Georges Brassens

Allikas: Vikipeedia
Brassens TNP 1966.jpg
Georges Brassensi hauakivi detail, millelt võib näha tema muusa, Eestis sündinud Joha Heimani nime

Georges Brassens (21. oktoober 192129. oktoober 1981) oli prantsuse luuletaja ja šansoonilaulja.

Georges Brassens prantsuse poeet, helilooja, laulja sündis 22. oktoobril 1921 ja suri 29. oktoobril 1981. Koos kitarrisaatega pani ta muusikasse ja esitas üle saja oma luuletuse. Lisaks enda loodud tekstidele sobitas ta muusikasse Francois Villon´i, Paul Verlaine´i, Paul Fort´i ja Louis Aragon´i luulet. Ta on välja andnud 14 albumit (1952-1976). Tuntud prantsuse rahvalaulude autor, millest tuntuimad: Le Gorille, Les Copains d'abord,Chanson pour l'Auvergnat, Les Amoureux des bancs publics, La Mauvaise Réputation, Je me suis fait tout petit, Les Trompettes de la renommée,Supplique pour être enterré à la plage de Sète, La Non-Demande en mariage...

Biograafia Georges Brassens sündis Cette´i sadama naabruses (linna nimi ei olnud Sète kuni 1928 aastani; ortograafilise muudatuseni, mida ta mainib laulus Jeanne Martin). Perekondlikus kodus ümbritsesid teda ema Elvira ((† 1962), isa Jean- Louse(† 1965), poolõde Simone (sündinud ema esimesest abielust) ja isa vanavanemad Jules ja Marguerite. Tema ema, kelle vanemad olid pärit Marsico Nuevo´st, Lõuna- Itaaliast, oli pühendunud katoliiklane. Sõjas leseks jäänuna, abiellus Elvira 1919. aastal müürsepa äri pidaja Jean-Louise Brassens´iga. George´i isa oli rahulik lahke usuvastane vabamõtleja. Kaks täiesti erinevat karakterit, keda ühendas üks asi: muusikamaise. Muide, kõik Brassens´ide majas laulsid, taustaks mängimas Mireille, Jean Nohain, Tino Rossi, või Ray Ventura.

Kolmekümnendad Ema soovil, Georges alustas oma kooliteed 4-aastaselt Sant-Vincenti õdede katoliiklikus koolis. Ta lõpetas kaks aastat hiljem, et astuda isa soovil munitsipaalkooli. Georges ei olnud kaugeltki püüdlik õpilane. Tema sõbrad kirjeldavad teda pigem kui tunnis unistajat.Peale kooli meeldisid talle võitlusmängud, supelrannad ja vaheajad. Kuni ta hinded ei paranenud keelas ema George´le muusikatunnid. Ta ei tundnud küll nooti, kuid see ei takistanud teda kirjutamast laulukesi oma esimestele luuletustele. 1936. aastal avab ta ennast luulele, tänu oma prantsuse keele õpetajale, Alphonse Bonnafé´le, aliasega "Le boxeur" (poksija). Teismeline oli julgust saanud, et esitada mõned oma riimid. Kaugel sellest, et teda pärssida, julgustab õpetaja teda täpsemaks muutuma ja huvituma värsiehituse tehnikast ja riimile lähenema. Luule ja rahvalaul suurendavad tema kirge uue Ameerikast tulnud rütmi vastu, mida ta raadiost kuuleb¬. Selleks on jazz. Prantsusmaal on talle eeskujuks Charles Trenet, kes ühendab kõik mida armastab. « On était des brutes, on s'est mis à aimer [les] poètes. […] Et puis, grâce à ce prof, je me suis ouvert à quelque chose de grand. Alors, j’ai voulu devenir poète…1 » "Me olime elajad, me hakkasime armastma luuletajaid. Ja siis, tänu sellele õpetajale ma avasin ennast millegile suurele. Niisiis, ma tahtsin saada luuletajaks"


Halb maine

Tema kasvav huvi luule vastu ei võtnud talt siiski isu " 400 löögi" järele. 16-aastaselt, 1938. aasta kevadel on ta seaotud ühe õnnetu seiklusega. Taskuraha teenimiseks võtab ta koos oma sõpruskonnaga osa vargusest. Mugavuse huvides on peamisteks ohvriteks sugulased. Georges varastab enda poolt oma õe sõrmuse ja käevõru. Need korduvad murdvargused ajavad linna segadusse. Kui politsei lõpuks süüdlased peatab, saab juhtumist skandaal. Järeleandlik Jean-Louis Brassens ei esita oma pojale süüdistust. Oma isa mõistvat suhtumise auks teeb ta laulu: Les Quatre Bacheliers (Neli Bakalaureaati). Austusest oma isa vastu ei laula ta peale tema surma.

Omalt poolt tasakaalustab see 1939. aastal saadud tingimisi vanglakaristust. Pärast seda ei naasnud ta kooli. Ta redutas kodus( ta kasvatas vuntsid). 3. septembril kuulutati välja sõda Saksamaa vastu. Temast oleks võinud saada müürsepp nagu ta isa, kui ta ei rahuldunud sellise perspektiiviga. Ta veenis oma vanemaid, et nad laseksid tal õnne proovida Pariisis ja lahkuda Sète´ist kus ta maine oli pärast seda seika tuhmunud.


Neljakümnendad 1940. aasta veebruaris majutatakse George oma tädi, Antoinette Dagrosa juurde. Tal on klaver. Ta lõikab sellest kasu ja õpib instrumenti valdama meetodiga, vaatamata oma vähestest teadmistest teoreetilise muusika kohta. Et mitte elada teiste kulul, nagu lubatud, otsib ta endale tööd. Ta saab tööd Renault tehase töökojas. See ei kesta kaua; 3. juunil Pariisi ja selle ümbrust pommitatakse nind Billancourt´i tehas saab tabamuse. 14. juunil tungib saksa armee pealinna. See sunnib teda lahkuma. Georges naaseb oma kodulinna. Suve seal mööda saatnud, on ta kindel, et tema tulevik ei ole seal, naaseb oma tädi juurde Wehrmacht´i poolt okupeeritud Pariisi. Georges veedab oma päevad linnaosa raamatukogus. Teadlik oma puudulikest teadmistest luule kohta, õpib ta värsiseadmist ja loeb Villon´i, Baudelaire´i, Verlaine´i, Hugo´d ja palju teisi autoreid. See annab talle aimu kirjanduskultuurist ja tõukab teda kirjutama oma esimesi luulekogusid: Les Couleurs vagues ( Lainetavad värvid), Des coups d´epée dans l´eau (Mõõgad vees), andes teada oma voolavast ja kergest stiilist, kus mängib suurt rolli anarhism. Viimased ilmusid 1942. aastal tänu lähedaste toetusele: tema sõbrad, tädi ja isegi üks juhuslik sõber, õmbleja Jeanne Le Bonniec. Naine hindas väga ta luuletusi.

1943. aasta veebruaris kehtestas natsi Saksamaa Vichy valisusele kohustusliku töötamise seaduse (STO). 22 aastane Georges on kutsuti 14. linnaosa linnavalistusse, kus ta sai tegevuskava. 8. märtsil on ta lääneraudteejaamas, et minna Saksamaale, Berliini lähedal asuvasse Basdorfi töölaagrisse. Seal töötas ta BMW lennukimootorite tehases.