Hallhaigur

Allikas: Vikipeedia
Hallhaigur

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Pelikanilised Pelecaniformes
Sugukond Haigurlased Ardeidae
Perekond Haigur Ardea
Liik Hallhaigur
Binaarne nimetus
Ardea cinerea
Linnaeus, 1758
Heleroheline: pesitseb suvel tumeroheline: aastaringselt sinine: veedab talve
Heleroheline: pesitseb suvel
tumeroheline: aastaringselt
sinine: veedab talve

Hallhaigur (Ardea cinerea) on haigurlaste sugukonda kuuluv suur lind.

Levila ja arvukus[muuda | muuda lähteteksti]

Linnu looduslik levila hõlmab Euraasia parasvöötme ja osaliselt ka Aafrika. Eestis on ta vähearvukas haudelind, vähesed isendid ka talvituvad. Hallhaigru pesitsusaegset arvukust hinnatakse 1500–2000 paarile, talvist arvukust 30–300 isendile.[1]

24. mail 1990 võeti Marek Vahula ettepanekul kaitse alla Kadrina valla Vandu koloonia, kuid 2001. aasta kevad-talvel raiuti seal kaitse-eeskirja eirates maha kõik haigrutele sobilikud pesapuud.[2] Sellest ajendatuna alustati 2007. aasta märtsis Eesti haigrute kaitse- ja uurimisprojekti "Haigruotsija", et uurida Eestimaa haigrute eluolu. Seitsme aastaga (2007–2014) kaardistati peaaegu kõik Eesti kolooniad ja toitumispaigad ning kaitsti neli teadustööd. Haigruotsija andmebaasi põhjal on Eestis 60–65 pesitsuskolooniat.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Linnu üldpikkus on 90–98 cm, tiibade siruulatus 175–195 cm.[3] Linnud kaaluvad 1–2 kg. Nende sulestik on valdavalt hallikasvalge. Täiskasvanutel hallhaigrutel on valge pea, mille tipuosa on must. Juveniilsetel lindudel on tuhmikas hall pea. Lindude nokk on tugev ja roosakaskollane. Hallhaigrud lendavad aeglaselt ning lennul hoiavad pikka kaela S-kujuliselt – see omapära eristab neid toonekurgedest, ruiklastest ja teistest suurtest lindudest.

Eluviis ja -paik[muuda | muuda lähteteksti]

Hallhaigrud toituvad putukatest, kaladest ja muudest veekogu lähedal elutsevatest selgrootutest. Nad pesitsevad sageli veekogude lähedal ja metsades.

Alamliigid[muuda | muuda lähteteksti]

Hallhaigrul eristatakse neli alamliiki:

  • Ardea cinerea cinerea Linnaeus, 1758; esineb Euroopas, Aafrikas, Lääne-Aasias
  • Ardea cinerea jouyi Clark, 1907; Ida-Aasias
  • Ardea cinerea firasa Hartert, 1917; Madagaskaril
  • Ardea cinerea monicae Jouanin & Roux, 1963; Mauritaanias
  • Ardea cinerea cinerea
    Ardea cinerea cinerea
  • Ardea cinerea jouyi
    Ardea cinerea jouyi

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
  2. Marek Vahula. Haigruotsija soovib haigrute kaitse alla võtmist Bioneer.ee, 16. detsember 2013.
  3. Jonsson, L. Euroopa linnud. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 2000, lk 68–69

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Galina Oskar. Hallhaigru (Ardea cinerea) kolooniakoha valikust. (Juhendajad Egle Tammeleht ja Marek Vahula) Magistritöö. Tartu 2014.
  • Marek Vahula. Haigruotsijad ja Hallhaigur. (voldik). Tallinn, 2014.
  • Ain Alvela. Põnev kooslus Kakumäel - haigrukoloonia ja uhked villad. Maaleht nr 26(1446), 25.06.2015.
  • Kaarel Lauk. Hallhaigur Eestis 1980-1993. (Raamat). Pärnu, 1994.
  • Marek Vahula. Haigruotsija Haigruraamat. Tallinn, 2019. (ISBN 978-9949-88-820-7).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]