Gender Trouble

Allikas: Vikipeedia

Soopahandus (1990) on Judith Butleri äärmiselt mõjuvõimas raamat, mis on mõjutanud akadeemilist filosoofiat ja queer-teooriat, kuid on olnud populaarne ka rahva seas üldisemalt. "Soopahandust" peetakse ka soo performatiivsus teooria alusepanijaks. Seda peetakse üheks olulisemaks tööks queer-teoorias, postmodernistlikus ja poststrukturalistlikus feminstlikus kirjanduses. Butleri eesmärk "Soopahandusega" on näidata, et kui sooidentiteet ja seksuaalsus on sotsiaalselt konstrueeritud ning nende moodustumisel puuduvad loomulikud põhjused, siis kõik põhjuslikud seosed bioloogilise soo, sotsiaalse soo ja iha vahel on kunstlikud. Kõik traditsioonilised arusaamad soost on reguleeritud heteroseksuaalsuse all, mis ise toodab mees- ja naissugu, postuleerides neid kui loomulikke. Sugu on aga omandatud ainult läbi korduvate ‘soo näitemängude’, ning need näitemängud, žestid, liigendatud ja kehastatud ihad loovad illusiooni sisemisest ning organiseeritud sootuumast.

Peatükk 1. Bioloogilise soo/sotsiaalse soo/iha subjektid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Butler alustab "Soopahandust" rünnates üht traditsioonilise feministliku teooria keskset eeldust: eeldust, et on olemas kindel identiteet ja subjekt, kes vajab poliitilist ja keelelist esindust. See tähendab, et varemalt on eeldatud, et on olemas naiste kategooria, milla alla kuuluvad kõik bioloogilised naised ning see kategooria vajab poliitilist esindatust, eeldusel, et kõik praegused esindused esindavad ainult bioloogilisi mehi. Lisaks sellele leiavad osa feminstlikke mõtlejaid, et on vaja välja töötada ka keel, mis annaks edasi naiseks olemist või naise sõnumit, ning mitte mehe oma, mida nende eelduste kohaselt teeb keel praegu. See aga, näitab Butler, on problemaatiline, kuna sugu interakteerub väga erinevate teiste kontseptsioonidega nagu rass, klass, seksuaalsus, päritolu ja religioon, ning seega ei ole võimalik osutada naiste kategooriale, kuhu kuuluksid kõik naised. Sellist kategooriat ei ole olemas. Veel enam, sellise kategooria postuleerime, toob Butleri järgi hoopis teised tulemused, kui idee välja käijad on tõenäoliselt silmas pidanud. Selle asemel, et anda naistele rohkem poliitilist ja sotsiaalset staatust ja võimu, kinnitab oletus naiste kategooria olemasolust hoopis sugude binaarsust ning lahutab neid teineteisest kindlakäeliselt. Vajalik on selline süsteem, mis ei jäta välja ühtegi indiviidi ning ei pane kedagi valede kategooriate alla.

Ta alustab oma kriitikat tuues välja traditsioonilise bioloogilie soo ja sotsiaalse soo, millest esimene on loomulik ja paratamatu ning teine kultuuriliselt konstrueeritud, välja toomisega, kuid näitab, et selline eritus ei paista paika panevat. Kui Simone de Beauvoir ütleb, et "naiseks ei sünnita, vaid naiseks saadakse" illustreerib ta traditsioonilist feminstlikku arusaama bioloogilise ja sotsiaalse soo eristusest täiuslikult. Beauvoiri jaoks bioloogiline sugu ei põhjusta sotsiaalset sugu (ehk naiseks või meheks olemist selle sotsiaalses tähenduses), vaid sotsiaalne sugu omandatakse elu jooksul õppimise teel. Bioloogilise soo ja sotsiaalse soo eraldamine väidab seega, et ükskõik millised sugude vahelised bioloogilised erinevused ka pole, ei tulene sellest sellest sotsiaalsed või psühholoogilised erinevused, ning viimased on omandatud üksnes kultuurist. Butler aga näitab, et bioloogiline sugu ise on samuti sotsiaalne konstrukt nagu sotsiaalne sugu ning keha vaid paistab passiivse meediumina, millele siis kultuurilisi tähendusi peale kirjutatakse. Butler väidab aga, et 'keha' ja bioloogiline sugu ise on kultuurilised konstruktid, kuna neil puudub tähenduslik eksistents enne sotsiaalsete tähiste ilmumist. Meie arusaamas on bioloogiline sugu ja kehaalati juba soostunud kategooriad, nad on mõlemad juba seotud sotsiaalse konseptsiooniga soost, ning me tajume ja mõtleme neist ainult läbi sotsiaalsete tähenduste. Naisest tõepoolest saab naine, nagu Beauvoir oli väitnud, kuid ainult kultuurilise sundsuse alla naiseks saada. Samuti 'saab keha olevaks' ainult läbi kultuurilise prisma.

Sugu on üksnes ja alati performatiivne. Me omandame oma soo läbi nn soonäitemängude, mis lõpuks saavad küll osaks meie identiteedist ning me tajume oma sooidentiteeti loomulikuna, kuid reaalsuses on sugu (nii sotsiaalne kui bioloogiline) kultuuriliselt konstrueeeritud. Butleri järgi pole olemas identiteeti enne eksistentsi, mis siis ennast läbi sooaktide väljendaks, vaid need sooaktid loovad illusiooni lineaarsest ja stabiilsest soost. See omakorda tähendab, et igasugune sugu on alati konstrueeritud ning ei eksisteeri loomulikku, universaalset sugu, mis meil tuleb vaid endas leida.

Peatükk 2. Keeld, psühhoanalüüs ja heteroseksuaalse matriksi produktid[muuda | redigeeri lähteteksti]

“Soophanduse” teises peatükis võtab Butler rõhu alla teise feministlikus traditsioonis kõlava teooria – patriarhia. Ta nendib, et feministid on tihti rääkinud ajast enne patriarhiat kui ajast, mil repressioon naiste vastu puudus ning kui näitest, mille põhjal me saame teha järelduse, et kui selline aeg on kord olnud, siis võib ta ka uuesti olla. Sel samal põhjusel on ka bioloogilise soo transformeerumine sotsiaalseks sooks intsestitabu läbi olnud feminstidele olulised kontseptsioonid. Butler käsitleb oma töös kolme sellist teooriat: Claude Levi-Straussi antropoloogilist strukturalismi, mille järgi intsestitabu loob olukorra, kus naisi vahetatakse erinevate hõimude vahel, mis loob olukorra kus mehed domineerivad naisi; Joan Riviera psühhoanalüütiline seletus leinast ja melanhooliast, mis peidab naise maskuliinset identifikatsiooni ning seega peidab ka naise iha teise naise vastu, ja Sigmund Freudi psühhoanalüütilist teooriat leinast ja melanhooliast, mille järgi kaotus paneb ego omaks võtma kaotatu omadusi – libiido energia saab identifikatsiooniks. Nii Freudi kui Riviera teksti keskmeks on Oidipuse kompleks, intsestitabu klassikaline näide. Nende näidete uurimise käigus Butler laiendab neid, et soo performatiivsed aspektid tuleksid selgemini nähtavale. Levi-Straussiga näitab ta, et intsest on “perversne kultuuri fantaasia” ning intsestitabu ise loob neid fantaasiaid, mida ta väidetavalt keelab. Riviera puhul näitab ta, et jäljendamine ja maskeraad ise loovad sootuuma, mida Riviera järgi maskuliinsed naised on sunnitud maskeerima. Freudi puhul toonitab ta, et sooidentifikatsiooni puhul on tegemist melanhooliaga, mille puhul keelatud objekti bioloogiline sugu on omandatud kui keeld ning seega enda samastamine sama bioloogilise sooga (st poiss samastab end maskuliinse sooga, tüdruk feminiinse) sõltub lahendemata (aga ka unustatud) heteoroseksulaasest libiido energiast. Butleri jaoks on heteroseksuaalne melanhoolia kultuuriliselt loodud selleks et tagada stabiilsed sooidentiteedid. Kuid selleks, et hereroseksuaalsus jääks stabiilseks, peab tagatud olema ka keeld homoseksuaalsusele, mitte vaid selleks, et anda õigus ainult heteroseuksaalsusele, vaid ka seepärast, et keeld kinnitab reeglit ning seega keeld homoseksuaalsusele aitab heteorisekusaalse diskursuse püsimisele kaasa ning on tegelikult selle diskursuse osa. Peatüki lõpus näitab Butler veel, et intsestitabu loob sotsiaalse seaduse, mis loob ja reguleerib heaks kiidetud heteoroseuksuaalsust ja sellele allutatud homoseksuaalsust, millest kumbki ei eksisteeri enne sellist seadust.

Peatükk 3. Õõnestavad kehalised aktid[muuda | redigeeri lähteteksti]

i. Julia Kristeva keha poliitika. Vastena Jasques Lacanile, kes postuleeris, et Sümboolne kord ja “feminiinne” repressioon vajasid keelt ja kultuuri, tõi Kristeva naised tagasi sellesse narratiivi, väites et poeetiline keel – sümboolne keel – väljendub naisekehas. Kristeva jaoks on poeetiline kiri ja emadus ning nemad üksi kultuuriliselt võimalikud viisid naistel pöörduda tagasi naisekeha juurde, mis neid kandis, ja naise homoseksuaalsus on võimatus, ligilähedane psühhoosile. Butler, argumenteerides Kristevale vastu, väidab et Kristeva tungiv “naiseks olemine”, mis kuidagi moodi eelneb kultuurilisele ja poeetilisele keelele kui võimalusele pöörduda tagasi naisekeha juurde on oma juurtes juba lõks. Kristeva konstrueerib emaduse instinkti kui instinkti mil on ontoloogiline staatus, mis eelneb patriarhaalsuse seadusele, kuid tal ei õnnestu arvesse võtta, nagu Butler näitab, et see sama seadus, võib ise olla põhjus samale, mida ta näiliselt represseerib. Butler väidab, et arusaam emadusest ja naiseksolemisest kui kaotatud paradiisist on sotsiaalne konstrukt. Toetudes Foucault argumentidele “Seksuaalsuse ajaloos”, näitab Butler et arusaam naiseksolemisest, emadusest ja repressioonist on kõik sama diskursuse osad ning toetavad üksteist. Seega, repressioon tegelikult toodab objekti, mis teda eitab, st patriarhaalsuse seadus (sümboolne) leiutab idee “naiselikkusest”, mida ta seejärel “represseerib”.

ii. Foucault, Herculine ja seksuaalse pidevusetuse poliitika. Olles eelnevalt küll Foucaul'le viidanud, toob Butler selles peatükis välja Foucault mõtlemise vead seoses sissejuhatusega hermophrodiitse Herculine Barbini päevikutesse. Herculine elas Prantsusmaal 19. sajandi alguses ja sooritas lõpuks enesetapu, kui teda sünniti võimude poolt mehena elama. Oma sissejuhatuses Herculine'i päevikutesse näitab Foucault, kuidas oma elu alguse poole oli Herculine'il võimalik väljendada oma sotsiaalset või bioloogilist sugu kui midagi, mida ta nägi kui 'õnnelikku limbot identiteediküsimuseta'. Butleri jaoks aga on Foucault selline avaldus romantiseeritud, ning sellest väitest tuleneb hoopis, et on siiski olemas 'õnnis' identiteet mis eelneb kultuuristele mõjutustele ning seega läheb vastuollu Foucault väidetega “Seksuaalsuse ajaloos”, kus ta postuleerib et igasugune idee 'tõelisest', 'õigest' või 'originaalsest' seksuaalsest identiteedist on illusioon. Teiste sõnadega: 'seks' ei ole lahendus repressiooni lõpetamiseks, vaid osa sellest samast süsteemist, mis loob illusiooni, et meie seksuaalsus on represseeritud, muutus meie sekusaalsuse ning iha diskursuseks. Butler paigutab Herculine'i nooruspõlve päevad mitte 'õnneliku limbosse', vaid näitab, et igasugune seksuaalsus on alati osa suuremast sotsiaalsest kontrollist ning näilised represseeritud seksuaalsused on alati osa sellest samast diskursusest, mis neid näiliselt represseerib ja keelab. Butler teeb peatüki lõpu poole ettepaneku, et Foucault üllatavad väited seoses Herculine'ga on äkki Foucault enda ülestunnistused enda seksuaalsuse kohta või tema homoseksuaalsuse õigustamine, millest ta peaaegu kunagi ei rääkinud.

iii. Monique Wittig: keha lagunemine ja väljemõeldud seksuaalsus. Butler jälgib Wittigi mõtteid lesbilisusest kui ainsast võimalusest seksuaalsust dekonstrueerida. Wittig väidab, et bioloogiline sugu on alati kodeeritud kui naine, määratletud kui mitte-mees. Naine Wittigu järgi taandub oma bioloogilisele soole ning ei saa sellest koormast vabaneda. Wittig väidab, et isegi kehaosade nimetamine loob fiktiivse olukorra ning konstrueerib meid fragmentideks, tükeldades seda, mis oli kunagi üks tervik. Keel, mis läbi aja ikka kordub, produtseerib reaalsuse efekti, mida me võtame lõpuks kui fakte, kuid mis on tegelikult kultuuriliselt konstrueeritud. Siiski, toob Butler välja, et lesbilisus ei ole ainus võimalus seksuaalsust dekonstrueerida ning heterosekuaalsus ei sisalda paratamatult käibel olevaid võimusuhteid ning dekonstruktsioon heteroseksuaalsuse sees on täiesti võimalik ning Wittigi poolt on naiivne oleteda, et see nii ei ole.

iv. Kehalised sissekirjutised, performatiivsed õõnestused. Butler alustab seda peatükki küsides, kas keha on tõesti loomulik entiteet, passiivne meedium, millena me oleme harjunud teda võtma. Ta toob välja, et keha loomulikus on eeldatud selgituseta, kuid vaatamata sellele seisab keha kui kindel pind millelt sugu saab tõusta. Toetudes Mary Douglasele, väidab Butler, et keha piirid on tõmmatud selleks, et toetada teatud tabude olemasolu, mis siis limiteerivad meid ning määravad ära vahetuse võimalikkused. Seega hegemoonne ja homofoobne press ise reostab meie arusaamu meie kehadest, mida Butler illustreerib AIDSi näitega, mis on omistatud homoseksuaalidele, kui näitena homoseksuaalsusest kui keelust. Teiste sõnadega väidab Butler, et keha ise on nende samade tabude tagajärg, mis teda kogu aeg formuleerivad. Meie arusaamas meie kehast ja bioloogilisest soost on mõlemad juba seotud sotsiaalse kontseptsiooniga soost ning me tajume ja mõtleme oma bioloogilisest soost ainult läbi selle kontseptsiooni. Butler näitab, et sugu on ainult ja alati performatiivne ning me omandame oma soo läbi nn soonäitemängude, mille me läbi korduvate aktide võtame oma identiteedi osaks ning mida me tajume kui loomulikke. Tegelikkuses aga, väidab Butler, on sugu alati ja ainult kultuuriline konstrukt. Butler illustreerib soo performatiivsust transseksuaali näitega, kelle peal on selgelt näha, kuidas nn loomulikud meheks või naiseks olemise juurde kuuluvad komponendid on tegelikult kultuuri saavutus. Läbi liialduse demostreerib transseksuaal publikule hästi, et sugu on ette kirjutatud, harjutatud ja esitatud.

Järeldus: paroodiast poliitikasse[muuda | redigeeri lähteteksti]

“Soopahanduse” viimases osas üritab Butler konstrueerida feminismi, kus soo määratlused on eemaldatud või pole eeldatud kui mõistlik kategooria. Ta väidab, et isegi subjekt/objekt binaarsus on osa eeldusest mis oletav, et selleks, et olla võrdne peavad naised saama subjektideks ning lõppema olemast objektid. Butler väidab, et selline kahesüsteemsus on kunstlik ja hegemoonne jaotus. Ettekujutus subjektist on Butleri järgi formuleeritud läbi tähendusliku praktika. Butleri jaoks illustreerib transseksuaalsus aga teed, mis destabiliseerib ning teeb nähtavaks nähtamatut oletust sooidentiteedist kui loomulikust ning soost kui millestki, mis omab ontoloogilist staatust. Butler usub, et soo paljastamine sel viisil (näidates et sugu on ainult ja alati performatiivne ning ainult nii me saame oma sooks) viib lõpuks positiivse ja transformeerunud poliitikani, kus tähtis pole enam sugude binaarsus, vaid igaühe personaalne mina ja personaalne sooidentiteet ning poliitikani, kus kõik need minad on aktsepteeritud.