Habekakk

Allikas: Vikipeedia
Habekakk
Strix nebulosaRB.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Kakulised Strigiformes
Sugukond: Kaklased Strigidae
Perekond: Kakk Strix
Liik: Habekakk
Ladinakeelne nimetus
Strix nebulosa
Forster, 1772
Habekaku levila
Habekaku levila

Habekakk (Strix nebulosa) on kaklaste sugukonda kuuluv röövlind. Ta on väga suur öökull, kes on levinud kogu põhjapoolkeral. Teda on kutsutud inglise ja soome keeles nimedega nagu lapi kakk, kuusekakk, nõgikakk, tondikakk, habemega kakk[1].

Eestis jääb ta kaklaste hulgas suuruselt alla vaid kassikakule.

Enam kui sajandi Eestist kadunud ning siin hävinuks peetud liik leiti 2009. aasta kevadel taas pesitsevana Ida-Virumaal[2].

Habekakk on Eestis arvatud I kaitsekategooriasse.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Strix nebulosa -Dudley loomaaed, Inglismaa

Täiskasvanutel on suur, üsna lame hall nägu. Neil on väikesed kollased silmad. Kollane nokk on palistatud laiade valgete väljapoole kaardu olevate poolkuu kujuliselt paiknevate sulgedega. Nokaalune väike must laik meenutab väikest habet. Näoketta alaosas on hästimärgatav valge vuntsikujuline riba. Jalad on tihedalt sulistunud ning seetõttu on need üsna märkamatud.

Vanalindude värvigamma koosneb peamiselt hallikaspruunidest, tumepruunidest ja ookerjasvalgetest toonidest. Värvid moodusatavad hallikal taustal nii tumedamaid kui heledamaid piki-ja põikmustreid. Kiirul, kuklal ja tagakaelal vaheldub hele ja tume korrapärane ristipidine muster. Hoosuled on põhivärvuselt ookrivärvi põikmustriga sulgede põhiosas, tüürsuled tumepruunid ebakorrapärase heleda ristipidise mustriga. Näoketas on hallikasmustade kontsentriliste ringidega. Silmade sisekülgedel asuvad mustad laigud. Piki kaela jookseb must vööt. Alakülg on heledam ning seal paiknevad triipudena peeniksed pruunikad tähnid. Vikerkest on erekollane, nokk kollane, külgedelt litsutud ja küünised pruunid, pikad, teravad ja järsult paindunud.[3] Sellel öökullil puuduvad kõrvadel suletutid ning ta omab röövlindudest suurimat täielikku näoketast. Pikkuse arvestuses ületab habekakk arvatavasti nii kassikakku kui ka Bubo blakistoni, keda arvatakse maailma suurimaks kakuliseks[4]. Need kaks liiki ületavad oma kaaluga habekaku oma ning samuti veel ka mitmed teised liigid, sealhulgas enamik perekonnast Bubo [5].

Suur osa sellest suurusest on petlik, kuna selle liigi kohevad, pehmed suled, pikk saba ja suur pea varjavad linnu tegelikku kaalu, mis on palju kergem kui teistel suurtel kakkudel. Pikkus ulatub 61–84 cm, keskmiselt 72 cm emaslindudel ja 67 cm isaslindudel. Tiivaulatus võib ületada 152 cm, kuid emastel on see keskmiselt 142 cm ning isastel 140 cm. Täiskasvanud isendi kaal jääb vahemikku 580—1900g. Emastel keskmiselt 1290 g ja isastel 1000 g.[6] Isaslinnud on tavaliselt väiksemad kui emaslinnud nagu enamikul öökullidel[1].

Lennus kiirem ja osavam kui kassikakk [7]. Habekaku tiivalöögid on pehmed ja aeglased. Lennuvahemaad on pigem lühikesed ja liuglemine toimub oksalt oksale. Vältimaks ülekuumenemist, kiirendab lind hingamist ja laseb tiivad rippu, paljastades nõnda tiivaaluse sulgedeta piirkonna, mis on abiks üleliigse soojuse eraldamisel.

Hääl mitmesilbiline haukuv, aeg-ajalt korratav „hu-hu-hu-hoo"[7]. Täiskasvanud linnu hüüd kujutab endast rida väga madalaid, rütmilisi huikeid, mida isaslind tavaliselt kutsub esile korrelatsioonis oma territooriumi suurusega või vanalinnud, olles interaktsioonis oma järglastega. Kutset korratakse iga 15 kuni 30 sekundi tagant ja seda võib heade tingimuste korral kuulda kuni 800 m kaugusele. Territoriaalne häälitsemine algab pimeduse saabudes. Huikamine jõuab haripunkti enne keskööd, selle sagedus langeb hilisööl. Peale mõningast pausi saavutab häälitsemine taas tipu. Emas-ja isaslind annavad huikega märku ka pesa lähedusse saabudes. Hädaohu korral lind klõbistab nokaga, lehvitab tiibadega ja uriseb.[1] Muul ajal täiskasvanud habekakud tavaliselt ei häälitse. Noorlindudel on kombeks kriisata või sisiseda.

Eluiga looduses keskmiselt 6 aastat tingituna näljaohust ning inimteguritest, kuid vangistuses võivad elada koguni kuni 40 aastaseks[8]. Ameerika Ornitoloogiaühingu (AOU) raportite põhjal on vabalt elanud habekaku pikim eluiga peaaegu 13 aastat, kuid Euroopa andmete põhjal on vanimaks elanud habekakk, kes hukkus autoavariis, 15 aasta vanune[9].

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Habekakk in Zoo Praha

Tema leviala ulatub Põhja-Ameerikas Vaikse ookeani rannikust, hõlmates Kanada, Alaskani ning Euraasias kuni Ida-Siberini. Ta asustab Soome, Rootsi ja Poola metsi. Nad on üldiselt paikse eluviisiga, kuid võivad teha invasioonilisi väljarändeid ka lõunasse ja kagusse, kui toitu napib. Euroopa sigiv populatsioon on väike (kõigest 2100 paari), kuigi oli ajavahemikus 1970—1990 üldiselt stabiilne[10]. Hinnanguliselt alla saja linnuga populatsioon asub California Sierra Nevada mägedes. See populatsioon on liigi areaali lõunapoolseima levikuga ning on loetletud California ohustatud liikide nimekirjas ohustatuks. Lapi kakk on Eestis üliharuldane haudelind ning harva esinev talikülaline ja läbirändaja[7]. Alates aastast 2000 on Eestis kohatud habekakku 1—10 korral. Maailmas on habekakke umbes 63 000 isendit[8]. Eestis pesitses habekakk pidevalt 19. sajandil. Peamised paigad, kus Eestis isendeid kohatud, on järgmised: Alutaguse ja Peipsi järve läänekalda põlised okasmetsamassiivid, Lahemaa, Kõrvemaa.

Sigimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Habekakud ei ehita pesasid. Pesapaikadena kasutatakse mahajäetud suuremate röövlindude pesi, mis enne kasutuselevõttu puhastakse ja korrastatakse. Samuti ei põlga nad kunstlikult tekitatud pindasid, mis on paigutatud sobilikku keskkonda. Nad pesitsevad ka murdunud ladvaga puudel ehk tüügastel ning suuremate puude õõnsustes. Soomes on leitud habekakku üksikutel juhtudel pesitsevat ka maapinnal. Habekakud on asustatud pesade juures väga agressiivsed ja Karjalast on teada juhuseid, kui nad on rünnanud isegi pesa lähedale sattunud karu.[11] Pesapiirkonda kaitstakse rangelt ka teiste habekakkude eest, samas kui toitumisalad on suuresti kattuvad. Pesitsus leiab aset märtsist maini. Pulmamäng, mis algab kesktalvel, kujutab endast üksteise toitmist ja sulgede kohendamist. Tavaliselt läheneb isane emasele, hoides toitu noka vahel. Isane valib välja võimalikud pesitsuspaigad ning meelitab emaslindu häälitsustega. Täiskurna suurus on tavaliselt neli kuni viis. Munad on keskmiselt 42,7 mm laiad ja 53,5 mm pikad. Haudeperiood kestab umbes 30 päeva, ulatudes 28 kuni 36 päevani. Isane toidab kogu haudeperioodi vältel pesal olevat emaslindu ning hiljem tagab toidu ka poegadele. Emase kohustus on poegadele toidu tükeldamine väiksemateks osadeks. Haudumine kestab 2 kuni 3 nädalat. Emane alustab väljahaudumist kohe pärast esimese muna munemist. Juhul kui esimese kurna inkubatsioon ebaõnnestub, muneb emane kohe uued munad. Pojad kooruvad mõnepäevaste vahedega. Noorlinnud võivad pesast välja hüpata või kukkuda 3 kuni 4 nädala vanuselt ja alustavad lendamist 1 või 2 nädalat peale seda. Enamik järglastest jääb lennuvõime saavutades mitmeks kuuks sünnipaiga lähedasse ümbruskonda ehk pesakonnad püsivad koos kogu sügise.

Kurna suurus, mille muneb emane, sõltub põhitoidu küllusest või nappusest. Selline tunnusjoon on üsna levinud põhjapoolsete öökulliliikide seas. Juhul kui toitu leidub kesiselt, võivad nad lennata üpris pikki vahemaid, selleks et leida saaki. Mõnel saagivaesel aastal on täheldatud arvukalt märkimisväärseid migratsioone. Kuigi nad pole eriti liikuvad, võib kohata ka palju rändava eluviisiga isendeid. Enamus talveperioodist on nad erakliku eluviisiga, kevadel moodustatakse perekonnad ja vahest ka suuremaid parvi.

Linnud saavutavad suguküpsuse kolmeaastaselt[12].

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Habekakk Praha loomaaias

Enne sööstu saagi järele linnud kuulatavad ja jälgivad seda. Nad võivad saagiotsinguil lennata madalalt ka üle väljade. Nende suured kontsentrilised näokettad fokusseerivad heli ja nende kõrvade asümmeetriline asetus abistab neil saagi asukohta kindlaks määrata. Need omadused on abiks videvikus ja varahommikul, mil nad peavad jahti, siis kui valgust napib. Pesitsusperioodil peavad nad jahti peamiselt öösiti, alustades juba enne hämarikku ja lõpetades enne varajasi hommikutunde. Väljaspool pesitsusaega toimub jahipidamine vaid öösiti. Neil on kõrgelt arenenud kuulmismeel. Nad võivad 60 cm sügavuse lume all paikneva saagi asukoha kindlaks määrata ja selle oma küünistega kinni haarata ainuüksi kuulmist kasutades.

Erinevalt mitmekülgse toidulauaga kotkastest ja teistest öökullidest, sõltub habekakk peaaegu täielikult väikenärilistest. Kõige tähtsamaks toiduallikaks on uruhiired. Kohati hõlmavad alternatiivsed saakloomad, kelleks võivad olla jänesed, mutid, karihiired, nirgid, rästad, tedred, pasknäärid, väiksemad kullid, pardid, kahepaiksed, roomajad ja selgrootud (limused, ussid, lülijalgsed) tavaliselt vaid 20% tarbitud saagist. Täiskasvanud isendid langevad harva röövsaagiks, pigem osutuvad selleks linnupojad või juveniilid, kellele kujutavad ohtu karud, osad kärplased, suured kullid, eriti kanakullid. Samas võivad täiskasvanud habekakud osutuda Bubo perekonna kakkude, kaljukotkaste ning ilveste toiduobjektiks. Toidunappuse korral võib esineda habekaku poegade seas kannibalismi.

Räppetombu pikkus, laius ja kõrgus: 63×29×25 mm[11].

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nende elupaigaks on taiga tihedad okasmetsad, mis on piiratud avamaaga, milleks võivad olla niidud ja sood. Linnud eelistavad pea alati suuri loodusmaastikke, väljaspool neid on kohatud habekakkusid väga harva.

Intensiivse metsaraie korral väheneb metsadele iseloomulike suurediameetriliste puude osakaal, mis on lindude poolt potentsiaalselt kasutatavad pesapuudena. Toetuvaid puid kasutavad juveniilid puhkepaikadena seni, kuni nad saavutavad lennuvõime. Noorlinnud vajavad ka tihedat, laotunud võrastikuga puistuid enda varjamiseks ning kaitseks. Habekakkudel on väga raske jahti pidada lageraietel, kuhu ei ole jäetud õrrekohtadega toetuspunkte. Inimeste poolt on loodud taolisi struktuure just selle kaitstava liigi tarbeks. Siiski on need tarvitusele võetud teiste tavalisemate öökulliliikide poolt, kes samuti esinevad metsaraie eest kaitstud aladel. Samuti mõjub karjatamine negatiivselt habekaku eelistatud saakloomade elupaikadele.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 The Great Gray Owl. The Owl Pages. Kasutatud 01.11.2011. (inglise keeles)
  2. Ida-Virumaalt leiti haruldase habekaku pesa. Eesti Loodus, mai 2009
  3. Loomade elu: 6. köide. Linnud/ Toimetanud R.Ling, Tallinn: Valgus, 1980
  4. Owls: Strigiformes – Physical Characteristics. Net Industries. Kasutatud 01.11.2011. (inglise keeles)
  5. [ Great Grey Owl(Strix nebulosa)]. 2008. The Owl Foundation. Kasutatud 01.11.2011. (inglise keeles)
  6. CRC Handbook of Avian Body Masses John B. Dunning Jr. (Toimetaja). CRC Press, 1992, ISBN 978-0849342585.
  7. 7,0 7,1 7,2 Tiit Randla. Eesti röövlinnud: kullilised ja kaulised, Tallinn: Valgus, 1976
  8. 8,0 8,1 Tanel Aruoja. Habekakk. 2007. Loodusõpe MTÜ. Kasutatud 01.11.2011. (eesti keeles)
  9. P. Frost. Great Gray Owl. 2007. Kasutatud 02.11.2011. (inglise keeles)
  10. "Strix nebulosa" Great Grey Owl. 2004. Birdlife International. (PDF) Kasutatud 01.11.2011. (inglise keeles)
  11. 11,0 11,1 [ Kodukakk aasta lind 2009]. (Eesti kakud: Habekakk). 2009. Eesti Ornitoloogia ühing, Keskkonnainvesteeringute Keskus. Kasutatud 01.11.2011. (eesti keeles)
  12. "Strix nebulosa". US Forest Service. Kasutatud 01.11.2011. (inglise keeles)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus

  • Habemega (SIC!) linnu (SIC!SIC!) lumm. Arter, 20/737, 2014. Marek Vahula