osaliselt toimus see rahumeelse alistumise teel (seda on oletatud Hammurapi liitlase Mari riigi puhul). Nii saavutas Hammurapi võimu kogu Mesopotaamia üle. Võimalik, et tema võim ulatus ka tänase Türgi aladele, sest Diyarbakırist on avastatud steel, kus Hammurapit nimetatakse amoriitide kuningaks. Samas on andmeid, et tänase Süüria alal paiknevad riigid olid Hammurapist sõltumatud ning on tõenäoline, et ta ei suutnud allutada ka Assüüria peamisi linnu Aššurit ja Niinevet.
Hammurapi valitsusajast on avastatud suur hulk savitahvleid ja 55 talle endale omistatud teksti. Need annavad ülevaate impeeriumi igapäevasest juhtimisest alates üleujutuste tagajärgedega tegelemisest ja kalendriparandustest kuni Babüloonia suurte loomakarjade eest hoolitsemiseni.
Pärast Hammurapi surma sai troonile tema poeg Šamšu-iluna. Varsti pärast Hammurapi surma hakkas tema riik, mis mõõtmetelt ja ajaliselt kestuselt jäi alla Sargon I Akadi impeeriumile, lagunema, 1595 eKr vallutasid ja rüüstasid Babüloni hetiidid. Seejärel valitsesid Babülooniat kassiidid, kes muuhulgas võtsid üle ka Hammurapi seadustekoodeksi. Seadusteandjana austatakse Hammurapit siiani näiteks USA-s, kus ta on näiteks kujutatud Kapitooliumi hoonel koos 22 teise seadusteandjaga.
Seadustekoodeks [muuda]
Pikemalt artiklis Hammurapi seadused
Kirjandust [muuda]
- Horst Klengel, Hammurapi von Babylon und seine Zeit. Berliin, 1976.
- Horst Klengel, König Hammurapi und der Alltag Babylons. Düsseldorf; Zürich, 1999.
- François Thureau-Dangin (toimetaja), Lettres de Hammurapi à Samas-Hâsir. Pariis, 1924.
