Greta Garbo

Allikas: Vikipeedia
Greta Garbo
Greta Garbo 1920. aastail
Sünninimi Greta Lovisa Gustafsson
Sünniaeg 18. september 1905
Sünnikoht Stockholm
Surmaaeg 15. aprill 1990 (84-aastaselt)
Surmakoht New York
Tegev 1920–1941

Greta Garbo (sünninimega Greta Lovisa Gustafsson; 18. september 1905 Stockholm15. aprill 1990 New York) oli rootsi näitleja, üks silmapaistvamaid ja salapärasemaid filmistaare MGM-i ja Hollywoodi ajaloos. 1954. aastal pälvis ta elutöö-Oscari.

"Guinnessi rekordite raamatus" on teda nimetatud kõige ilusamaks Maal elanud naiseks.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis Karl Alfred Gustafssoni (1871–1920) ja Anna Lovisa Johanssoni (1872–1944) kolmelapselise pere noorima lapsena. Tal olid vanem vend Sven ja õde Alva.

Kui Greta oli 14-aastane, suri tema isa. Greta lahkus koolist ja hakkas juuksuri abilisena elatist teenima. Seejärel töötas ta müüjana Stockholmi kaubamajas, kus tegi kohaliku ajalehe reklaamides modellitööd.

1922. aastal mängis Greta esimese nimetamisväärse rolli Eric Petscheri filmis "Luffar-Peter" ("Hulgus-Peter"). Aastail 1922–1924 õppis ta prestiižses Stockholmi Kuninglikus Draamateatris. Teatris tutvus ta lavastaja Mauritz Stilleriga, kes õpetas Gretale filminäitlemist, Mauritz andis Gretale ka lavanime Greta Garbo. Greta mängis hiljem peaosa Mauritzi tummfilmis "Gösta Berlingi saaga".

Pärast seda rolli kutsuti Garbo ja tema õpetaja Mauritz MGM filmistuudiosse, kus töötav Louis B Mayer hindas Garbo mängitud rolli kõrgelt. Greta kõige kuulsamad tummfilmirollid jäid filmidesse "Valing" (1926), "Liha ja kurat" (1927) ja "Armastus" (1927). Ühena vähestest tummfilmitähtedest jätkas Garbo helifilmis ja tegi mitu tähelepanuväärset osatäitmist peamiselt melodraamades, kuid ka komöödiates. Tema olulisemad tööd olid filmides "Anna Christie" (1930), "Romaan" (1930), "Grand Hotel" (1932), "Anna Karenina" (1935), "Kameeliadaam" (1936) ja "Niinake" (1939). Eraelus vältis Garbo intervjuusid ja esilinastusi, keeldus autogramme andmast ega vastanud kirjadele, aidates nii kaasa omaenese legendi kujundamisele. Tema lööklausena sai tuntuks "Ma tahan olla üksi". Pärast ebaedu filmiga "Kahepalgeline naine" (1941) tõmbus Garbo karjäärist tagasi, sattus avalikkuse ette vaid juhuslikult ja elas erakuna oma New Yorgi korteris, suheldes üksnes valitud tuttavatega.

Filmid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]