Guðjónssoni sugereeritavuse skaala
Guðjónssoni sugereeritavuse skaala (Gudjonsson suggestibility scale, GSS) on test, millega püütakse mõõta seda, kui vastuvõtlik on isik sundivale küsitlemisele.
Skaalast[muuda | muuda lähteteksti]
Skaala looja on islandlasest psühholoog Gísli Guðjónsson. Skaala toetub kahele küsitlejapoolse sugereeritavuse aspektile:
- kui suurel määral küsitletav isik suunavatele küsimustele "järele annab";
- kui suurel määral küsitletav isik täiendava küsitlejapoolse surve rakendamisel oma vastuseid "muudab".
Katse koosneb lühikesest jutust, mis küsitletavale isikule ette loetakse. Seejärel jutustab katseisik kõigest, mida ta jutust mäletab. Hiljem isikut küsitletakse ning temalt küsitakse jutu kohta standardseid küsimusi, millest mõned aga ei käi teksti kohta. Seejärel öeldakse katseisikule "jõulisel moel", et tema jutus olid vead ja et ta peab küsimustele veel teist korda vastama.
"Järeleandmine" näitab seda, kui vastuvõtlik ollakse sugereerivale küsitlemisele. "Muutmine" näitab seda, kas ja mil määral küsitlemisel ülesnäidatud surve tulemusena oma vastuseid muudetakse. Skaala uurib ka mälu töötlemisega seotud probleeme: asjaolusid, mille korral inimesed asendavad oma mälus olevad lüngad väljamõeldud mälestustega.[1]
Edasiarendused[muuda | muuda lähteteksti]
Nime GSS 1 kandev skaala ja sellega paralleelselt kasutatav GSS 2 on välja töötatud uuringute ning kohtu- ja kliiniliste rakenduste jaoks. Nende väljaandja kirjastus Psychology Press nõuab, et kõik selle ostjad end registreeriksid ning esitaksid andmeid ka oma kvalifikatsiooni kohta. Seetõttu ei saa seda raamatut raamatupoodidest osta ning need on saadaval ainult diplomeeritud kliinilistele psühholoogidele ja kohtupsühholoogidele, psühhiaatritele ja teadlastele, kellel on testi läbiviimiseks vajalik väljaõpe.[1]
Skaalad on eriti rakendatavad politseis ülekuulamistel, kuid neist on kasu ka mistahes teistes sarnastes olukordades (sealhulgas kliinilises praktikas). Need on kasutatavad kohtuga seotud juhtumitel, kuritöö ohvritel ja pealtnägijatel, psüühikahäiretega inimestel ning nii lastel kui ka täiskasvanutel. Skaaladega GSS 1 ja GSS 2 paralleelselt on välja töötatud ka Guðjónssoni soostumisskaala (Gudjonsson Compliance Scale), mis uurib innukust olla kellelgi meeltmööda ning konfliktide ja vastandumiste vältimist. Uurimused on näidanud, et sugereeritavus ja soostumine on olulisel kohal nii politseis toimuvatel ülekuulamistel kui ka kliinilises praktikas.[1]
Teiste tööd[muuda | muuda lähteteksti]
Guðjónssoni sugereeritavuse skaala põhjal on tehtud mitmeid teadustöid, millega on selle rakendatavust ja kehtivust kontrollitud. Lisaks on teised teadlased töötanud välja ka skaala muudetud variante.
Näiteks T. Smeets, J. Leppink, M. Jelicic ja H. Merckelbach avaldasid 2009. aastal ajakirjas Legal and Criminological Psychology artikli, mis jõudis järeldusele, et hea mainega Guðjónssoni sugereeritavuse skaala (mille piiranguks on aga aeganõudev protseduur) lühendatud varianti võib kasutada olukordades, kus on ajafaktor on oluline tegur.[2]
Teise näitena võib tuua Guðjónssoni poolt islandlastest vangide seas läbi viidud katse alusel välja töötatud Portugali versiooni skaalast GSS 1. Katsega leiti, et portugallastest vangide seas läbi viidud katse tulemused olid algse katse tulemustega sarnased. Selle 2013. aastal avaldatud artikliga jõuti järeldusele, et skaala Portugali versioon on valiidne.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Tests, Scales, and Assessments - Psychology Press. Vaadatud 26.04.2014.
- ↑ "Shortened versions of the Gudjonsson Suggestibility Scale meet the standards". T. Smeets, J. Leppink, M. Jelicic & H. Merckelbach. Legal and Criminological Psychology (2009), 14, 149–155. Vaadatud 26.04.2014.
- ↑ "The Portuguese adaptation of the Gudjonsson Suggestibility Scale (GSS1) in a sample of inmates". Pires R., Silva D. R. & Ferreira A. S. International Journal of Law and Psychiatry (2013), 13. Vaadatud 26.04.2014.