Hood (laev 1918)
_-_March_17,_1924.jpg) Hood (1924) | |
| Nimi | Hood |
| Kiil pandud | 1. september 1916 |
| Vette lastud | 22. august 1918 |
| Teenistuses alates | 15. mai 1920 |
| Laeva üldandmed | |
|---|---|
| Veeväljasurve | 42 100 t |
| Pikkus | 262,3 m |
| Laius | 31,8 m |
| Süvis | 9,8 m |
| Peamasinad | 144 000 hj auruturbiinid |
| Kiirus | 31 sõlme |
| Meeskond | 1400 inimest |
| Relvastus |
Algne relvastus: Relvastus vahetult enne uppumist 1941. aastal: 7×2 120 mm QF 4" Mk XVI õhutõrje kahurit 3×8 40 mm QF 40 mm "pom pom" õhutõrje kahurit 5×4 12,7 mm 0,5" Vickersi kuulipildujat, 2×2 21" torpeedoaparaati |
| Soomustus |
Veeliinil kuni: 305 mm Tornid: 127-381 mm Peatekk: 127–178 mm Komandosillal: 254 mm |
Hood oli Suurbritannia lahinguristleja. Laev arvati kuninglikku mereväkke aastal 1920. Hood uppus 1941. aasta 24. mail Taani väinas rünnakus Saksa lahingulaeva Bismarck vastu.
Ehitamine[muuda | muuda lähteteksti]
I maailmasõja ajal alustati Suurbritannias nelja uue, 36 700 t veeväljasurvega Admiral-klassi lahinguristleja ehitamist. Seoses lahinguristlejate ebapiisava soomuse ja Jüütlandi lahingu, kus uppus kolm Inglise lahinguristlejat, traagiliste sündmuste tõttu kolme laeva ehitus peatati. Lõpuni otsustati ehitada ainult esimene laev, millele pandi nimi Briti admiral Samuel Hoodi auks (1724–1816). Laeva soomust suurendati oluliselt tekkidel ja veeliinil. Lisaks ehitati täiendavad torpeedokaitsekonstruktsioonid, tänu millele kasvas veeväljasurve enam kui 5000 tonni. Kui John Brown & Company laevatehases Šotimaal laev viimaks 1920. aastal valmis ulatus ta veeväljasurve üle 42 000 t. Selle tulemusel sai Hoodist tervelt 18. aastaks maailma suurim sõjalaev.
II maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]
1939. aasta mais määrati Hood Home Fleeti lahingulaevade eskadroni. Hoodi ülesanne oli patrullida Islandi ja Fääri saarte ümbruses ning kaitsta üle Atlandi ookeani saabuvaid varustus konvoisid. 23. mail 1941. aastal patrullisid Fääri saarte ja sellest loodesse jääva Gröönimaa vahel kaks Briti raskeristlejat – Suffolk ja Norfolk. Kell 19.22 märgati Suffolki pardalt piki jääpiiri kahte Saksa sõjalaeva – lahingulaev Bismarck ja raskeristleja Prinz Eugen. Suffolk kandis eemaldudes nähtust kohe ette Home Fleeti juhatajale admiral John Toveyle, kuid raadioteade ei jõudnud kohale. Peatselt sattus Saksa laevadega kokku ka Norfolk, sedapuhku oli vahemaa kahe laeva vahel kõigest 6 miili ja lahingulaev Bismarckilt avati tuli. Norfolkil õnnestus tänu kiirusele ja suitsukattele eemalduda ja saata raadioteade, mis jõudis ka admiral Toveyni. Kuna Tovey asus sündmuskohast oma laevadega 1100 km kaugusel, saadeti Saksa laevade vastu läheduses asunud Hood ja Prince of Wales, mida juhtis Hoodi pardalt viitseadmiral Lancelot Holland. 24. mail kell 5.52 tehti mõlemalt poolelt esimesed lasud. Saksa laevu juhtinud admiral Günther Lütjens suunas mõlema oma laeva tule inglaste lipulaeva Hoodi pihta. Lühikese ajaga sai Hood mitu tabamust ja tekkis tulekahju. 6.00 sooritas admiral Holland pöörde vasakule, et suurendada juba niigi väikest distantsi, kuid samal ajal tabas Hoodi uus Bismarcki kogupauk. Lask tabas tõenäoliselt ahtrisuurtükitornide laskemoonakeldrit, misjärel lendas taeva poole tohutu tulesammas. Mõne minutiga kadus Suurbritannia suurim ja tuntuim sõjalev Hood veepinnalt. Laeva 1400-liikmelisest meeskonnast pääses imekombel ainult kolm meest. Merepõhja olid läinud ka Briti laevu juhtinud admiral Holland ja Hoodi komandör mereväekapten Ralph Kerr. See sündmus põhjustas Suurbritannias ulatusliku skandaali, mis sundis Briti Admiraliteeti koondama kõikvõimalikke jõude Bismarcki hävitamiseks.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Hood (laev 1918) – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis