Hallhaigur

Allikas: Vikipeedia
Hallhaigur
Greyheron.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Toonekurelised Ciconiiformes
Sugukond: Haigurlased Ardeidae
Perekond: Haigur Ardea
Liik: Hallhaigur
Ladinakeelne nimetus
Ardea cinerea
Linnaeus, 1758
Heleroheline: pesitseb suveltumeroheline: aastaringseltsinine: veedab talve
Heleroheline: pesitseb suvel
tumeroheline: aastaringselt
sinine: veedab talve

Hallhaigur (Ardea cinerea) on haigurlaste sugukonda kuuluv suur lind.

Levila ja arvukus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnu looduslik levila hõlmab Euraasia parasvöötme ja osaliselt ka Aafrika.

Eestis on ta vähearvukas haudelind, vähesed ka talvituvad. Hallhaigru pesitsusaegset arvukust hinnatakse 1500–2000 paarile, talvist arvukust 30–300 isendile.[1] Haigruotsija andmebaasi põhjal on Eestis 60-65 pesitsuskolooniat. 24. mail 1990 võeti Marek Vahula ettepanekul kaitse alla Kadrina valla Vandu koloonia. See raiiuti 2001 aasta kevad-talvel. Sealt kasvaski välja Eesti haigrute kaitse ja uurimisprojekt Haigruotsija.

Alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hallhaigrul eristatakse neli alamliiki:

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnu üldpikkus on 90–98 cm, tiibade siruulatus 175–195 cm.[2]

Linnud kaaluvad 1...2 kg. Nende sulestik on valdavalt hallikasvalge. Täiskasvanutel hallhaigrutel on valge pea, mille tipuosa on must. Juveniilsetel lindudel on tuhmikas hall pea. Lindude nokk on tugev ja roosakaskollane. Hallhaigrud lendavad aeglaselt ning lennul hoiavad pikka kaela S-kujuliselt – see omapära eristab neid toonekurgedest, ruiklastest ja teistest suurtest lindudest.

Kolju

Eluviis ja -paik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hallhaigrud toituvad putukatest, kaladest ja mitmetest teistest veekogu lähedal elavatest selgrootutest.

Nad pesitsevad sageli veekogude lähedal ja metsades. Aasta 2007 märtsis algas Marek Vahula algatusel üleriiklik projekt "Haigruotsija", et uurida Eestimaa haigrute eluolu ja anda välja "Haigruraamat".

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)
  2. Jonsson, L. Euroopa linnud. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 2000, lk 68–69

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Galina Oskar. Hallhaigru (Ardea cinerea) kolooniakoha valikust. (juhendajad Egle Tammeleht ja Marek Vahula) Magistritöö. Tartu 2014.
  • Marek Vahula. Haigruotsijad ja Hallhaigur. (voldik). Tallinn, 2014.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]