Hüpokaleemia

Allikas: Vikipeedia

Hüpokaleemiaks ehk kaaliumivaeguseks ehk vaegkaaliumiveresuseks nimetatakse paljude loomade (sh inimeste) vere normaalsest madalamat kaaliumisisaldust.[1][2]

Kaaliumi hormonaalne kontroll allub neerupealise koore ja ajuripatsi hormoonidele.

Imetajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Normaalne kaaliumisisaldus veres on umbes 3,5 kuni 5,0 mEq/L.[3][4]

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis klassifikseeritakse kaaliumivaegus jaotises: E87 Muud vedelike, elektrolüütide ja happe-leelise tasakaaluhäired:

  • [E87.6] – Kaaliumivaegus.

Sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõrk hüpokaleemia ei tekita tihti mingeid sümptomeid, kuid võimalik on kerge vererõhu tõus ning harvad südame rütmihäired.

Mõõdukas hüpokaleemia (2,5–3 mEq/L) võib põhjustada lihasnõrkust, -valu või -krampe.

Kaaliumivaeguse kliinilisteks tunnusteks on:

  • südame-veresoonkonnas: uimasus, ebanormaalselt madal vererõhk, arrütmia ja südame seiskumine.
  • seedeelundkonnas: oksendamine , anoreksia, kõhulahtisus.
  • kuse-suguelundkonnas: liigkusesus
  • tugi- ja liikumiselundkonnas: lihasnõrkus, väsimus, jalakrambid
  • närvisüsteemis: närvilisus, segadus, depressioon , reflekside vähenemine jt.

Tõsise hüpokaleemia tagajärjeks võib olla lihashalvatus ja reflekside kadumine.

Põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüpokaleemia põhjuste hulgas on vähene kaaliumi saamine toidust (harva otsustavaks teguriks), liigne kaaliumi väljutamine organismist suurte vedelikukaotustega (kõhulahtisus või liighigistamine) või uriiniga teatud ravimite mõjul, magneesiumipuudus, alkaloos ehk happe defitsiit veres. Kaaliumivaegust võivad põhjustada ka alkoholi, kofeiinirikaste jookide (näit kohvi jt), suhkru ja soola liigtarbimine.

Ravimite mõjul[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaaliumi madalat taset veres võib põhjustada mitmete ravimpreparaatide pikaajaline kasutamine, nagu aspiriin, Albuterol, Bisacodyl, kortikosteroidid, furosemiid, levodopa, nifedipiin, antibiootikumid (penitsilliin), Verapramil jpt.

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavalisemad ravimeetodid on kaaliumirikaste toitude söömine, vedelikukaotuste vältimine (nt kõhulahtisuse ravi) ning selliste ravimite võtmise lõpetamine, mille tõttu uriiniga väljutatakse normaalsest rohkem kaaliumi. Nõrga kaaliumipuuduse korral aitab ka kaaliumi manustamine toidulisandina. Tõsise hüpokaleemia puhul võib olla vajalik kaaliumit sisaldava lahuse tilguti abil veeniverre viimine, kuid isegi tõsistel juhtudel on eelistatud suukaudne manustamine.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 282:2004.
  2. Overview of Disorders of Potassium Metabolism, Veebiversioon (vaadatud 31.01.2014) (inglise keeles)
  3. Kratz, A; Ferraro, M; Sluss, PM; Lewandrowski, KB; Ellender, Stacey M.; Peters, Christine C.; Kratz, Alexander; Ferraro, Maryjane; Sluss, Patrick M.; Lewandrowski, Kent B. (2004). "Case records of the Massachusetts General Hospital. Weekly clinicopathological exercises. Laboratory reference values". The New England Journal of Medicine 351 (15): 1548–63. doi:10.1056/NEJMcpc049016. PMID 15470219.
  4. Kaalium Quattromedi laboriteatmik

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Lippincott Williams & Wilkins,Professional Guide to Diseases 9 th Edition, 2008,lk 581 – 582, Google'i raamat veebiversioon (Vaadatud 31.01.2014) (inglise keeles)