Gjirokastër

Allikas: Vikipeedia
Gjirokastër

[ djirok'aster ]
albaania Gjirokastër *, Gjirokastra **

Elanikke: 19 570 (2011)

Koordinaadid: 40° 4′ N, 20° 8′ E40.06666666666720.133333333333koordinaadid: 40° 4′ N, 20° 8′ E
Gjirokastër
Gjirokastër Albaania kaardil

Gjirokastër on linn Lõuna-Albaanias.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uuskreeka keeles on linna nimi Argyrókastro(n) (Αργυρόκαστρο(ν)), itaalia keeles Argirocastro ja türgi keeles Ergeri. Need tulevad kreeka sõnast αργυρό 'hõbe' ja ladina sõnast castrum 'kindlus', niisiis tähendab linna nimi hõbekindlust või -lossi.

Rahvajutt räägib, et linn olevat nime saanud printsessi Argjiro järgi, kes olevat end koos oma väikese pojaga kindluse tipust alla heitnud, kui Osmanite riik linna vallutas. Argjiro on tegelane albaania müütidest ja ta ei ole ajalooline isik. Legendi temast pani kirja Ismail Kadare 1960. aastatel ja ta asetas selle legendi sündmustiku 15. sajandisse. Niihästi linn kui selle nimi on palju vanemad.

Linn on tuntud ka "kivide linna" nime all, sest enamik katuseid on kaetud kividega.

Geograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gjirokastër on Albaania lõunaosas oleva Gjirokastëri maakonna ja selles oleva Gjirokastëri ringkonna keskus. See maakond piirneb kagus Kreekaga[1].

Maakonda piiravad edelast, loodest ja kirdest enam kui 2 km kõrgused mäed, aga selle keskel on Drino jõe org. Jõe kaldal asubki Gjirokastër 300 m kõrgusel merepinnast. Jõgi voolab kagust loodesse ja suubub Vjose jõkke.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gjirokastëris on lähistroopiline kliima, aga nagu Albaanias ikka, suhteliselt suure sademete hulgaga.

Aasta keskmine temperatuur on +13,5 °C. Kõige soojemad kuud on august ja juuli, mille keskmised temperatuurid on vastavalt +24 °C ja +23 °C. Kõige külmema kuu jaanuari keskmine temperatuur on +5 °C. Püsivat lumikatet ei moodustu.

Aastas sajab keskmiselt 1870 mm. Kõige sajusemad kuud on november (400 mm) ja detsember (320 mm), kõige kuivemad juuli ja august (10 mm). Aastas on keskmiselt 81 sajupäeva. Kõige rohkem sajupäevi on novembris (14) ja detsembris (12), kõige vähem juulis ja augustis (1). Aastane keskmine õhuniiskus on 66,8%. Kõige suurem on see novembris (75%) ja detsembris (73%), kõige väiksem juulis ja augustis (57%).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

UNESCO maailmapärandi logoBerati ja Gjirokastëri vanalinnad

UNESCO maailmapärand

Ristmik vanalinnas
Asukoht Albaania Albaania
Tüüp Kultuurimälestis
Kriteeriumid III, IV
Viited 569
Regioon* Euroopa ja Põhja-Ameerika
Koordinaadid 40° 4′ 10″ N, 20° 8′ 0″ E]40.06944444444420.133333333333
UNESCO nimekirjas
Nimekirja arvatud 2005  (29. istung)
*Regioon on UNESCO määratletud

Arheoloogid on leidnud Gjirokastërist varasest rauaajast pärit keraamikat, millesarnaseid leidub kõikjal Albaanias. Tõenäoliselt oli kogu tänapäeva Albaania ala tol ajal sama kultuuri mõjupiirkonnas.

Gjirokastëri maa-ala kuulus antiikajal kreeklastega asustatud piirkonda, mille nimi oli Chaonia[2]. Tänapäevani on Gjirokastër üks Albaania kreeklaste kultuurikeskusi.

Gjirokastër asub Mali i Gjerë (Laia mäe) küngastel. Kunagi oli linna kohal Gjirokastëri kindlus, mida seejärel hakkasid ümbritsema hooned kindlusemüüre ümbritsevatel küngastel. Linnamüürid pärinevad 3. sajandist ja sel ajal oli linna nimi Αργυρόπολις (Argyropolis). Kindluse kõrged kivist müürid rajati 6.12. sajandil ja alles pärast seda hakkas linn laienema müüridest väljapoole.

14. sajandil kuulus see Ípeirose despotaadi koosseisu. 1386 moodustati Gjirokastëri vürstkond, mida valitses kogu selle eksisteerimise aja Gjon Zenebishi, kuni Osmanite riik selle 1417 vallutas. Vürstkond likvideeriti järgmisel aastal ja 1419 sai Gjirokastër maakonnalinnaks Albaania sandžakis. 143236 toimus albaanlaste ülestõus Gjon Zenebishi poja Depë Zenebishi juhtimisel, mille käigus ülestõusnud piirasid Gjirokastërit, aga ei suutnud seda vallutada. Türgi kindral Turahan-bei surus ülestõusu maha ja Depë Zenebishi hukati.

Gjirokastëri majad on ainulaadses albaania stiilis. Gjirokastëris on ka vana basaar, mis rajati 17. sajandil, kuid 19. sajandil tuli see pärast tulekahju uuesti üles ehitada.

1811 viidi Gjirokastër üle Janina pašalõki koosseisu. Sel ajal juhtis seda Ali-paša, rahvuselt albaanlane, kes muutis selle autonoomseks hakdusüksuseks. Kui sultan Mahmud II taipas, et tal puudub sisuline kontroll Janina pašalõki üle, saatis ta sõjaväe seda vallutama. Kodusõjas sai Ali-paša lüüa ja hukati, misjärel pašalõkk 1822 likvideeriti.

1868 moodustati Ergiri sandžakk (Ergiri on Gjirikastëri türgikeelne nimi).

19. sajandil oli Gjirokastëril albaanlaste rahvuslikus ärkamises tähtis koht, sest seal toimus 23. juulil 1880 Gjirokastëri kogu, mille korraldas Prizreni liiga. Sel ajal oli oluline teema Osmanite riigi lagunemine ja kogu otsustas, et kui lääneriigid otsustavad albaanlastega asustatud alad eraldada Türgist ja anda naabermaadele, siis hakkavad nad mässama.

Linnas elas ka palju kreeklasi. Kui Osmanite võim lagunes ja nad oma väed piirkonnast ära tõid, puhkes Esimene Balkani sõda (1912–13). Selle ajal sisenes linna Kreeka sõjavägi ja kuulutas Gjirokastëri enesele kuuluvaks. Kuid sõja lõpetanud Londoni rahuleping ja selle 17. detsembril 1913 sõlmitud Firenze protokoll andsid linna Albaaniale. Asjade niisugune käik oli kohalike kreeklaste seas väga ebapopulaarne ja nad moodustasid Panepeirose assamblee, mis asus Gjirokastëris. Assamblee ei nõudnud küll otseselt ühinemist Kreekaga, vaid Albaania kolme lõunapoolse ringkonna laialdast autonoomiat või minekut suurriikide rahvusvahelise kontrolli alla. 28. veebruaril 1914 kuulutas assamblee Gjirokastëris välja Põhja-Epeirose autonoomse vabariigi, mis kinnitati Korfu protokolliga 17. mail 1914. Kuid vabariik kestis väga lühikest aega, sest Albaania riik varises Esimeses Maailmasõjas kokku. Juba 1914. aasta oktoobris ja novembris sisenes Kreeka sõjavägi Põhja-Epeirosesse ning võttis enda kontrolli alla, aga 1916. aasta aprillis Kreeka annekteeris kogu Põhja-Epeirose. Seevasti 1919. aasta Pariisi rahukonverents taastas Albaania sõjaeelse status quo, piirid kaasa arvatud, ja andis Põhja-Epeirose koos Gjirokastëriga taas Albaaniale.

1939. aasta aprillis okupeeris Itaalia erilise vastupanuta kogu Albaania. 28. oktoobril 1940 puhkes Itaalia-Kreeka sõda. Ehkki Itaalia oli lubanud Kreeka kiiresti okupeerida, ei arenenud asjad päris nõnda. Kreeka sõjavägi sisenes detsembri alguses taas Gjirokastërisse ja hoidis seda enda käes seni, kuni Saksamaa sõjaline sekkumine sundis Kreeka 23. aprillil 1941 kapituleeruma. Siis anti Gjirokastër Itaalia kontrolli alla, aga kui Itaalia 1943. aasta septembris kapituleerus, võttis Albaania okupeerimise üle Saksamaa. Lõpuks vabastati Albaania võõrvägedest 29. novembril 1944 ja Gjirokastër läks taas Albaaniale.

Pärast Teist maailmasõda linna arendati. Praegu on see Lõuna-Albaania majandus-, haridus- ja kultuurikeskus. Linnas on üle 20 muuseumi ja seal peetakse üleriigilist rahvamuusikafestivali.

Gjirokastëris sündis 16. oktoobril 1908 Albaania diktaator Enver Hoxha. Tema kodus on tänapäeval majamuuseum.

Gjirokastëril on tähtis koht Ismail Kadare raamatutes, sealhulgas "Kivilinna kroonikas".

2005. aastast kuulub Gjirokastër UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Suur maailma atlas, lk. 64, 66
  2. Antiigileksikon, 1. kd., lk. 274