Hõlmikpuu

Allikas: Vikipeedia
Hoiatus! Võimalik autoriõiguste rikkumine!
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks Creative Commons Attribution/Share-Alike litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

  Teksti allikas: "Euroopa puud" ja märgitud eestikeelsed allikad veebis
Hõlmikpuu
Hõlmikpuu
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Hõlmikpuutaimed
Ginkgophyta
Klass: Hõlmikpuud
Ginkgoopsida
Selts: Hõlmikpuulaadsed
Ginkgoales
Sugukond: Hõlmikpuulised
Ginkgoaceae
Perekond: Hõlmikpuu Ginkgo
Liik: Hõlmikpuu biloba
Ginkgo biloba

Hõlmikpuu ehk ginko[viide?] (Ginkgo biloba) on puu, mis kuulub ainsa tänapäevani säilinud liigina hõlmikpuutaimede hõimkonda.

Hõlmikpuu küpsete viljadega
Ginkgo biloba

Areaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hõlmikpuud olid edukad mesosoikumis(245 miljonit-65 miljonit aastat tagasi): nende fossiile on leitud kogu põhjapoolkeral polaarjoonest kuni Vahemereni ning Põhja-Ameerikast Hiinani.[1] Kaua aega arvati, et see on vabas looduses väljasurnud, kuid on säilinud Ida-Hiina Zhejiangi ja Guizhou provintsis.[2] Seega viimase jääaja elas puuliik üle Ida-Aasias. Europasse toodud umbes 1730. aastal Hiinast, Zhejiangi provintsist.[3] 1712. aastal “avastas“ hõlmikpuu Jaapanis saksa päritolu arst Engelbert Kämpfer (Läänes peeti seda väljasurnuks) ja saatis mõned seemned Euroopasse.[2] Aastal 1730 istutati üks puu Hollandi botaanikaaeda ja sealt levis ta üle kogu Euroopa. Enim tuntud eksemplar kasvab Weimaris, Johann Wolfgang von Goethe teises kodulinnas.[4] Ameerikasse viidud 1784. Kasvatatakse laialdaselt mõõduka kliimaga aladel haljastuses, eriti alleepuuna. Põhjapoolseim suurim (kõrgus 13m, rinnas ümbermõõt 164 cm, vanus 90 aastat) hõlmikpuu asub Tallinnas Süda tn ja Pärnu mnt nurgal.[3] Hõlmikpuud kasvatatakse Hiinas, Jaapanis, Koreas, Kesk-Euroopas ja Põhja-Ameerikas, lehtede saamiseks peamiselt Hiinas, Prantsusmaal ja USA-s.[5]

Hõlmikpuu Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti suurim introdutseeritud Süda tänava hõlmikpuu kasvab Tallinnas, selle tüve ümbermõõt 1,3 m kõrguselt mõõdetuna on 164 cm (2000); puu kuulub looduskaitse alla.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võra laimunajas ja korrapäratu, puu laieneb vananedes tunduvalt. Tüvi tavaliselt sirge ja okslik. Kasvab üldiselt 30-40 meetri kõrguseks, kuid jahedamas kliimas saavutab vaid poole sellest kõrgusest, ning võib elada rohkem kui 1000 aastat. Isaseksemplarid sirgema tüve ja koonusja võraga, emasisenditel hargnenum ning laiem ja ümaram võra. Rohkesti hargnevad oksad kinnituvad tüvele terav- või peaaegu täisnurga all. Koor hallikaspruun, noorena sile, vanemal puul korkjalt rõmeline. Võrsed hallid ja läikivad.[3]

Pungad ja lehed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tegemist on heitlehise puuga, mille pungad on ümarkoonilised, teravatipulised, värvuselt rohelised või punased. Lehed (kuni 10 cm) lehvikukujulised, basaalroodsed, enamasti kahehõlmalised, kiilja, lühivõrsetel peaaegu sirge alusega. Leheroots 2-10 cm. Lehe ülemine äär võib olla ebakorrapäraste madalate sisselõigetega. Lehed on pikkvõrsel vahelduvalt ühekaupa, lühivõrsetel 3-6 kaupa männastes või kimbus. Suvel pealt sinakas- ja alt helerohelised, muutuvad hilissügisel kuldkollasteks.[3]

Õied ja viljad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hõlmikpuu õied on ühesugulised, puud kahekojalised. Rohekaskollased isasõied asuvad väikestes 24 cm pikkustes urvataolistes õisikutes, mis võivad võrsel paikneda kimpudes. Emaskäbi kaks umbes 4 mm pikkust seemnealget asuvad paarikaupa 4 cm pikkusel rootsul, seemneks areneb neist vaid üks. Ploomikujulise vilja väliskiht lihakas, sügisel muutub kollaseks kuni oranžikakspruuniks ning valminult on viljal räästunud lõhn.[3] Sisemine seemnekate kõva, luuviljaliste seemet meenutavat „pähklit“ kasutatakse Hiinas toiduks. Emaspuude ebameeldivalt lõhnavate viljade tõttu on haljastuses eelistatud isaspuud. Hõlmikpuu õitseb kevadel ja on tuultolmlev liik. Hõlmikpuu hakkab õitsema alles 20–30 aasta vanuselt, kuid see-eest elab ta ülivanaks. Hiinast võib leida kuni 4000 aasta vanuseid puid ning ülipika ea eest võlgneb hõlmikpuu tänu oma vastupidavusele.[4]

Kasvatamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasvutingimused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hõlmikpuu on üldiselt soojalembene, kuid üksikud isendid on osutunud küllaltki külmakindlateks.Nooremas eas on puud külmaõrnad, hilisemas eas külmakindlus kasvab tunduvalt. Eelistab värsket, viljakat, lubjarikast mulda. Valgusnõudlik, küllaltki kiirekasvuline. Puu peaks olema istutatud tuulevaiksesse sooja kasvukohta.[6]

Kasvatamnie Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meie kliimas jääb küllaltki külmaõrnaks, seetõttu tuleb kasvu-kohta valida. Kasutatakse vähesel määral haljastuses.[6]

Haljastuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haljastuses selgus, et hõlmikpuu suudab imehästi taluda õhusaastamist. Mistõttu suutis vastu pidada ka linnades. Sealhulgas Tallinnas, kus ta kümne aasta eest muutus justkui looduskaitse sümboliks. Sümboolne meie hõlmikpuu ongi, kuna nii kauges põhjamaa linnas teist temataolist leida pole.[7] Sobib kasvatada kitsamatel tänavatel, kuna kasv on aeglane ning võra jääb kitsaks.[1] Hõlmikpuu istikuid on ka Eestis aianduspoodides saadaval.

Kultuurtaimed ehk kultivarid[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Variegata“: kollaskirjude lehtedega, väga haruldane; samuti rippuvate okstega „Pendula“. „Aurea“: kollaselehestikuga; samuti koonilise võra ning erkkollase sügisvärviga „Autumn Gold“. Sirgeid ja kitsavõralisi vorme („Sentry“, „Fastigiata“ ja „Mayfield“) leidub rohkesti USA-s, kus neid hinnatakse kui põuda hästi taluvaid tänavapuid. Sammasjad vormid sarnanevad kujult itaalia papliga.[3]

Taksonoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema ladinakeelne nimetus on Gingko biloba ehk lühidalt Gingko. Liiki kirjeldas esmalt Carl von Linné 1771. aastal, epiteet biloba tuleb ladinakeelest: bis, mis tähendab kahte ja loba tähendab sagarat, viidates sellega lehe kujule.7.[8] 1976. aastal vaidlustas Inglise botaanik, keda tunneme nüüd vaid Smithina, hõlmikpuu teadlusliku nimetuse kui kohmaka ja barbaarse. Ta tegi ettepaneku nimetada puud Salisburia adiantifolia, kuid ülejäänud teadusmaailm eiras seda ettepanekut viisakalt.[2]

Etümoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

11.sajandil hakati ginkgot nimetama yin xing, mis tähendab „hõbedane aprikoos“. Kuna puul kulub viljumisküpsuseni jõudmiseks kolm inimpõlve, on seda nimetatud ka kung sun shu, vanaisa-lapselapse puu.[2] Ginkgo biloba on dinosauruste kaasaegne ja seepärast nimetatakse seda ka „dinosaurusepuuks”.[9] Teaduslik nimi Ginkgo on seotud folklooriga. Nimelt hiina hieroglüüfidel on Jaapanis mitu erinevat hääldamise vormi ja tähti 銀杏 võib lugeda nii ginnan kui ginkyō. Engelbert Kaempfer ,esimene Lääne teadlane, kes kirjeldas seda liiki aastal 1690 ja kirjutas enda „imeliku“ häälduse ülesse raamatusse "Amoenitates Exoticae" (1712). See oli Kaempferilt lihtne viga, sest ta võttis aluseks enda teadmised jaapani teiste sõnade hääldusest. Täpsem latinisatsioon oleks olnud „Ginkio“ või „Ginkjo“[10]

Inglise keeles: ginkgo, maidenhair tree, kew tree Saksa keeles: Ginkgobaum, aga on ka kutsutud Fächerbaum (lehvikpuu) ja Tempelbaum (templipuu) Soome keeles: neidonhiuspuu Rootsi keeles: jungfruhårsträd

Kokanduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hõlmikpuu vilju ehk pähkleid süüakse Aasias, kuid seemneid tuleb käsitseda ettevaatlikult, sest kokkupuude nendega võib mõnel inimesel tekitada nahapõletikku.Hõlmikpuu pähklid on traditsiooniline Hiina toit. Hõlmikpuu pähklite pakkumist teetseremoonial on kirjalikult mainitud alates 1492. aastast. Alates 18. sajandist on pähkleid pakutud suupistena sake (riisiveini) juurde.[2] Pähklid on väga populaarsed Jaapanis ja Koreas. Seemned pannakse männivarraste otsa ja maitsestatakse soolaga ning grillitakse. Gingko pähklites on kõrge tärklise sisaldus ja madal rasva sisaldus. Laialdaselt kasutusel Aasia köögis. Nad on kergelt magusa maitsega. Neid kasutatakse tihti täidistes, suppides, magustoitudes, liha ja linnu roogades ja ka taimetoitudes. Ginko puud on Hiinas vähe. Seemned on saadaval konservina, ja müüakse kui „Valged pähklid“ ja neid võib leida paljudest Aasia poodidest Läänes. Müüakse ka kuivatatud, kestaga ja soolvees olevaid pähkleid. Pähklid on hooajalised ja neid pole värskelt aastaringselt saadaval. Värsked pähklid on saadaval sügisel ja talvel. Populaarsus USA-s on kasvanud, kuid see pole väga laialdane, sest ameeriklased ei ole eriti tuttavad selle pähkli kasutamisega toidus.[11]

Hõlmikpuu seemne toiteväärtused 100 grammi kohta[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 403 kalorit
  • 0% vett
  • 10,4g valke; 3,3g rasvu; 83g süsivesikuid; 1,3g kuidaineid
  • Mineraalained: 11mg kaltsiumi; 327mg fosforit; 2,6g rauda; 15g naatriumi; 1139mg kaaliumi
  • Vitamiinid: A: 392mg; B1: 0,52mg; B2: 0,26mg; B3: 6,1mg; C: 54mg [12]

Meditsiin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiinlaste väitel tunti hõlmikpuu lehtede ja seemnete ravitoimet juba 2800 eKr. Tänapäevane kasutusviis hakkas siiski levima alles 1950. aastatel, kui sakslased asusid uurima taime toimet vereringele. Viimastel aastakümnetel on teaduslikult uuritud eriti leheekstrakti. Ginko on üks paremini uuritud ravimtaimi maailmas. Enamik uuringuid on tehtud Prantsusmaal ja teistes Euroopa riikides, kus ginko on tavapäraselt väljakirjutatav ravim.[2]

Hiina meditsiin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ginkgo biloba lehed on põliselt olnud Hiina rahvameditsiini nurgakiviks, millega raviti peaaegu kõike astmast hemorroidideni.[1] Hõlmikpuu seemnetega ravimist mainitakse Li Shizheni teoses „Benaco gangmu“ („Suur taimeraamat“, 1578), mida kasutatakse traditsioonilises hiina meditsiinis ka tänapäeval. Neid soovitatakse astma, köha, ja põiehädade ravimiseks. Tooreste seemnetega ravitakse vähki, keedetutega ravitakse seedimist.[2] Selle taime lehetõmmised avaldavad positiivset toimet peaaju funktsioonile, parandavad mälu ja vaimset aktiivsust. Viimased uuringud näitasid ginko tugevat antioksüdantset toimet inimese rakkudele – lihtsamalt öeldes, ginko pidurdab vananemist.[9]

Lääne meditsiin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toimeained[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hõlmikpuu lehed sisaldavad diterpenpoidide hulka kuuluvaid ginkoliide A, B, C ja J ning seksviterpeenidest bilobaliide; flavonoididest ginketiini, kvertsetiini ja kämpferooli derivaate; amentoflavooni, bilobetiini, 5-metoksübilobetiini ja skiadopitüsiini; proantotsüanidiine; β-sitosterooli; ligniini; katehhiini, epikatehhiini, gallokatehhiini ja epigallokatehhiini, eeterlikku õli; ginkgoolhappeid (6-alküülsalitsülfaate); aminohappeid; alküülfenoolidest kardoole ja kardanoole, veidi ginkotoksiini.[5]

Toime ja kasutusviiisid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamik paari viimase aastakümne jooksul hõlmikpuuga tehtud katsetest viidi läbi standardiseeritud leheekstraktiga, mille kodeeritud nimetus on Egb 761. Leheekstraktil on aktiivne toime, mille tingib kogu lehes olev ainekompleks.[5] 1988. aastal sünteesis dr. Elias J.Corey, Harvardi Ülikooli keemiaprofessor, ginkoühendi, mida nimetatakse ginkoliid B, suurendades seeläbi selle ravimtaime kaubanduslikke võimalusi Ühendriikides. Lisaks muudele asjadele uuritakse ginkoliid B-d kui potentsiaalset ravimit, mis väldib siirdatud organite tagasitõrjumise. Uurijad loodavad, et ühel päeval võivad sündida uued rohud astma ja toksilise šokisündroomi vastu.[13] Hõlmikpuu soodustab vereringet nii jäsemetes kui ajus. Ta laiendab ajuveresooni ja kiirendab ajuvereringet, ennetades trombide teket. Samuti vähendab ta vereliblede koaguleerumist, alandab vere kolesteroolitaset ja suhkrusisaldust. Flavonoidid on antioksüdandid ja vähendavad organismis vabade radikaalide hulka. Hõlmikpuu võib mõningal määral takistada ealistel või stressist tingitud põhjustel tekkivat serotoniini aktseptorite vähenemist ajus ning suurendada nende retseptorite sünteesi. Samuti suurendab hõlmikpuu närvirakkude eluvõimet ja pikendab nende eluiga. Ta tekitab juurde kohti, mis aktiveeruvad kolinergiliste vahendajaainete mõjul. Tõenäoliselt hoiab ära hõlmikpuu adrenaliini ja noradrenaliini vabanemist, mistõttu mõjutab peaaegu kogu organismi tegevust. Sellel on ühendus retseptoritega GABA A-B, AMPA (kvistsilaat) ja CCK A (koletsüstokiniin). Ginkgoolhapped võivad leevendada ängistust, eriti amentoflavoon mõjutab GABA-bensodiasepiiniretseptoreid. GABA tegevus hipokampuses võib kaasa aidata närvirakkude säilimisele ja leevendada dementsusest põhjustatud mälunõrkust. Hõlmikpuu hoiab ära vananemisega kaasneva muskaliinkoliergiliste retseptorite ja α/2-adrenoretseptorite vähenemise hipokampuses. Ginkgoliidid tõkestavad PAF-i ehk trombotsüüte aktiveerivat faktorit, mis aktiveerub näiteks aju hapnikupuuduse puhul. PAF osaleb mitmetes põletikuprotsessides, südame- ja veresoonkonna talitluses ning hingamishäiretes. Hõlmikpuu võib olla selleks antioksüdantseks taimeks, mis tõeliselt aitab Alzheimeri tõppe haigestunuid, sest parandab vanurite keskendumis- ja õppimisvõimet. Samuti toimib ta Alzheimeri-tüüpi ja veresoone-tekkelise dementsuse puhul ega lase ajul Alzheimeri tõve alg- ja keskfaasis degenereeruda. Hõlmikpuuekstrakt on Alzheimeri tõve aeglustajana osutunud sama tõhusaks kui selleks kasutatavad sünteetilised kolinesteraasi pärssijad (takriin, donepetsilliin, rivastigmiin ja metrifonaat). Hõlmikpuu võib mõjuda samamoodi ka noorematele inimestele, parandades nende keskendumisvõimet, lühimälu ja reaktsiooniaega. Mälu parandab hõlmikpuu ilmselt kõige tõhusamini koos hariliku ženšenniga. Hõlmikpuu tõstab ka inimese enesehinnangut oma võimete, meeleolu ja sotsiaalsete võimete suhtes. Ajurabanduse läbielanutel paraneb hõlmikipuu toimel aju verevarustus, paranevad motoorsed ja vaimsed võimed, mälu, meeleolu ja käitumine. Ta annab sügavat depressiooni põdevatele hea une ja vähendab öiseid ärkamisi. Hõlmikpuu koos ingveriga võib leevendada ängistust. Vaevalt piisab hõlmikpuust üksinda depressiooni ja ängistuse ravimiseks, kuid teda võib kasutada teiste ravimite kõrval. Hõlmikpuu vähendab stressihormoonide produktsiooni – depressiooni ajal eritub rohkem stressihormoone. Samuti hoiab hõlmikpuu ära stressiga seotud 5HTiA-retseptorite tundlikkuse languse. Hõlmikpuu sobib peavalu, migreeni, üleväsimusseisundite, menstruatsioonihäirete, kõrgmäestikutõve ja vanurite peapöörituse puhul. Tänu vereringet parandavatele omadustele sobib ta menopausi vaegustega ja vananemate naiste organismi toniseerimiseks. Hõlmikpuu võib kammitseda hüpotalamuse, ajuripatsi ja neerupealistega seotud ahelat ja seega ka stressi, millega kaasnevad ängistus, masendus ja paanikahood.[5] Standfordi ülikoolis hiirtel läbiviidud loomkatsed näitasid, et Downi sündroomi all kannatajate ajutegevus võib hõlmikpuu ekstrakti kasutades paraneda. 7.[14] Teised uuringud on näidanud,et patsiendid, kes kannatavad peapöörituse ja kõrvade kohisemise või kumisemise käes, kogevad ootamatut paranemist pärast ginko tarvitamist, sest verevool sisekõrva suureneb. Ginkopuu pähkel on esmaklassiline rögalahtistaja ning võib pakkuda leevendust astmahaigetele ja allergikutele.[13]

Ravimina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läänes on hõlmikpuu tänapäeval populaarne ravivahend. Raviks kasutatakse hõlmikpuu lehteekstrakte, mida on rikastatud ravitoimeliste fraktsioonidega. Soovimatuid toimeid põhjustavad koostisained eemaldatakse. Üks gramm ekstrakti saadakse 60% atsetooni abil keskeltläbi 50g lehtedest. Soovitatav päevaannus on 120 kuni 240mg kuiv-ekstrakti.[4] Kõige tõhusamad on standardiseeritud leheekstraktid (50:1), mis sisaldavad vähemalt 24% flavonoide, 6% terpeenlaktoone ja 3,1% ginkoliide A, B, C ja J, 29% bilobaliide ja kuni 5 ppm ginkoolhappeid. Tänapäeval on hõlmikpuu üks enimkasutatavaid taimseid ravimeid Euroopas, eriti Saksamaal ja Prantsusmaal. Ilma retseptita võib osta tablette, kapsleid, teed ja tinktuure.[5]

Hoiatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lehed sisaldavad väikeses koguses ginkgotoksiini, kuid nende kuumutamine ekstrakti tööstuslikul valmistamisel hävitab suurema osa mürgist. Enne hõlmikpuu kasutamist dementsuse ravis tuleks kindlaks teha, ega sümptomid ei ole tingitud mõnest muust haigusest. Kõige mõistlikum on kasutada standardiseeritud preparaate, sest muidu võib toime jääda liiga nõrgaks. Enamasti ei ole hõlmikpuu kasutamine kaasa toonud tõsiseid kõrvalmõjusid, ilmneda võivad ainult seedehäired, peapööritus, südame rütmihäired, peavalu ja silmaverejooks. Mõnedel soovitustel ei tohiks taime kasutada koos MAO-blokaatoritega, sest taim võib võimendada nende toimet. Lehtedel on verd vedeldav toime, mistõttu nad pikendavad verejooksu peatumiseks vajalikku aega ning neid ei tohiks kasutada koos aspiriini ja verevedeldajatega. Hõlmikpuul ei ole täheldatud muid selgeid koostoimeid teiste ravimitega.[5]

Müüt, kultuur ja sümbol[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hõlmikpuu on Ida-Aasia püha puu, seal istutatakse seda tihti taoistlike ja budistlike templite juurde.Buda mungad viisid hõlmikpuu Koreasse ja Jaapanisse. Me ei tea täpselt, millal see toimus, kuid paljud praegu Jaapanis kasvavad uhked hõlmikpuud on arvatavasti üle 1000 aasta vanad.

Vähemalt teisest sajandist alates on hõlmikpuu vilju kasutatud toiduks, puu on alati olnud haruldane ja selle küpsetatud pähkleid on peetud delikatessiks. Hiina keisrikoda sai neid andamina kaguprovintsidest, kuni prints Li Wen-ho (kes elas 11. sajandi esimesel poolel) lasi istudada mõne hõlmikpuu oma residentsi lähedusse. Ta pidi esimeste viljade valmimist ootama suurema osa oma elust – siis serveeriti neid vanale kuningale kuldkausis. Kui 1945. aastal heideti Jaapani linnale Hiroshimale aatomipomm, hukkusid plahvatuse epitsentri ümber kõik elusolendid. Erandiks olid neli hõlmikpuud, mis jäid ellu ja puhkesid järgmisel kevadel uuesti õide. Kõige lähem neist asub Hosen-Jis ja oli plahvatuse epitsentrist vaid veidi rohkem kui kilomeetri kaugusel. Kõik neli puud on ka praegu elujõulised. Sellest ajast peetakse Jaapanis hõlmikpuud lootusepuuks. Mõne puu juures on tahvlid, kus palvetatakse maailma rahu eest.[2]

Enim tuntud eksemplar kasvab Weimaris, Goethe teises kodulinnas.1815. aasta paiku noppis suur Saksa luuletaja ja filosoof Johann Wolfgang von Goethe oma aias hõlmikpuult lehe ja kirjutas puust luuletuse ning saatis selle Marianne von Willemerile.[15]

  • Sümboolika: Ürgne elujõud
  • Seos jumalaga: Ainujumal
  • Astroloogiline seos: Kuu, Pluuto [2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Tony Russell & Catherine Cutler, „Maailma puude entsüklopeedia“, Sinisukk 2004
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Fred Hagender, „Puud on tarkusekandjad“, Sinisukk 2006
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Owen Johnson, „Euroopa puud“, Eestientsüklopeediakirjastuse AS 2005
  4. 4,0 4,1 4,2 „Hõlmikpuu on kasulik iidse päritoluga taim“ Eesti Päevaleht 03.detsember 2004
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Sinikka Piippo, Ulla Salo, „Meelte jaa tunnete taimed“, Varrak 2007
  6. 6,0 6,1 Hariduskeskus, http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/holmikpuu.html[ Hõlmikpuu]
  7. Tiit Kändler, „Kuuenda hävingu lävel“ Eesti Päevaleht 27.november 1999
  8. Simpson DP (1979). „Cassell's Latin Dictionary“ (5 ed.). London: Cassell Ltd.. lehekülg 883.
  9. 9,0 9,1 „Ginkgo Biloba (hõlmikpuu lehed) – Taimetee“
  10. On Engelbert Kaempfer’s "Ginkgo"
  11. [ http://www.food.com/library/ginkgo-nut-838?oc=linkback Kitchen Dictionary:Ginkgo-nut]
  12. [www.pfaf.org/user/Plant.aspx?LatinName=Ginkgo+biloba Plants for future]
  13. 13,0 13,1 Earl Mindell, „Ravimtaimepiibel“, Odamees OÜ 2000
  14. New Scientist, „Hõlmikpuu ekstrakt võib aidata Downi sündroomi põdejaid“ arst.ee, 26.veebruar 2007
  15. Gingo_biloba