Hallhaigur
| Hallhaigur | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Kaitsestaatus | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Ardea cinerea Linnaeus, 1758 |
||||||||||||||
 Heleroheline: pesitseb suvel
tumeroheline: aastaringselt sinine: veedab talve |
Hallhaigur (Ardea cinerea) on haigurlaste sugukonda kuuluv suur lind.
Sisukord |
Levila [muuda]
Linnu looduslik levila hõlmab Euraasia parasvöötme ja osaliselt ka Aafrika.
Eestis on ta vähearvukas haudelind, vähesed ka talvituvad. Hallhaigru pesitsusaegset arvukust hinnatakse 1500–2000 paarile, talvist arvukust 30–300 isendile [1].
Alamliigid [muuda]
Hallhaigrul eristatakse neli alamliiki:
- Ardea cinerea cinerea Linnaeus, 1758; esineb Euroopas, Aafrikas, Lääne-Aasias
- Ardea cinerea jouyi Clark, 1907; Ida-Aasias
- Ardea cinerea firasa Hartert, 1917; Madagaskaril
- Ardea cinerea monicae Jouanin & Roux, 1963; Mauritaanias
Välimus [muuda]
Linnu üldpikkus on 90–98 cm, tiibade siruulatus 175–195 cm. [2]
Linnud kaaluvad 1...2 kg. Nende sulestik on valdavalt hallikasvalge. Täiskasvanutel hallhaigrutel on valge pea, mille tipuosa on must. Juveniilsetel lindudel on tuhmikas hall pea. Lindude nokk on tugev ja roosakaskollane. Hallhaigrud lendavad aeglaselt ning lennul hoiavad pikka kaela S-kujuliselt – see omapära eristab neid toonekurgedest, ruiklastest jt suurtest lindudest.
Eluviis ja -paik [muuda]
Hallhaigrud toituvad putukatest, kaladest ja mitmetest teistest veekogu lähedal elavatest selgrootutest.
Nad pesitsevad sageli veekogude lähedal ja metsades.
Viited [muuda]
- ↑ 1,0 1,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)
- ↑ Jonsson, L. Euroopa linnud. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 2000, lk 68–69
Välislingid [muuda]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Hallhaigur |
