Georg Faehlmann

Allikas: Vikipeedia
Georg Faehlmann
Georg Faehlmann 1928. aastal
Sündinud 17. september 1895
Vladivostok, Venemaa keisririik
Surnud 8. märts 1975 (79-aastaselt)
Lääne-Saksamaa
Tegevusala merevägi
kaubalaevandus
purjesport
Töökoht Balti Päästeselts
Käsmu Laevaomanikud
Sugulased Rudolf Faehlmann (isa)
Andreas Faehlmann (vend)
Friedrich Robert Faehlmann (vanavanaonu)
Sportlaskarjäär
Spordiala purjetamine
Spordiklubi Eestimaa Merejahtklubi
Medalid
Olümpiamängud
Pronks 1928 Purjetamine (6-meetrised jahid)

Georg Faehlmann (17. september (5. september vkj) 1895, Vladivostok, Venemaa8. märts 1975 Lääne-Saksamaa) oli Eesti laevakapten ja purjetaja.

Faehlmann oli esmalt Venemaa keisririigi ja seejärel revolutsioonilise Venemaa mereväelane. Hiljem, pärast iseseisvunud Eestisse tagasi pöördumist, tegutses ta kaubalaevanduses, olles tüürimehe ja kaptenina alates 1920. aastate lõpust kuni 1940. aastani Käsmu Laevaomanike teenistuses. Laevakaptenina elas ta 1938. ja 1940. aastal üle kaks laevahukku. Faehlmann lahkus Eestist 1941. aastal järelümberasumise käigus ja oli seejärel kuni sõja lõpuni Saksa mereväes. Pärast sõda jätkas Faehlmann meresõitu laevakaptenina Suurbritannia alluvusse läinud Eesti kaubalaevadel ja oli selles ametis kõrge eani.

Hobi korras purjetamisega tegelenud Faehlmann saavutas meeskonna kapteni või liikmena varasest noorusest peale mitmeid võite erineva tasemega purjeregattidel. Tema suurim saavutus purjetajana oli pronksmedali võitmine 1928. aasta suveolümpiamängudel Amsterdamis Eesti purjejahi "Tutti V" meeskonnas kuuemeetriste jahtide klassis. Meeskonda kuulusid lisaks tema noorem vend Andreas Faehlmann, Eberhard Vogdt, William von Wirén ja kaptenina Nikolai Vekšin.

Perekonnanime kirjaviis[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Faehlmann

Georg Faehlmanni perekonnanime, mille kirjaviis oli ebaühtlane juba tema esivanemate ja sugulaste nimedes 19. sajandi esimesel poolel[1], on eri allikates kirjutatud mitmel eri moel. Kuigi Tallinna Toomkooli lõpetas Faehlmann 1913. aastal just seda nime kandes[2], oli tema 1922. aastal väljastatud isikutunnistusel ta nimeks märgitud Felmann, kusjuures dokumendi allkirjas kasutas ta toona ise nimekuju Felman.[3] Felmani ja Felmanni nimekujud olid kasutusel ka tema kohta 1922. aastal koostatud Eesti mereväe reservi arvamise teenistuslehel, ent need kirjaviisid vaidlustas ta 1927. aastal, küsides siseministeeriumist õiendi, mille järgi tema isa oli omal ajal Oleviste koguduses ristitud just Faehlmannina.[4]

Nii kaasaegsetes kui ka hilisemates allikates on Faehlmanni asemel sageli kasutatud nimekuju Fählmann.[5][6][7][8][9][10][11][12] Vähemal määral on esinenud ka kirjaviise Faelmann[13][14][15], Fählman[16], Fäelmann[17], Fäälman[18] ja omaaegsetest dokumentidest pärit nimekuju Felmann[19]. Mainitud on veel nimevariantide Fahlmann[20], Fehlmann[21] ja Falmann[21] esinemist.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja esivanemad[muuda | muuda lähteteksti]

Georg Faehlmanni vanavanaonu Friedrich Robert Faehlmann

Georg Faehlmanni kauge esiisa oli Ao mõisa valitseja Heinrich Johann Faehlmann, kes sündis pärisorjana ja vabastati 1798. aastal. Tema ja ta esimese abikaasa Catharina seitsme lapse seas (kellest küll vaid kaks või kolm jõudsid täisikka) olid "Kalevipoja" ühe autorina tuntuks saanud arst Friedrich Robert Faehlmann ja Georgi vanavanaisa Carl Friedrich Philipp Faehlmann, kes sündis 1790. või 1791. aastal ja tegutses hiljem maamõõtjana.[22][23]

Heinrich Johann Faehlmann tegi oma elu jooksul läbi märkimisväärse sotsiaalse tõusu, mis tol ajal tähendas paratamatut saksastumist. Tema lapsed ja omakorda nende järeltulijad kasvasid seetõttu üles juba peamiselt saksakeelses keskkonnas ning seostasid ka ise ennast kõige enam just sakslusega, millest annavad muu hulgas aimu ka Carl Friedrich Philipp Faehlmanni lapselapse ja Georgi isa Rudolf Faehlmanni 1935. aastal kirja pandud mälestused.[24][25]

Rudolf Faehlmann oli ameti poolest esmalt Venemaa keisririigi mereväelane ning hiljem laevakapten, kes oli 1890. aastatel pikalt mereväeteenistuses Kaug-Idas.[25] Tema elukohaks maal viibides oli tollal Vladivostok, kus ta abiellus 1893. aasta sügisel Kaug-Idast pärit Serafima Sakinaga, kellega sai kaks last – hiljem olümpiamängudel pronksmedali võitnud meeskonda kuulunud Georgi ja Andrease.[26][27]

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Georg Faehlmann sündis Rudolf ja Serafima Faehlmanni perekonna esimese lapsena Vladivostokis 17. (vkj 5.) septembril 1895.[27] Georgi sünnile eelnenud aeg oli Rudolf Faehlmanni mälestuste järgi perekonnas traagiline. Faehlmannid elasid sellal Serafima õe Anna von Rahdeni perekonnaga ühes majas ja mõlemad naised ootasid samaaegselt lapsi. Oma kolmandat lapse ootel olnud Rahden suri mõni aeg enne Georgi sündi, mis tekitas Serafimas ärevust. Sellegipoolest tuli Georg edukalt ilmale.[28]

Georg veetis oma esimesed eluaastad Vladivostokis. Neil aastatel, täpsemalt 1897. aasta kevadeks oli Rudolf Faehlmann juba kaheksa aastat Euroopast eemal olnud ja – nagu ta oma mälestustes kirjutab – igatses kodumaa järele. Samal aastal läkski ta mereväest erru ja asus Dobrofloti (Vabatahtliku Laevastiku) teenistusse. Uues ametis oli tal nüüdsest võimalik Vladivostoki ja Euroopa vahet sõita.[29][30] Ühel säärasel reisil tõi endaga Vladivostokki kaasa oma abikaasa surnud õe lastele ja Georgile sakslasest järelevaataja.[31] Peagi pärast seda sündmust, 1898. aasta suvel sündis ka Georgi noorem vend Andreas.

Pärast üht teenistusreisi tagasi Vladivostokki jõudnuna valmistus Rudolf oma perekonda järgmise reisiga Euroopasse kolima. Selle seigaga seoses kirjeldab ta tollal nooremat kui viieaastast Georgit oma mälestustes "vaimustunud meremehena", kes soovis tema Vladivostokki saabunud laeval kaasa lüüa kõikvõimalikes laevatoimetustes:

„Minu vanem poeg, veel mitte viit aastatki vana poiss, oli vaimustunud meremees ja talle meeldis osa võtta kõikvõimalikest laevatöödest. Meie pootsmanile, meeldivale vanale merekarule, oli ta väga südamelähedane ja ta pakkus talle puhastamiseks messingit kaptenisilla all. Kui ma vahis olin, vaatas mu poeg uhkelt üles, et veenduda, kas ma ikka näen, kui hoolikas ta oma töös on.“

[32]

Laev viibis Vladivostokis kaks nädalat, mille järel suundus kogu perekond sellega esialgu Odessasse. Sealt sõideti mõni aeg hiljem Rudolfi ühe komandeeringu käigus Liepājasse.[33] Hiljem elas perekond mõnda aega Peterburis, ent 1905. aastal koliti suveks Sillamäele ja sügiseks Tallinna.[34] Edaspidi elaski perekond püsivamalt Tallinnas. Suved veedeti mereäärsetes piirkondades Eestis, muu hulgas Viimsis ja Käsmus.[35]

1907. aastal asus Faehlmann õppima Tallinna Toomkoolis. Ta lõpetas selle 1913. aastal ja alustas samal aastal matemaatikaõpinguid Peterburi ülikoolis.[2][36][37]

Purjetamisega alustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Vabal ajal purjetamist harrastanud Rudolf Faehlmann, kes oli ühtlasi ka Eestimaa Merejahtklubi liige, ostis 1908. aastal Peterburist jahi, mis sai nimeks Yseult I.[38] Tema mälestustest ilmneb, et selle jahi Peterburist Eestisse toimetamise retke tegi heitlikes ilmastikuoludes kaasa ka Georg:

„Nelipühadeks sõitsin ma koos abimeeskonnaga sinna ja võtsin ka oma vanema poja kaasa. Teekonda Tallinnasse saatsid vahelduvad tuuled, lisaks hakkas sadama ja me jäime Käsmu juures ankrusse. Vastu õhtut tuul tõusis, aga vihm jäi järele. Tallinnasse pidime me loovima. Ühel pöördel käis meri üle terve jahi ja ma pidin oma poega kinni hoidma, et mul teda üle parda ei uhutaks.“

[39]

1912. aastal ostis Rudolf uue jahi Yseult II[38], mille tegelikuks omanikuks ja kasutajaks sai Georg.[40] Ehkki on väidetud, et Georg Faehlmann alustas purjetamisega 1917. aastal Petrogradis[41], on teada, et juba selle jahiga osales ta Eestimaa Merejahtklubi korraldatud regattidel ja saavutas neil ka mõningast edu.[42][43][44] Juba 1914. aastal võttis Georg osa oma elu esimesest suuremast võistlusest, mille auhind oli keisri annetatud. Ta juhtis tol korral meeskonda, millesse kuulusid temast veel nooremad kaaslased, sealhulgas vend Andreas. Üldvõidu saavutamiseks oli vaja võita kaks regatti ja tugevas konkurentsis läks lõpuks vaja viigilahutussõitu, mille Georgi meeskond kõigest napi edumaaga (erinevatel andmetel kas 11 või 21 sekundit) ka võitis.[36][45]

Teenistus Venemaa mereväes[muuda | muuda lähteteksti]

Soomusristleja Bogatõr, millel Georg Faehlmann teenis aastatel 1917–1918

Rudolf Faehlmanni mälestuste järgi astus Georg 1915. aasta sügisel Petrogradis äsja asutatud uude gardemariinideklassi. Samal ajal kolis Petrogradi ka Andreas, kes võeti vastu Mereväe kadetikorpusesse.[46] Ent Erik Amburgeri andmebaasi järgi asus Georg "mereväekoolis" (Marineschule) õppima juba 1914. aastal, katkestades selleks matemaatikaõpingud Peterburi ülikoolis.[37] Georgi teenistuslehe andmetel astus ta 1914. aasta sügisel mereväeteenistusse ja järgmise aasta kevadel viidi üle gardemariinideklassi kolmandast roodust teise. Edaspidi teenis ta kuni revolutsiooniliste aegade saabumiseni peamiselt Siberi laevastikus mitme eri laeva peal.[47]

Veebruarirevolutsiooni eel, 1917. aasta alguses valmistus Georg tegema oma mereväeeksameid, et "õigeaegselt ihaldatud munder saada", nagu kirjeldab tema eesmärke oma mälestustes Rudolf Faehlmann.[48] 25. märtsil 1917, juba pärast revolutsiooni saigi Georg ohvitseriks mitšmani auastmes. Seejärel teenis ta kuni detsembrini 1918 soomusristlejal Bogatõr vahiohvitseri, vahiülema ja revidendina.[47] Oktoobrirevolutsiooni järel oli ta teenima jäänud Petrogradis võimu haaranud bolševike laevastikku[49] ning juba uue riigikorra tingimustes 1918. aasta detsembrist kuni 1919. aasta juunini ja detsembrist 1919 kuni aprillini 1920 läbis veel täiendõppe Mereväeakadeemia navigatsiooniohvitseride klassis. Ajavahemikus 1919. aasta suvest kuni Eesti kodakondsusesse opteerumiseni 1922. aasta kevadel teenis ta navigatsiooniohvitserina mitmel laeval, sealhulgas allveelaevadel Leopard, Jaguar ja Tur.[47]

Tagasi Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestisse tagasi kolis Faehlmann koos oma esimese abikaasaga optandina 1922. aasta suve alguses.[50] 1920. aastate esimesel poolel saabusid mitmelt poolt maailmast tagasi Eestisse ka ülejäänud pereliikmed. Georg Faehlmann asus elama Tallinna, ent perekonnale kuulus alates 1910. aastast ka suvila Loksal, kus elas püsivamalt Georgi ema.[51][52] Georgi isa Rudolf Faehlmann sõitis neil aegadel korduvalt Port Saidi vahet, kus ta jätkuvalt Vabatahtliku Laevastiku teenistuses oli, vend Andreas õppis 1920. aastate keskpaigas Saksamaal, ent mõlemad saabusid samuti püsivamalt Eestisse,[53] Andreas küll vaid mõneks aastaks, enne kui ta 1928. aastal Saksa kodakondsuse omandas ja lõplikult Saksamaale kolis.

Rudolf Faehlmanni mälestuste järgi püüdis Georg pärast Eestisse tagasi jõudmist esmalt Eesti mereväkke astuda, mis tal küll ei õnnestunud.[49] Vastavalt teenistuslehele ilmus Georg Faehlmann mereväelasena registreerimisele 1922. aasta suvel ja arvati tollal reservi mereväeleitnandi auastmes.[19] Ent 1924. aastal kustutati ta ohvitseride nimekirjast ja degradeeriti reameheks "riigi keele mitte oskamise tõttu".[54] Faehlmann oli tõepoolest nii lapsepõlves kui ka Eestisse naasmise järel algusest peale olnud valdavalt seotud saksakeelse kogukonnaga. Ka tema rahvuseks isikutunnistusel oli märgitud sakslane[3] ja Saksa kultuuromavalitsuse rajamisel liitus ta kohe ka sellega.[55]

Kuna Geogi mereväekarjäär Eestisse saabumisega katkes, siis tegi ta esialgu juhutöid, ent otsustas peagi taas täielikult meremeheelule pühenduda. Tüürimehediplomi saamiseks pidi ta esmalt kaks aastat madrusena purjelaevadel merd sõitma. Seejärel, pärast tüürimehekutse omandamist töötas ta selles ametis mitmetel Balti Päästeseltsi aurulaevadel, ent läks hiljem üle Eesti suuruselt teise reederi Käsmu Laevaomanike teenistusse, töötades seal ennast esmalt tüürimehena üles ja saades hiljem kapteniks.[49][15]

Osalus 1928. aasta suveolümpiamängudel[muuda | muuda lähteteksti]

Teekond olümpiale[muuda | muuda lähteteksti]

Tutti V juunis 1927 ühel oma esimestest sõitudest

Eestimaa Merejahtklubi liikmena kuulus Georg Faehlmann koos oma noorema venna Andreasega Amsterdami 1928. aasta suveolümpiamängudel Eestile 6-meetriste jahtide klassis pronksmedali võitnud jahi Tutti V meeskonda, mille ülejäänud liikmed olid Eberhard Vogdt, William von Wirén ja Nikolai Vekšin meeskonna kaptenina. Jahi omanik oli merejahtklubi ettevõtjast aukommodoor ja suurtoetaja Emil Fahle, kes oli selle ehitada lasknud 1926. aastal jätkuks oma varasemale neljale Tutti-nimelisele jahile. Meeskonna pani Fahle jahtklubi liikmetest Nikolai Vekšini abiga ise kokku.[56][57][58]

Ajaleht Revaler Bote kirjutas pärast olümpiamänge, et erinevalt mitmetest konkurentidest ei olnud Tutti V meeskonnal võimalust olümpiaregati eel piisavalt treenida. Seda enam rõhutati ajalehes meeskonnaliikmete kõrget taset ja pühendunud meremehehinge. Eraldi toodi teiste seast tunnustavalt esile ka vendi Faehlmanne:

„Meeskonda kuulusid teatavasti kapten Fählmanni mõlemad pojad [...] Kapten Fählmann on pärast pikka eemalolekut mõne aja eest vanale kodumaale tagasi pöördunud ja meil on hea meel, et ta nüüd sel moel saab kaasa elada oma poegade edule, olles nende sportlikku ettevalmistust lapsepõlve esimestest päevadest ise juhendanud. Georg Fählmann ja insener Andreas Fählmann kuuluvad kahtlemata meie maa parimate sportlaste hulka.“

[5]

Tutti V lasti vette 1927. aasta suve alguses ja hoolimata meeskonna vähestest treeninguvõimalustest sai see juba esimesel regatil, sama aasta juunis Stockholmis toimunud võistlusel esimese ja teise koha. Jaht oli edukas ka teistel samal suvel toimunud võistlustel, võites juuni lõpus Eestimaa Merejahtklubi korraldatud mitmepäevase regati, samuti saades mitmeid auhinnalisi kohti järgmistel võistlustel.[56][59][60] Edu saavutati ka järgmisel purjetamishooajal enne olümpiamänge toimunud regattidel.[61][62][63][64]

Faehlmann isiklikult osales olümpia-aastal edukalt arvukatel purjeregattidel. Tiit Lääne andmetel võttis ta tolle suve jooksul ühtekokku osa 31 võistlusest ja saavutas neist 25 korral auhinnalise koha.[65]

Olümpiavõistlus[muuda | muuda lähteteksti]

Tutti V meeskond 1928. aasta olümpiasuvel. Vasakult: Georg Faehlmann, William von Wirén, Nikolai Vekšin ja Eberhard Vogdt. Pildilt puudub Andreas Faehlmann

Tutti V olümpiamängudel võistlemine sai võimalikuks tänu jahi omanikule Emil Fahlele, kes kattis kõik jahi ja selle meeskonna mängudele lähetamisega seotud kulud.[57] Eesti Olümpiakomitee ametlikku esindusse jahi meeskond ei kuulunud ja selle pronksmedalivõitu on peetud üllatuslikuks.[58]

2.–9. augustini toimunud võistlussõidud kulgesid meeskonnal enam-vähem tõusvas joones. Esimesel ja teisel võistluspäeval saadi kuues, kolmandal teine ja neljandal kolmas koht. Seejärel sai 13 võistlust alustanud jahist jätkata vaid seitse, mis olid esimesel neljal päeval vähemalt korra jõudnud esimese kolme sekka. Viienda võistluspäeva Tutti V meeskond võitis, kuuendal ja seitsmendal päeval jäädi kolmandaks. Üldarvestuses saavutati Norra ja Taani järel kolmas koht.[66] Võidetud pronksmedali ainsa eksemplari, mille meeskonnaliikmed olümpiamängudelt said, otsustasid nad kinkida ettevõtmist toetanud Fahlele.[57]

Teenistus Käsmu Laevaomanikes[muuda | muuda lähteteksti]

Olümpiamängudele järgnenud aastatel sõitis Faehlmann merd tüürimehe ja kaugesõidukaptenina mitmetel Käsmu Laevaomanike aurulaevadel.[15] Laevakapteniks sai ta 1931. aasta lõpus.[49]

Teadaolevalt oli Faehlmann näiteks 1935. aastal aurulaeva Maia üks kahest kaptenist. Kas tema või laeva toonane teine kapten Elmar Sandbank juhtis laeva sama aasta alguses toimunud kahe ja poole kuu pikkusel reisil Lääne-Aafrikasse, mille tegi kaasa ka luuletaja Juhan Sütiste.[21] Teisalt on juba sama aasta sügisest teada, et Faehlmann juhtis aurikut Lenna.[67]

Käsmu Laevaomanike teenistuses olnud kaptenid kuulusid sageli ka laevade omanikeringi. Faehlmanni kohta leidub andmeid, et ta oli 1939. aastal ostetud laeva Signe üks paljudest kaasomanikest.[68]

Kaks laevahukku[muuda | muuda lähteteksti]

Hilda[muuda | muuda lähteteksti]

1938. aastal juhtis Faehlmann Käsmu Laevaomanikele kuulunud aurikut Hilda, mis sõitis enamasti Läänemere ja Inglismaa sadamate vahet, vedades metsamaterjali ja sütt.[18] Sügisel väljus ta laevaga Soomest Kemi sadamast laualaadungiga ja võttis suuna Inglismaa poole, ent sõitis 3. oktoobril Põhjalahes arvatavasti tiheda udu, tormi ja ettearvamatute hoovuste tõttu Rootsi ranniku lähedal karile.[16][7][69]

Meeskond püüdis veega täitunud laeva juurest lahkuda päästepaadis, ent paat purunes vastu laeva külge ja seetõttu päästeti meeskonnaliikmed alles hiljem appi saabunud päästelaevade poolt. Tormi ja tugeva lainetuse tõttu olid päästetööd raskendatud.[70] Ajalehe Maa Hääl teatel saatis kapten Faehlmann paar päeva pärast õnnetust Käsmu Laevaomanikele telegrammi, mille järgi laeva meeskond oli päästetud.[7] Meeskonna pääsemisest oli teisigi teateid[8][69], ent samas on hiljem väidetud ka, et osa meeskonnaliikmeid hukkus[18]. Oktoobri keskpaigaks oli Eestisse tagasi jõudnud kogu meeskond peale Faehlmanni, kes koos Rootsi sõitnud Käsmu Laevaomanike juhataja Gustav Kristenbruniga jäi õnnetuse tagajärgi likvideerima.[8] Vahepeal karilt vabaks saadud ja sadamasse pukseeritud laevavrakk oli nii palju kahjustada saanud, et läks vanarauaks.[16]

Linda[muuda | muuda lähteteksti]

Teine laevahukk toimus natuke enam kui aasta pärast Hilda hukku, seekord Põhjamerel ja juba sõjatingimustes. 1940. aasta veebruaris oli Faehlmanni juhitud laev Linda teekonnal Inglismaalt Blythist Göteborgi Rootsis[9], kui sai 11. veebruaril torpeedotabamuse Saksa allveelaevalt U-9.[17][71]

Meeskonnaliikmed päästis läheduses viibinud Rootsi aurik Brigitta, mis toimetas nad Koperviki sadamasse Norras. Esialgsete teadete järgi said Faehlmann ja assistent Georg Sommer raskemalt vigastada ning viimane suri natuke aega hiljem Brigitta pardal. Kergemaid vigastusi said ka mitmed ülejäänud meeskonnaliikmed.[9][72] Kuigi mõnede teadete kohaselt olid Faehlmann ja 1. tüürimees Karl Pruun haavata saanud päästepaatidesse asumisel kuulipildujavalangutest Saksa lennukitelt[13][10], eitas Saksamaa hiljem taolist rünnakut[73], samuti lükkasid need kuuldused ümber meeskonnaliikmed. Faehlmanni vigastuste põhjuseks oli meeskonnaliikmete väitel päästeparvel kandapidi millegi vahele kinni jäämine. Samuti ilmnes nende tunnistustest, et assistent Sommeri surma põhjustas alajahtumine külmas vees.[14]

Ajakirjanduses oletati esialgu, et Faehlmann väga tõsiselt viga ei saanud, sest ta oli suuteline Käsmu laevaomanikega telegraafi teel ühendusse astuma.[9] Hiljem selgus siiski, et tema vigastus nõuab pikemat ravi. Kui 19. veebruaril jõudis enamik meeskonnaliikmeid Eestisse tagasi, siis Faehlmann koos 1. tüürimehe ja kütjaga jäi veel Koperviki haiglasse.[74][17] Faehlmann naasis Eestisse märtsi lõpus, tuues kaasa ka surma saanud assistent Sommeri põrmu. Ühtlasi ilmnes tema saabumise järel, et omaenda jalavigastusest ei olnud ta vahepealse aja jooksul siiski veel täielikult taastunud.[75]

Eestist lahkumine ja hilisem elu[muuda | muuda lähteteksti]

Faehlmanni vanemad ja isapoolne tädi lahkusid Eestist 1939. aasta ümberasumise käigus.[76] Jätkuvalt kaugesõidukaptenina merd sõitnud Georg Faehlmanni enda perekond jäi ümberasumise toimumise ajal Eestisse ja ootas teda pärast 1940. aasta veebruaris toimunud laevahukku tagasi.[77] Seega suundus Faehlmann koos oma perega Eestist Saksamaale 1941. aasta esimestel kuudel toimunud järelümberasumise käigus.[78] Saksamaal oli ta sõja ajal mereväeteenistuses.[20][65]

Pärast sõda hakkas Faehlmann kaptenina merd sõitma Briti ja läände jäänud Eesti laevadel. Laevakapteni ametis oli ta aastatel 1947–1968.[20][65] Tema sõjajärgse kaptenitööga kaasnes ka üks tõsisem mereintsident, kui tema juhitud endine Eesti, aga tolleks hetkeks Briti transpordiministeeriumi alluvusse läinud ja peamiselt Eestist pärit meeskonnaliikmetega laev Taat põrkas 1950. aastal Taani ranniku lähedal tihedas udus kokku Saksa kaubalaevaga Greta. Mõlemad laevad said viga, ent kuna kahjustused olid ülalpool veepiiri, oli neil võimalik pärast parandustöid edasi liikuda.[11]

Faehlmann suri 79-aastasena 8. märtsil 1975 Lääne-Saksamaal, erinevatel andmetel kas Bad Schwartaus[20] või Lübeckis[79][80].

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Georg Faehlmann oli kaks korda abielus. Tema esimene abikaasa oli Olga Emilie (sünninimega De Livron), kellega ta abiellus 1918. aastal Petrogradis.[81] Abielu lahutati 1934. aastal.[82] 1935. aastal abiellus Faehlmann tennisist Linda Rootsmanniga[6], kellega sai kaks last.[83]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Leo Tiik. Friedrich Robert Faehlmanni päritolust. – Keel ja Kirjandus 1972, nr 5, lk 287–289.
  2. 2,0 2,1 Jahres-Bericht der Ritter- und Domschule über das Schuljahr 1912/13. Tartu: C. Mattiesen, 1913, lk 64.
  3. 3,0 3,1 TLA.186.1.398, Georg Felmanni isikutunnistuse konts, 21. juuli 1922.
  4. RA, ERA.673.3.333, Siseministeeriumi administratiivosakonna õiend, 9. september 1927.
  5. 5,0 5,1 Der E.S.Y.C. ehrt seine Olympiasieger. – Revaler Bote, 29. august 1928, lk 7.
  6. 6,0 6,1 Abiellumisi seltskonnas. – Uudisleht, 9. juuli 1935, lk 6.
  7. 7,0 7,1 7,2 Aurik "Hildat" ei saa päästa. – Maa Hääl, 7. oktoober 1938, lk 5.
  8. 8,0 8,1 8,2 Aurik "Hilda" läheb vanarauaks. – Maa Hääl, 19. oktoober 1938, lk 3.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 "Linda" torpedeeriti põhja. – Päevaleht, 14. veebruar 1940, lk 1.
  10. 10,0 10,1 "Linda" päästepaadis meeskonda tulistati lennukilt. – Rahvaleht, 15. veebruar 1940, lk 5.
  11. 11,0 11,1 A/l "Taat" põrkas kokku saksa laevaga. – Stockholms-Tidningen Eestlastele, 17 märts 1950, lk 1.
  12. Eerik Kaarend. KLO aurulaevad. A/L Linda. – Käsmu Meremuuseumi toimetised 2013, nr 8, lk 45.
  13. 13,0 13,1 "Linda" meeskonda tulistati kuulipildujatest. – Uus Eesti, 15. veebruar 1940, lk 3.
  14. 14,0 14,1 "Linda" meeskonna surmaheitlus Põhjamerel. – Uus Eesti, 20. veebruar 1940, lk 1.
  15. 15,0 15,1 15,2 Käsmu küla kaptenid. – Käsmu Meremuuseumi toimetised 2013, nr 8, lk 9.
  16. 16,0 16,1 16,2 Lühiuudiseid. – Laevandus 1938, nr 9/10, lk 124.
  17. 17,0 17,1 17,2 "Linda" hukkus torpeedost. – Laevandus 1940, nr 1, lk 14.
  18. 18,0 18,1 18,2 Eerik Kaarend. KLO aurulaevad. A/L Hilda. – Käsmu Meremuuseumi toimetised 2013, nr 8, lk 43.
  19. 19,0 19,1 Eesti ohvitserid 1918-1940, Georg Felmann.
  20. 20,0 20,1 20,2 20,3 Eesti spordi biograafiline leksikon, Faehlmann, Georg.
  21. 21,0 21,1 21,2 Anto Juske. Natuke Juhan Sütistest ja Käsmust. – Käsmu Meremuuseumi toimetised 2000, nr 5, lk 18.
  22. L. Tiik. Friedrich Robert Faehlmanni päritolust, lk 285–289.
  23. Baltisches biografisches Lexikon digital, Faehlmann, Heinrich Johann* (-1825).
  24. Triin Tark. Rahvuskuuluvuse tähendus riigi ja üksikisiku perspektiivist Eestist Saksamaale 1941. aastal ümberasunute elulooliste andmete põhjal. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 44–45, 53–54.
  25. 25,0 25,1 Rudolf Faehlmann. Mein Leben. Kiel 1964.
  26. R. Faehlmann. Mein Leben, lk 55.
  27. 27,0 27,1 Erik-Amburger-Datenbank, Rudolf Karl Axel Faehlmann.
  28. R. Faehlmann. Mein Leben, lk 61–62.
  29. R. Faehlmann. Mein Leben, lk 63–64.
  30. Eesti Entsüklopeedia. Faehlmann, Rudolf.
  31. R. Faehlmann. Mein Leben, lk 64.
  32. R. Faehlmann. Mein Leben, lk 68.
  33. R. Faehlmann. Mein Leben, lk 68–69.
  34. R. Faehlmann. Mein Leben, lk 87.
  35. R. Faehlmann. Mein Leben, lk 109, 118.
  36. 36,0 36,1 R. Faehlmann. Mein Leben, lk 126.
  37. 37,0 37,1 Erik-Amburger-Datenbank, Georg Fählmann.
  38. 38,0 38,1 Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club: historische Übersicht 1888-1913. Tallinn: Aug. Mickwitz, 1913, lk 142–143.
  39. R. Faehlmann. Mein Leben, lk 117–118.
  40. R. Faehlmann. Mein Leben, lk 125–126.
  41. Tiit Lääne. Eesti olümpiamedalivõitjad 1912–2006. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2006, lk 155.
  42. Sport. – Revalsche Zeitung, 13. juuni 1913, lk 3.
  43. Sport. – Revalsche Zeitung, 16. august 1913, lk 3.
  44. Sport. – Revalsche Zeitung, 2. september 1913, lk 3.
  45. Sport. Revaler Woche. – Revalsche Zeitung, 13. juuni 1914, lk 3.
  46. R. Faehlmann. Mein Leben, lk 130.
  47. 47,0 47,1 47,2 RA, ERA.673.3.333, Teenistuse leht merewäe leitnant Georg Rudolfi p. Felmann’i peale, juuli 1922.
  48. R. Faehlmann. Mein Leben, lk 137.
  49. 49,0 49,1 49,2 49,3 R. Faehlmann. Mein Leben, lk 164.
  50. RA, ERA.28.1.320, Ešeloniga Eestisse sõitnud optantide nimekiri, 30. mai 1922.
  51. R. Faehlmann. Mein Leben, lk 118.
  52. RA, ERA.28.2.2225, Loksa krundi ostu-müügilepingu koopia.
  53. R. Faehlmann. Mein Leben, lk 159.
  54. RA, ERA.673.3.333, Georg Faehlmanni teenistusleht, juuli 1922.
  55. T. Tark. Rahvuskuuluvuse tähendus, lk 54.
  56. 56,0 56,1 Eesti purjespordi edusammud. – Päevaleht, 26. juuli 1927, lk 6.
  57. 57,0 57,1 57,2 Piret Karus-Kivastik. 1928. aasta OM purjetamise pronks sai väärika tähistuse. – Märjamaa Nädalaleht, 27. juuli 2022, lk 2–3.
  58. 58,0 58,1 T. Lääne. Eesti olümpiamedalivõitjad, lk 154.
  59. Eesti jahi võit Rootsis. – Vaba Maa, 6. august 1927, lk 5.
  60. Eesti merejahtide võidukäik. – Kaja, 16. august 1927, lk 4.
  61. Eesti purjejaht võitis. – Rahvaleht, 12. juuni 1928, lk 1.
  62. Jahtide võistlus Tallinna reidil. – Postimees, 25. juuni 1928, lk 1.
  63. "Tutti 5" ka Soomes esimene. – Rahvaleht, 3. juuli 1928, lk 8.
  64. "Tutti" võitis rändauhinna. – Vaba Maa, 14. juuli 1928, lk 1.
  65. 65,0 65,1 65,2 Tiit Lääne. Eesti sportlased olümpiamängudel: Ateena 1896 – Peking 2008. Tallinn: Kadmirell, 2009, lk 132.
  66. Netherlands Olympic Committee. Ninth Olympiad, Being the Official Report of the Olympic Games of 1928 Celebrated at Amsterdam. Amsterdam 1928, lk 874.
  67. Laevade liikumine. – Uus Eesti, 19. november 1935, lk 12.
  68. Urmas Dresen, Teele Saar. Mereriik Käsmu. Tallinn: Eesti Meremuuseum, 2021, lk 317, 404–405.
  69. 69,0 69,1 Saare meremehed hukkuval laeval. – Meie Maa, 11. november 1938, lk 3.
  70. "Hilda" päästmiseks vähe lootusi. – Päevaleht, 5. oktoober 1938, lk 6.
  71. Wrecksite, SS Linda (+1940).
  72. Eesti aurik "Linda" uputati torpeedoga. – Postimees, 14. veebruar 1940, lk 1.
  73. Saksa seletus "Linda" uputamise kohta. – Postimees, 17. veebruar 1940, lk 1.
  74. Aurik "Linda" hukkus kümne minutiga. – Postimees, 20. veebruar 1940, lk 3.
  75. "Suur Tõll" tuli – lipp pooles vardas. – Maa Hääl, 27. märts 1940, lk 5.
  76. E. V. kodakondsusest lahkunud isikute nimestik. – Riigi Teataja Lisa: seaduste alustel avaldatud teadaanded 1940, nr 14, lk 56.
  77. Laevateedel ja jääväljadel varitseb surm. – Päevaleht, 27. märts 1940, lk 1.
  78. T. Tark. Rahvuskuuluvuse tähendus, lk 239.
  79. Leinateated. – Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet, 19. aprill 1975, lk 10.
  80. Leinateateid. – Meie Kodu, 30. aprill 1975, lk 6.
  81. RA, ERA.28.2.2224, Tõend Georg ja Olga-Emilie Faehlmanni abielu kohta, 28. juuni 1920.
  82. Arhiivi infosüsteem, Faehlmann, Georg ja Olga-Emilie.
  83. T. Tark. Rahvuskuuluvuse tähendus, lk 153.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]