Greta Garbo

Allikas: Vikipeedia
Artiklit tuleb tõlkida ja kohandada!
Greta Garbo
Garbo-Anna Karenina-036.jpg
Greta Garbo 1920. aastail
Sünninimi Greta Lovisa Gustafsson
Sünniaeg 18. september 1905
Sünnikoht Stockholm
Surmaaeg 15. aprill 1990 (84-aastaselt)
Surmakoht New York
Tegev 1920–1941

Greta Garbo (sünninimega Greta Lovisa Gustafsson; 18. september 1905 Stockholm15. aprill 1990 New York) oli rootsi näitlejatar, üks silmapaistvamaid ja salapärasemaid filmistaare MGM-i ja Hollywoodi ajaloos. 1954. aastal pälvis ta teenete-Oscari. Guinnessi rekorditeraamat nimetab teda kõige ilusamaks Maal elanud naiseks.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta sündis Karl Alfred Gustafssoni (1871–1920) ja Anna Lovisa Johanssoni (1872–1944) kolmelapselisse perekonda noorimana. Tal olid vanem vend Sven ja õde Alva.

Kui Greta oli 14-aastane, suri tema isa. Greta lahkus koolist ja elatist hakkas ta teenima juuksuri abilisena. Seejärel hakkas ta müüjaks Stockholmi kaubamajas, kus tegi kohalikule ajalehele modellitööd reklaamides.

Aastal 1922 mängis Greta esimese nimetamisväärse rolli Eric Petscheri filmis "Luffar-Peter" ("Hulgus-Peter"). Aastail 1922–1924 õppis ta prestiižses Stockholmi Kuninglikus Draamateatris. Teatris tutvus ta lavastaja Mauritz Stilleriga, kes õpetas Gretale filminäitlemiskunsti, Mauritz andis Gretale ka lavanime Greta Garbo. Greta mängis hiljem Mauritzi tummfilmis "Gösta Berlingi saaga" pearolli.

Pärast seda rolli kutsuti Garbo ja tema õpetaja Mauritz MGM filmistuudiosse, kus MGM-is töötav Mayer hindas Garbo mängitud rolli kõrgelt. Greta kõige kuulsamad tummfilmirollid jäid filmidesse "Valing" (1926), "Liha ja kurat" (1927) ja "Armastus" (1927). Ühena vähestest tummfilmitähtedest jätkas Garbo helifilmis ja andis mitmeid märgitavaid osatäitmisi peamiselt melodraamades, kuid ka komöödiates. Tema olulisemad tööd olid filmides "Anna Christie" (1930), "Romaan" (1930), "Grand Hotel" (1932), "Anna Karenina" (1935), "Kameeliadaam" (1936) ja "Niinake" (1939). Eraelus vältis Garbo intervjuusid je esilinastusi, keeldus autogramme andmast ega vastanud postile, mõjudes nii kaasa omaenese legendi kujundamisele. Tema lööklausena sai tuntuks "Ma tahan olla üksi". Pärast ebaedu filmiga "Kahepalgeline naine" (1941) tõmbus Garbo karjäärist tagasi, sattus avalikkuse ette vaid juhuslikult ja elas erakuna oma New Yorgi korteris, suheldes üksnes valitud tuttavatega.

Aastal 2001 Saksamaal väljaantud postmark Greta Garbo mälestuseks

Filmid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]