George Monck
George Monck või George Monk, esimene Albemarle'i hertsog (6. detsember (uue kalendri järgi 16. detsember) 1608 Merton, Devon – 3. jaanuar (13. jaanuar) 1670 London) oli Inglismaa sõjaväelane, kelle tegevus 1660. aastal oli otsustava tähtsusega Charles II troonilesaamisel (Inglise restauratsioonil).
Monck sündis vaesunud väikeaadliku perekonnas. Et ta ründas kohalikku alamšerifit, kes oli tema isa alusetult kohtulikult taga kiusanud, pidi Monck minema välismaale, kus tast sai sõdur. 1626. aastal osales ta inglaste sõjaretkes Cádizi vastu ning aasta hiljem paistis ta silma La Rochelle'is Prantsusmaa kuninga vägedest sisse piiratud protestantide poolt ette võetud, kuid luhtunud sõjaretkel. 1629–1638 viibis ta Madalmaades, kus võitles hollandlaste ridades katoliikliku Hispaania vastu, paistes eriti silma 1637. aastal Breda piiramise ajal, kus tema juhitud väed olid esimesed, kes kaitsemüüridest läbi murdsid.
1638. aastal naasis Monck Inglismaale, kus temast sai kolonelleitnant Newporti krahvi vägedes. Ta osales Esimeses ja Teises Piiskoppide sõjas (1639–1640) ning Newburni lahingus (1640) päästis ta Inglise suurtükiväe šotlaste kätte langemisest. 1641. aastal sai Monck koloneliks ning osales Iirimaa ülestõusu mahasurumises. Varsti pärast seda puhkes Inglise kodusõda (1642) ja Moncki kahtlustati ebalojaalsuses kuningale. Tal õnnestus siiski kuningas Charles I vastupidises veenda ning 1642–1644 võitles ta rojalistide vägedes parlamendi omade vastu. Kuid Nantwichi lahingus langes ta parlamendi vägede kätte vangi ning oli kuni 1646. aastani Toweris, kus ta kirjutas sõjandus- ja poliitikaalase teose "Observations on Military and Political Affairs".
1646. aastal, kui kodusõda oli lõppemas, vajas parlament kogenud väejuhti, kes suudaks maha suruda Iirimaa rahutusi. Seetõttu vabastati Monck vanglast ning talle anti kindralmajori aukraad. Seejärel võitles ta kuni 1649. aasta alguseni Iirimaal, mil pärast Charles I hukkamist enamik ta vägedest otsustas poolt vahetada ning liitus Charles II pooldajatega, kes oli Šotimaal kuningaks kuulutatud. Monck ise jäi aga parlamendile truuks ning naasis Inglismaale. 1650. aastal osales ta koos Oliver Cromwelliga sõjaretkel Šotimaale ning võttis osa otsustavast Dunbari lahingust sama aasta 3. septembril. Seejärel tegi Cromwell Monckist Šotimaal asuvate parlamendi vägede ülemjuhataja ja usaldas talle rojalistide lõpliku mahasurumise, millega Monck 1652. aastaks ka hakkama sai. Samal aastal osales Monck Esimeses Inglise-Hollandi sõjas, kuid järgmisel aastal naasis ta Šotimaale ja Cromwell määras ta selle sõjaliseks valitsejaks.
Kui 1658. aastal pärast Cromwelli surma Inglismaal segadused puhkesid, jäi Monck esialgu äraootavale seisukohale, kuid 1659. aasta oktoobris asus ta oma armeega teele Londoni poole, kuhu ta jõudis 1660. aasta veebruari alguses. Esialgu kuulutas ta, et on parlamendi toetaja, ning lasi uuesti kokku tulla Pikal parlamendil, mis end aga 16. märtsil laiali saatis. Seejärel lasi Monck kokku kutsuda uue parlamendi (nn Convention Parliament), kus enamuse said rojalistid. Ka Monck valiti parlamendi liikmeks.
Tõenäoliselt juba varem oli Monck asunud ühendusse Madalmaades viibiva Charles II-ga, kes andis 4. aprillil välja Breda deklaratsiooni, kus ta lubas troonile naastes mitte olla kättemaksuhimuline ning taastada stabiilsuse ja korra. Breda deklaratsiooni tingimused koosnesid suures osas Moncki ettekirjutustest ning seejärel aktsepteeris ka parlament kuninga naasmist troonile.
Et Monck oli mänginud võtmerolli monarhia taastamisel, andis Charles II talle Albemarle'i hertsogi, Torringtoni krahvi ning Moncki, Beauchampi ja Teyesi paruni tiitli. 1661. aastal nimetati ta ka Bowlandi lordiks ning 1663. aastal anti talle Carolina piirkond, mis hõlmas praeguste Põhja- ja Lõuna-Carolina osariigi ala. Abemarle'i laht Põhja-Carolinas on saanud nime tema järgi.
1664–1667 osales Monck teises Inglise-Hollandi sõjas ning 1666. aastal ka Londoni suure tulekahju tagajärgede likvideerimisel.