Genfi konventsioonid

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Genfi konventsioon)
Allkirjastatud leheküljed esimesest Genfi konventsioonist

Genfi konventsioonid koosnevad neljast 1949. aastal sõlmitud rahvusvahelisest lepingust ja nende kolmest, 1977. ja 2005. aastal sõlmitud lisaprotokollist, mis sätestavad normid ja piirangud, mis reguleerivad vaenupoolte käitumist relvastatud konflikti ajal.

Genfi konventsioonid jõustusid 21. oktoobril 1950 ning on ratifitseeritud 194 riigi poolt, mis tähendab, et need on universaalselt kohaldatavad.[1]

Genfi 1949. aasta konventsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Genfi 1949. aasta konventsioonide 1977. ja 2005. aasta lisaprotokollid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (I) lisaprotokoll rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta [10][11]
  • 12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (II) lisaprotokoll riigisiseste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta [12][13]
  • 12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. detsembri 2005 (III) lisaprotokoll täiendava eriembleemi kasutuselevõtu kohta [14]

Genfi 1949. aasta konventsioonide loomine[muuda | muuda lähteteksti]

II maailmasõja ajal ja järel sai selgeks, et seni kehtinud sõjapidamist reguleerinud normid tuli ülevaadata. Eelkõige vajasid täiendamist Genfi 1929. aasta konventsioon, mis käsitles haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamist maismaal[15], 1907. Haagi X konventsioon, mis käsitles sõjapidamist merel[16] ja Genfi 1929. aasta konventsioon, mis käsitles sõjavangide kohtlemist[17]. II maailmasõda tõi valusalt esile ka asjaolu, et täielikult oli puudu regulatsioon, mis tagaks tsiviilisikute kaitse relvastatud konflikti korral.[18]

Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (ICRC) haaras ohjad ning alustas ettevalmistustöid oktoobris 1945. Järgneva kolme aasta jooksul korraldas ICRC konverentse ja kohtumisi valdkonna spetsialistide, riiklike Punase Risti ühingute ja riikide esindajatega. ICRC tegi põhjaliku uurimistöö sõjavangide kohtlemise, kehtiva sõjaõiguse normide puuduste, Punase Risti ühingute poolt tuvastatud probleemkohtade ning sõjakoledust kannatanud isikute kohta. Kohtumiste tulemusel valmistas ICRC ette 4 konventsiooni projektid, mille saatis riikidele ja riiklikele Punase Risti ühingutele tutvumiseks mais 1948.[19]

20.–31. augustini 1948 toimus Rootsis Stockholmis XVII rahvusvaheline Punase Risti konverents, kus osalesid 50 riigi esindajad ja 52 riigi Punase Risti ühingu esindajad. Konverentsil vaadati üle ICRC esitatud konventsioonide projektid, tehti neisse muudatusi ning kiideti lõpuks heaks. ICRC koostatud ja XVII rahvusvahelisel Punase Risti konverentsil heaks kiidetud konventsioonide projektid said põhidokumentideks, mida hakati arutama 1949. aasta Genfi diplomaatilisel konverentsil, ja millest kasvasid välja Genfi 1949. aasta konventsioonid.[20]

21. aprillist 12. augustini 1949 toimus Šveitsis Genfis diplomaatiline konverents konventsioonide kehtestamiseks, kaitsmaks sõjas kannatanuid. Kohal olid 59 riigi esindajad ning vaatlejad neljast riigist. Konverentsil otsustati koostada 4 konventsiooni, mis käsitleksid vigastatud ja haigete võitlejate kohtlemist maasõjas; vigastatud, haigete ja merehädas võitlejate kohtlemist merel; sõjavangide kohtlemist ja tsiviilisikute kaitset relvastatud konflikti ajal. Konverentsi lõpuks valmisid konventsioonide lõpptekstid.[21]

Genfi diplomaatilise konverentsi lõpus 12. augustil 1949 allkirjastasid Genfi 1949. aasta 4 konventsiooni järgmised riigid: Afganistan, Albaania, Argentina, Austraalia, Austria, Belgia, Birma, Brasiilia, Bulgaaria, Colombia, Costa Rica, Ecuador, Egiptus, Etioopia, Guatemala, Hiina, Iirimaa, Iisrael, India, Iraan, Itaalia, Jugoslaavia, Kanada, Kreeka, Kuuba, Liechtenstein, Liibanon, Luksemburg, Madalmaad, Mehhiko, Monaco, Nicaragua, Norra, Nõukogude Liit, Pakistan, Peruu, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Püha Tool, Rumeenia, Tai, Soome, Šveits, Taani, Tšehhoslovakkia, Tšiili, Ungari, USA, Uruguay, Uus-Meremaa, Suurbritannia.[21]

Genfi 1949. aasta konventsioonide ühised artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Kõigis neljas konventsioonis sisalduvad ühised artiklid – artiklid, mis on sisult identsed ja erinevad sõnastuses vaid sedavõrd, kuivõrd konkreetne konventsioon seda vajab (näiteks Genfi II konventsioonis on ühises artiklis 3 toodud lisaks välja ka merehädas olijad). Genfi konventsioonide ühised artiklid on järgmised:

Konventsioonide üldsätetes[muuda | muuda lähteteksti]

  • Artikkel, mis sätestab kohustuse austada konventsioone ja tagada konventsioonide austamine (G I – G IV art 1);
  • Artikkel, mis sätestab konventsioonide kohaldusala rahvusvahelises relvastatud konfliktis ja okupatsiooni ajal (G I – G IV art 2);
  • Artikkel, mis sätestab miinimunõuded, mida kohaldada riigisisese relvastatud konflikti korral (G I – G IV art 3);[22]
  • Artikkel, mis käsitleb lepingupoolte vahel sõlmitavaid erikokkuleppeid (G I – G III art 6; G IV art 7);
  • Artikkel, mis sisaldab kaitstud isikutele konventsiooniga antud õigustest loobumise keeldu (G I – G III art 7; G IV art 8);
  • Artikkel, mis reguleerib kaitsvate riikide rolli (G I – G III art 8; G IV art 9);
  • Artikkel, mis käsitleb Rahvusvahelise Punase Risti Komitee ja teiste neutraalsete humanitaarorganisatsioonide tegevust (G I – G III art 9; G IV art 10);
  • Artikkel, mis reguleerib kaitsvatele riikidele asenduste määramist (G I – G III art 10; G IV art 11);
  • Artikkel, mis sätestab lepitusprotseduuri (G I – G III art 11; G IV art 12);[23]

Konventsioonide täitmist käsitlevates sätetes[muuda | muuda lähteteksti]

  • Artikkel, mis keelustab konventsioonide alusel kaitstud isikute, ehitiste ja varustuse vastased repressioonid (G I art 46, G II art 47, G III art 13, G IV art 33);
  • Artikkel, mis kohustab lepingupooli levitama nii rahu- kui sõjaajal konventsioonide sisu ja tähendust ning koolitama vastavalt eelkõige oma relvajõude ja võimalusel ka tsiviilelanikkonda (G I art 47, G II art 48, G III art 127, G IV art 144);
  • Artikkel, mis kohustab lepingupooli esitama üksteisele konventsiooni tekstide või neid rakendavate õigusaktide ametlikud tõlked (G I art 48, G II art 49, G III art 128, G IV art 145);[24]

Konventsioonides sätestatud kohustuste rikkumise ja kuritarvitamise korral kohaldatavates sätetes[muuda | muuda lähteteksti]

  • Artikkel, mis kohustab lepinguosalisi kehtestama riigisisesed õigusaktid tagamaks konventsioonides sätestatud kohustusi tõsiselt rikkunud isikute efektiivse vastutusele võtmise või teisele riigile väljaandmise (G I art 49, G II art 50, G III art 129, G IV art 146);
  • Artikkel, mis sisaldab täielikku loetelu rasketest rikkumistest, mille korral on lepinguosalisel kohustus asja uurida ning vajadusel kas kohut mõista või isik välja anda (G I art 50, G II art 51, G III art 130, G IV art 147);
  • Artikkel, mis välistab lepingupoole võimaluse ennast või mõnda teist lepingupoolt vabastada vastutusest enda või teise lepingupoole poolt korda saadetud konventsiooni raskete rikkumiste eest (G I art 51, G II art 52, G III art 131 G IV art 148);
  • Artikkel, mis sätestab protseduuri, kuidas menetleda süüdistusi konventsioonidest tulenevate kohustuste rikkumise osas (G I art 52, G II art 53, G III art 132 G IV art 149).[25]

Konventsioonide lõppsätetes[muuda | muuda lähteteksti]

Võttes arvesse iga konventsiooni iseärasusi, on kõikide konventsioonide lõppsätted peaaegu identsed.[26]

Genfi 1949. aasta konventsioonide ühine artikkel 3[muuda | muuda lähteteksti]

Genfi 1949. aasta konventsioonide ühine artikkel 3 on eriline, kuna sätestab n-ö miinimustandardi, mida tuleks kohaldada kõikides riigisisestes konfliktides. Pärast II maailmasõda on enamus relvastatud konfliktidest olnud riigisisesed, mistõttu on Genfi konventsioonide ühine artikkel 3 omandanud erilise tähtsuse.[27]

Rahvusvahelise Punase Risti Komitee kirjutab oma 29. oktoobril 2010 avaldatud ülevaates Genfi 1949. aasta konventsioonidest ja nende lisaprotokollides, et "Nelja Genfi konventsiooni ühine artikkel 3 oli murranguline, kuna sellega kaeti esmakordselt mitterahvusvahelised relvakonfliktid. Seda tüüpi konfliktid on väga erinevad. Nende hulka kuuluvad traditsioonilised kodusõjad, riigisisesed relvastatud konfliktid, mis laienevad teistesse riikidesse, või riigisisesed konfliktid, millesse kolmandad riigid või rahvusvahelised relvajõud sekkuvad valitsuse palvel. Ühine artikkel 3 sätestab fundamentaalsed reeglid, millest mistahes kõrvalekalle ei ole lubatud. See on justkui minikonventsioon, mis sisaldub konventsioonide sees, kuivõrd see sisaldab Genfi konventsioonide aluspõhimõtteid kontsentreeritud formaadis ja muudab need kohaldavaks konfliktides, mis oma loomult ei ole rahvusvahelised /--/."[28]

Artikkel 3:[2]

"Kui lepingupoole territooriumil tekib relvakonflikt, mis ei ole rahvusvaheline, peab konfliktiosaline kohaldama vähemalt järgmisi sätteid:

(1) Sõjategevusest aktiivselt mitte osa võtvaid isikuid, sealhulgas relvajõudude liikmeid, kes on alistunud ja neid, kes on jäänud võitlusvõimetuks (hors de combat) haiguse, haavata saamise või kinnipidamise tagajärjel või muul põhjusel, tuleb igas olukorras kohelda humaanselt, ilma mis tahes vaenuliku vahetegemiseta rassi, nahavärvi, religiooni või veendumuste, soo, sünnipära või varalise seisundi või muu sellise kriteeriumi alusel.

Seetõttu on eelpool nimetatud isikute suhtes alati ja kõikjal keelatud järgmised toimingud:

(a) vägivald elu ja isiku vastu, esmajoones tapmine, vigastamine, julm kohtlemine ja piinamine;

(b) pantvangide võtmine;

(c) isikliku au haavamine, esmajoones alandav ja alavääristav kohtlemine;

(d) karistuste mõistmine ja täideviimine ilma eelneva otsuseta, mille on teinud tavapäraselt moodustatud kohus, mis võimaldab kõiki tsiviliseeritud rahvaste tunnustatud asendamatuid õiguslikke tagatisi.

(2) Haavatud ja haiged tuleb kokku koguda ja nende eest hoolitseda.

Erapooletu humanitaarorganisatsioon, nagu Rahvusvahelise Punase Risti Komitee, võib pakkuda konfliktiosalistele oma teeneid.

Konfliktiosalised peaksid püüdma erikokkulepetega jõustada ka kõik käesoleva konventsiooni ülejäänud sätted või osa nendest.

Eelnevate sätete kohaldamine ei muuda konfliktiosaliste õiguslikku staatust."

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. International Committee of the Red Cross. "The Geneva Conventions of 1949 and their Additional Protocols. 29.10.2010 Overview". ICRC.
  2. 2,0 2,1 "12. augusti 1949 Genfi (I) konventsioon haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta maismaal". Riigi Teataja.
  3. "Convention (I) for the Amelioration of the Condition of the Wounded and Sick in Armed Forces in the Field. Geneva, 12 August 1949". ICRC.
  4. "12. augusti 1949 Genfi (II) konventsioon haavatud, haigete ja merehädas sõjaväelaste olukorra parandamise kohta merel". Riigi Teataja.
  5. "Convention (II) for the Amelioration of the Condition of Wounded, Sick and Shipwrecked Members of Armed Forces at Sea. Geneva, 12 August 1949". ICRC.
  6. "Sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsioon". Riigi Teataja.
  7. "Convention (III) relative to the Treatment of Prisoners of War. Geneva, 12 August 1949". ICRC.
  8. "Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsioon". Riigi Teataja.
  9. "Convention (IV) relative to the Protection of Civilian Persons in Time of War. Geneva, 12 August 1949". ICRC.
  10. "12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (I) lisaprotokoll rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta". Riigi Teataja.
  11. "Protocol Additional to the Geneva Conventions of 12 August 1949, and relating to the Protection of Victims of International Armed Conflicts (Protocol I), 8 June 1977". ICRC.
  12. "12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (II) lisaprotokoll siseriiklike relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta". Riigi Teataja.
  13. "Protocol Additional to the Geneva Conventions of 12 August 1949, and relating to the Protection of Victims of Non-International Armed Conflicts (Protocol II), 8 June 1977". ICRC.
  14. "Protocol additional to the Geneva Conventions of 12 August 1949, and relating to the Adoption of an Additional Distinctive Emblem (Protocol III), 8 December 2005". ICRC.
  15. "Convention for the Amelioration of the Condition of the Wounded and Sick in Armies in the Field. Geneva, 27 July 1929".
  16. "Convention (X) for the Adaptation to Maritime Warfare of the Principles of the Geneva Convention. The Hague, 18 October 1907".
  17. "Convention relative to the Treatment of Prisoners of War. Geneva, 27 July 1929".
  18. International Committee of the Red Cross. The Geneva Conventions of August 12, 1949. Genf: International Committee of the Red Cross. Lk 2.
  19. International Committee of the Red Cross. The Geneva Conventions of August 12, 1949. Genf: International Committee of the Red Cross. Lk 2-3.
  20. International Committee of the Red Cross. The Geneva Conventions of August 12, 1949. Genf: International Committee of the Red Cross. Lk 3-4.
  21. 21,0 21,1 International Committee of the Red Cross. The Geneva Conventions of August 12, 1949. Genf: International Committee of the Red Cross.
  22. International Committee of the Red Cross. "COMMENTARY OF 2016 to the Convention (I) for the Amelioration of the Condition of the Wounded and Sick in Armed Forces in the Field. Geneva, 12 August 1949., punktid 114 ja 115".
  23. International Committee of the Red Cross. "COMMENTARY OF 2016 to the Convention (I) for the Amelioration of the Condition of the Wounded and Sick in Armed Forces in the Field. Geneva, 12 August 1949. punkt 117".
  24. International Committee of the Red Cross. "COMMENTARY OF 2016 to the Convention (I) for the Amelioration of the Condition of the Wounded and Sick in Armed Forces in the Field. Geneva, 12 August 1949. punktid 2698 - 2700".
  25. International Committee of the Red Cross. "COMMENTARY OF 2016 to the Convention (I) for the Amelioration of the Condition of the Wounded and Sick in Armed Forces in the Field. Geneva, 12 August 1949. punktid 2811-2814".
  26. International Commitee of the Red Cross. "COMMENTARY OF 2016 to the Convention (I) for the Amelioration of the Condition of the Wounded and Sick in Armed Forces in the Field. Geneva, 12 August 1949. punkt 3114".
  27. Kalshoven, Frits; Zegveld, Liesbeth (2007). Sõjapidamise piirangud. Sissejuhatus rahvusvahelisse humanitaarõigusesse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 73.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  28. International Commitee of the Red Cross. "The Geneva Conventions of 1949 and their Additional Protocols. 29.10.2010 Overview".