Gustav Teichmüller

Allikas: Vikipeedia
Gustav Teichmüller.jpg

Gustav Teichmüller (19. november 1832 Braunschweig22. mai 1888 Tartu) oli saksa filosoof-idealist, filosoofia ajaloolane, kes töötas Eestis.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gustav Teichmüller sündis Braunschweig´is ohvitseri peres ning lõpetas kohaliku gümnaasiumi. 1852. aastal asus ta õppima Berliini Ülikooli, kus õppis filosoofiat professor F.A. Trendelenburg´i juhendamisel.

1856. aastal omandas ta filosoofia doktorikraadi ning tegeles peamiselt eraõpetamisega.

1858-1859. aastatel oli Teichmüller saksa saadiku teenistuses Venemaal, õpetas iidseid keeli Püha Anna koolis Peterburis. Peterburis ta abiellus, kuid tema abikaasa suri varsti peale välismaale ära sõitmist.

1860. aastast oli Teichmüller Göttingeni Ülikooli dotsendiks. Seal sai ta tuttavaks Rudolf Hermann Lotze´ga, kes avaldas mõju tema filoofiliste vaadete formeerumisele.

1867. aastast oli Teichmüller professoriks Göttingeni Ülikoolis, 1868. aastast - Baseli Ülikoolis, kus teda valiti filosoofia teaduskonna dekaaniks.

1870. aastal kutsuti Teichmülleri Tartu ülikooli ja ta oli selle juures tegev kuni surmani. Teichmülleri Tartu-perioodi peetakse tema loominguliseks kõrgajaks. Siis ilmus teos "Darwinismus und Philosophie" (Dorpat 1877), hulk mahukaid mõisteajaloolisi käsitlusi ja kurioosne kirjutis "Tõetruu aruanne minu reisist taevasse´´, koostanud Immanuel Kant" (Gotha 1877), mille upsakas sarkastilisus tagas tema märkimisväärse blokeerimise Saksa filosoofiaringkondades. Kuid Teichmüller on saanud tunnustuse Venemaal, kus ta avaldas mõju järgmiste filosoofide töödele: A. A. Kozlov, S. A. Askoldov, N. O. Lossky, V. S. Šilkarskis. Tartus tema pooldajateks olid J.A.Bobrov, W. F. Lutosławski ja J. F. Oze.

Õpetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filosoofia ajaloolisena nimetas ta nelja filosoofia põhisuunda: positivism, materialism, idealism ja personalism. Viimase suuna rajajaks pidas ta Gottfried Wilhelm Leibniz´i ning pidas ennast sammuti personalismi esindajaks. Suur osa Teichmülleri teostest põhineb ülejäänud kolme filosoofia suunda kritiseerimisel.

Teichmülleri filosoofia võtmekomponendiks on olemuse mõiste. Antud mõiste allikaks on intellektuaalne intuitsioon, mis ühendab omavahel teadvuse elemente. Teadvusel on kolm elementi: teadvuse sisu, teadvuse tegu ning neid ühendav ´´mina´´. Seega on olemas kolm olemuse tüüpi: ideeline olemus, tegelik olemus ning substantsionaalne olemus. Ideelise olemuse hulka kuuluvad ideed, mis moodustavad teadvuse sisu: nt. soe ja külm, must ja valge, kandiline ja ümmargune. Tegeliku olemuse moodustavad teadvuse teod nt. taju-, mälu-, tähelepanuaktid jne. Substantsionaalne olemus kujutab endast meie enda ´´mina´´, mis ühendab endas kõik enda teod ja nende sisu.

Teiste filosoofiliste süsteemide veaks pidas Teichmüller asjaolu, et nemad ei otsi reaalsust mõtleva subjekti olemuses, vaid milleski muus.

Teichmüller oli mõjutatud toonasest saksa filosoofiast, oli nt kriitiline uuskantiaanluse suhtes, tema mõjutajate ja mõjutatute hulka kuulus ka Friedrich Nietzsche, kellega ta Baselis kokku puutus. Ta oli üks vähestest tolleaegsetest originaalsetest filosoofidest, kellel oli omalaadne filosoofiline ontoloogia, Teichmülleri puhul midagi Leibnizi traditsiooni kaudselt jätkavat. Ta tundis suurt huvi ka antiikfilosoofia vastu, eelkõige Aristotelese, hiljem rohkem Platoni ja eelsokraatikute, keda ta käsitles eelkõige metafüüsika ja mõisteajaloo vahenditega.

Teichmüller kirjutas Darwini-kriitilise teose "Darwinismus und Philosophie" Karl Ernst von Baeri mõjutusel, kes oma teoses "Über Darwins Lehre" oli käsitlenud kriitiliselt Darwini vaadete bioloogilisi aspekte, pidas aga vajalikuks ka filosoofiliste aspektide analüüsi.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta sai kahe naisega, kes olid seejuures õed, kokku üheksa last.[1]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • «Aristotelische Einteilung der Verfassungsformen», 1859;
  • «Die Einheit der Aristotelischen Eudämonie», 1859;
  • «Aristotelische Forschungen», 1867—1873;
  • «Unsterblichkeit der Seele», 1874;
  • «Studien zur Geschichte der Begriffe», 1874;
  • «Neue Studien zur Geschichte der Begriffe», 1876;
  • «Die Platonische Frage», 1876;
  • «Darwinismus und Philosophie», 1877;
  • «Frauenemancipation», 1877;
  • «Die Reihenfolge der Platonischen Dialoge», 1879;
  • «Das Wesen der Liebe», 1880;
  • «Paedagogisches», 1881;
  • «Die wirkliche und die scheinbare Welt», 1882;
  • «Die Religionsphilosophie», 1886;
  • «Neue Grundlegung der Psychologie und Logik», 1889;

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Alo Lõhmus, "Tartu Ülikooli kümme geeniust", Postimees/Extra 29. 9. 2007, lk 8

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Бобров Е. А. Воспоминание о Г.Тейхмюллере // Философия в России. Материалы, исследования, заметки. Выпуск 1. — Казань, 1899.
  • Бобров Е. А. О понятии бытия. Учение Г. Тейхмюллера и А. А. Козлова. — Казань, 1898.
  • С. Алексеев. Тейхмюллер, Густав-Август // Энциклопедический словарь Брокгауза и Ефрона: В 86 томах (82 т. и 4 доп.). — СПб., 1890—1907.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoseid