Gustav Teichmüller

Allikas: Vikipeedia
Gustav Teichmüller.

Gustav Teichmüller (19. november 1832 Braunschweig22. mai 1888 Tartu) oli saksa filosoof ja filosoofia ajaloolane, kes töötas Eestis.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gustav Teichmüller sündis Braunschweig´is ohvitseri peres ning lõpetas kohaliku gümnaasiumi. 1852. aastal asus ta õppima Berliini Ülikooli, kus õppis filosoofiat professor F.A. Trendelenburg´i juhendamisel.

1856. aastal omandas ta filosoofia doktorikraadi ning tegeles peamiselt eraõpetamisega.

Aastail 1858–1859 oli Teichmüller saksa saadiku teenistuses Venemaal, õpetas iidseid keeli Püha Anna koolis Peterburis. Peterburis ta abiellus, kuid tema abikaasa suri varsti peale välismaale ära sõitmist.

1860. aastast oli Teichmüller Göttingeni Ülikooli dotsendiks. Seal sai ta tuttavaks Rudolf Hermann Lotze´ga, kes avaldas mõju tema filoofiliste vaadete kujunemisele.

1867. aastast oli Teichmüller professoriks Göttingeni Ülikoolis, 1868. aastast – Baseli Ülikoolis, kus ta valiti filosoofia teaduskonna dekaaniks.

1870. aastal kutsuti Teichmülleri Tartu ülikooli ja ta oli selle juures tegev kuni surmani. Teichmülleri Tartu-perioodi peetakse tema loominguliseks kõrgajaks. Siis ilmus teos "Darwinismus und Philosophie" (Dorpat 1877), hulk mahukaid mõisteajaloolisi käsitlusi ja kurioosne kirjutis "Tõetruu aruanne minu reisist taevasse´´, koostanud Immanuel Kant" (Gotha 1877), mille upsakas sarkastilisus tagas tema märkimisväärse blokeerimise Saksa filosoofiaringkondades. Kuid Teichmüller on saanud tunnustuse Venemaal, kus ta avaldas mõju rea filosoofide töödele: A. A. Kozlov, S. A. Askoldov, N. O. Losski, V. S. Šilkarskis, Nikolai Berdjajev. Tartus olid tema õpilasteks ja pooldajateks J. A. Bobrov, W. F. Lutosławski ja Jakob Ohse.[1]

Õpetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filosoofia ajaloolisena nimetas ta nelja filosoofia põhisuunda: positivism, materialism, idealism ja personalism. Viimase suuna rajajaks pidas ta Gottfried Wilhelm Leibniz´i ning pidas ennast samuti personalismi esindajaks. Suur osa Teichmülleri teostest põhineb ülejäänud kolme filosoofia suuna kritiseerimisel.

Teichmülleri filosoofia võtmekomponendiks on olemuse mõiste. Antud mõiste allikaks on intellektuaalne intuitsioon, mis ühendab omavahel teadvuse elemente. Teadvusel on kolm elementi: teadvuse sisu, teadvuse tegu ning neid ühendav ´´mina´´. Seega on olemas kolm olemuse tüüpi: ideeline olemus, tegelik olemus ning substantsionaalne olemus. Ideelise olemuse hulka kuuluvad ideed, mis moodustavad teadvuse sisu: nt. soe ja külm, must ja valge, kandiline ja ümmargune. Tegeliku olemuse moodustavad teadvuse teod nt. taju-, mälu-, tähelepanuaktid jne. Substantsionaalne olemus kujutab endast meie enda ´´mina´´, mis ühendab endas kõik enda teod ja nende sisu.

Teiste filosoofiliste süsteemide veaks pidas Teichmüller asjaolu, et nemad ei otsi reaalsust mõtleva subjekti olemuses, vaid milleski muus.

Teichmüller oli mõjutatud toonasest saksa filosoofiast, oli nt kriitiline uuskantiaanluse suhtes, tema mõjutajate ja mõjutatute hulka kuulus ka Friedrich Nietzsche, kellega ta Baselis kokku puutus. Ta oli üks vähestest tolleaegsetest originaalsetest filosoofidest, kellel oli omalaadne filosoofiline ontoloogia, Teichmülleri puhul midagi Leibnizi traditsiooni kaudselt jätkavat. Ta tundis suurt huvi ka antiikfilosoofia vastu, eelkõige Aristotelese, hiljem rohkem Platoni ja eelsokraatikute vastu, keda ta käsitles eelkõige metafüüsika ja mõisteajaloo vahenditega.

Teichmüller kirjutas Darwini-kriitilise teose "Darwinismus und Philosophie" Karl Ernst von Baeri mõjutusel, kes oma teoses "Über Darwins Lehre" oli käsitlenud kriitiliselt Darwini vaadete bioloogilisi aspekte, pidas aga vajalikuks ka filosoofiliste aspektide analüüsi.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta sai kahe naisega, kes olid seejuures õed, kokku üheksa last.[2]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • «Aristotelische Einteilung der Verfassungsformen», 1859;
  • «Die Einheit der Aristotelischen Eudämonie», 1859;
  • «Aristotelische Forschungen», 1867—1873;
  • «Unsterblichkeit der Seele», 1874;
  • «Studien zur Geschichte der Begriffe», 1874;
  • «Neue Studien zur Geschichte der Begriffe», 1876;
  • «Die Platonische Frage», 1876;
  • «Darwinismus und Philosophie», 1877;
  • «Frauenemancipation», 1877;
  • «Die Reihenfolge der Platonischen Dialoge», 1879;
  • «Das Wesen der Liebe», 1880;
  • «Paedagogisches», 1881;
  • «Die wirkliche und die scheinbare Welt», 1882;
  • «Die Religionsphilosophie», 1886;
  • «Neue Grundlegung der Psychologie und Logik», 1889;

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Бобров, Е. А. 1898. О понятии бытия. Учение Г. Тейхмюллера и А. А. Козлова. — Казань.
  • Бобров, Е. А. 1899. Воспоминание о Г.Тейхмюллере // Философия в России. Материалы, исследования, заметки. Выпуск 1. — Казань.
  • С. Алексеев. Тейхмюллер, Густав-Август // Энциклопедический словарь Брокгауза и Ефрона: В 86 томах (82 т. и 4 доп.). — СПб., 1890—1907.
  • Alfred Koort, "Filosoofia ja kristlus" – Usuteadusline Ajakiri 1929, nr 1 (november), lk 12–26 ja A. Koorti raamatus "Inimese meetod", Tartu 1996, lk 43–58
  • Rudolf Kulpa, "Oleva probleem Gustav Teichmülleril" (magistritöö), Tartu Ülikool 1934, 141 lehte; käsikiri Tartu Ülikooli Raamatukogus
  • Otmar Pello, "Teichmüller-Tennmanni kristluse filosoofiast". Tõlkinud Kalle KasemaaAkadeemia 1989, nr 6, lk 1151–63
  • Heiner Schwenke, "Zurück zur Wirklichkeit: Bewusstsein und Erkenntnis bei Gustav Teichmüller". Basel: Schwabe, 2006, 348 lk
  • Sergei Stadnikov, "Muinas-Hellase ja Vana-Egiptuse kultuuriseosed Gustav Teichmülleri nägemuses" – Tuna 2007, nr 1, lk 78–93
  • Eduard Tennmann, "G. Teichmüller`i kristluse filosoofia" – Usuteadusline Ajakiri 1928/29, nr 1, lk 3–32
  • Eduard Tennmann, "Väited "G. Teichmüller`i filosoofia" juurde" – Usuteadusline Ajakiri, 1929/30, nr 2, lk 63–66
  • Eduard Tennmann, "G. Teichmüllers Philosophie des Christentums", Tartu 1931, 226 lk

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Ryzshkova, Galina S. 2014. Personalism in Russia. Journal of Siberian Federal University, Humanities & Social Sciences 7: 1120–1127 (lk. 1120).
  2. Alo Lõhmus, "Tartu Ülikooli kümme geeniust", Postimees/Extra 29. 9. 2007, lk 8

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoseid