Svastika
Allikas: Vikipeedia
Svastika ehk haakrist on väga vana kujund, mis on kasutusel õnnemärgina.
Sõna svastika tuleb sanskriti keelest (Devanagari स्वस्तिक). Sanskritikeelne nimetus koosneb sõnadest su — "hea" ja asti — "olema".
Kristlikus sümboolikas nimetatakse haakristi Crux Gammata.
Eri kontekstis on haakristi harud erinevas suunas. Mnemotehnilise võttena võib meeles pidada, et Saksa rahvussotsialistide poolt kasutatud haakristi harud on samas suunas, nagu vene täht Γ nimes Гитлер (teise versiooni järgi on haakristi harud algustähed nimedest Гитлер, Геринг, Геббельс ja Гиммлер).
[redigeeri] Ajalugu ja leviala
Kõige vanem jälg haakristist on pärit neoliitikumist. Sumerist ja praeguse Pakistani aladelt on leitud svastika näiteid, mida peetakse 5000 aastat vanadeks. Üldlevinuks muutus see aga 1000 aastat eKr.
Svastikat on leitud Trooja varemetest. Indias ilmus see märk 4. sajandil eKr, Hiinas 5. sajandil pKr. Saja aasta pärast, 6. sajandil jõudis haakrist koos budismiga, saades ka budismi üheks sümboliks, Jaapanisse.
Svastikat ei ole teadaolevalt kasutatud Egiptuse, Assüüria ega Babüloonia kultuurides. Samuti ei teata, kas Ameerikas seda tunti.
Nii Aasias kui ka Euroopas on haakrist alati olnud maagiline sümbol.
Eestis on haakristi kasutanud peamiselt setud eriti ornamendina vöökirjades. Samuti õmblesid haakristi vöökirjadele liivlased.
[redigeeri] Tähendus
Algselt võis svastika olla päikese sümbol.
Hiinas, Jaapanis ja Indias seostatakse svastikat budismiga, kus see on majandusliku heaolu ja taassünni sümbol.
Skandinaavias seostati svastikat äikesejumal Thoriga.
Ka mujal tähendas svastika põhiliselt jõudu, energiat, õnne ja head tervist.
Svastika muutus läänemaailmas negatiivseks sümboliks, kui Adolf Hitler selle Saksamaa sümbolina kasutusele võttis.
1908. aastal kirjeldas Guido List oma populaarsetes raamatutes muinasgermaani eeposest "Vanem Edda" svastikat, kui vere puhtuse ja maagiliste teadmiste sümbolit.
[redigeeri] Vaata ka
