Guðmundur Finnbogason

Allikas: Vikipeedia
Guðmundur Finnbogason (1934)

Guðmundur Finnbogason (6. juuni 187317. juuli 1944)[1] oli Islandi filosoof ning ühtlasi ka üks saareriigi esimesi psühholooge. Tema vanemad olid Guðrún Jónsdóttir ja Finnbogi Finnbogason.[2]

Oma õpingud Reykjavíkis asuvas gümnaasiumis Lærði Skólinn (praeguse nimega Menntaskólinn í Reykjavík) lõpetas ta 1896. aasta kevadel. Samal aastal alustas ta filosoofiaõpinguid Kopenhaageni Ülikoolis, mille ta lõpetas psühholoogia magistrikraadiga 1901. aastal.[3] Tema mentorite hulka kuulusid Harald Høffding ja Alfred Lehmann.[4] Neist Lehmann oli õppinud Saksamaal Wilhelm Wundti käe all ning rajanud aastal 1886 Kopenhaagenisse laboratooriumi.

Aastatel 1901 ja 1902 rändas Finnbogason ringi mööda Skandinaaviat ja kogus teavet õppetöö läbiviimise kohta. Ta tegi seda Islandi parlamendi Alþingi toetusel ning tehtud uurimistöö põhjal ilmus 1903. aastal tema esimene raamat Lýðmenntun ("Rahvaharidus"). Nii raamatus kui samal aastal parlamendile esitatud aruandes esitas Guðmundur Finnbogason oma ettepanekud laste harimise kohta Islandil.[5] Aastatel 1903 ja 1904 rändas ta ringi Islandil, kogudes andmeid selle kohta, kuidas riigis õppetööd läbi viidi ning kirjutas kogutud andmete põhjal parlamendile järjekordse aruande. 1907. aastal lepiti kokku õpetamisega seotud eeskirjades, mis suuresti põhinesid Finnbogasoni töödel.[6]

Aastatel 1905 ja 1906 oli ta kirjandusliku ajakirja Skírnir toimetaja ning tegi ka tõlketöid. Muuhulgas tõlkis ta ka William James'i loengu inimeste surematusest ning ühe filosoof Henri Bergsoni artikli.[7] Aastatel 19131920 ja 19331943 oli ta taas ajakirja Skírnir toimetaja.[8]

19081910 töötas Finnbogason oma doktoritöö Samúðarskilningurinn ("Kaastundlik mõistmine") kallal.[9] Oma doktoritööd kaitses ta 1911. aastal Kopenhaageni Ülikoolis[2] ja aasta hiljem ilmus temalt samal teemal raamat Hugur og heimur ("Meel ja universum").

Ajal, mil Guðmundur oma doktoritöö kirjutamist lõpetas, rajati Islandi Ülikool ja sealne filosoofia professuur. Ka tema kandideeris sellele kohale, kuid kohale määrati hoopis Ágúst H. Bjarnason ning Guðmundur Finnbogasonist sai Islandi Rahvusraamatukogu juhataja.[10] 1918. aastal määrati ta siiski ülikooli professoriks ning ta jäi sellele kohale aastani 1924, õpetades rakenduspsühholoogiat ja viies koos oma tudengitega läbi katseid.

1917. aastal ilmus tema tööpsühholoogiat käsitlev raamat "Töö ja põhjus" (Vit og strit). Raamat ilmus ajal, mil mainitud psühholoogiaharu oli alles oma ajaloo alguses.[11]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Pind (2005), pp. 9, 30
  2. 2,0 2,1 Pind (2005), p. 9
  3. Pind (2005), p. 10
  4. Pind (2005), pp. 12, 13 og 15
  5. Pind (2005), pp. 19, 20, 21
  6. Pind (2005), pp. 22, 23
  7. Pind (2005), pp. 23, 24
  8. Pind (2005), p. 27
  9. Pind (2005), pp. 24, 25
  10. Pind (2005), p. 28
  11. "The IUPsyS Directory: Major Research Institutes and Departments of Psychology". Géry d'. Ydewalle. Taylor & Francis, 1993.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jörgen L. Pind. 2005. "Guðmundur Finnbogason, sálfræðingur, ritstjóri Skírnis". Skírnir, 179. Kevad 2005.