Punakurk-kaur
| Punakurk-kaur | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Kaurilised Gaviiformes |
| Sugukond |
Kaurlased Gaviidae |
| Perekond |
Kaur Gavia |
| Liik |
Punakurk-kaur |
| Binaarne nimetus | |
|
Gavia stellata Pontoppidan, 1763 | |
 Punakurk-kauri levila | |
Punakurk-kaur (Gavia stellata) on kaurlaste sugukonda kauri perekonda kuuluv veelind.
Levik[muuda | muuda lähteteksti]
Punakurk-kaur on tavaline Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika põhjavööndi lind. Lõuna poole ulatub tema levila kuni metsavööndi põhjaossa.[1]
Punakurk-kaur on Eestis läbirändaja ja talvituja, tema talvist arvukust hinnatakse 5000 – 20 000 isendile[2].
Talvituma lendab punakurk-kaur parasvöötmesse: Hiinasse, Kaspia, Musta ja Vahemere äärde, Ameerikas Floridasse, Briti Columbiasse ja Californiasse. Erinevalt teistest kauridest peatub ta rände ajal mitte ainult merel, vaid ka järvedel ja jõgedel.[1]
Punakurk-kaur kuulub soodsas seisundis liikide hulka.
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Punakurk-kaur on kõige väiksem kaur. Ta on pardist pisut suurem ja kaalub 1,5–2,5 kg. Pea ja külgkaela sulestik on tuhkhall, keha ülapool on hallikaspruun väikeste valgete tähnidega. Keha alapool on valge, pugu ja kõhu külgedel on pruunid tähnid. Kurgu all on kastanpruun laik, mille järgi liik on ka nimetuse saanud. Pärast sügist sulgimist see laik kaob.[1]
Kevadel ja suvel on punakurk-kauri teistest kauridest lihtne eristada. Sel ajal on tema selg hallikas ja mitte must ning ilma tähnideta, aga talveks tekivad tema seljale tähnid.[1]
Vahet teha on lihtne ka lendutõusmise viisi järgi. Punakurk-kaur ei vaja hoovõttu ja läheb lendu, nagu hüppaks veest välja.[1]
Sügisese sulgimise ajal vahetub kogu linnu sulestik. Sealjuures hoosuled langevad kõik korraga välja ja lind kaotab ajutiselt lennuvõime. Põhiliselt toimub see sulgimine talvituspaikades ja lõpeb detsembris. Kevadine sulgimine hõlmab üksnes väikesulestiku. See toimub täiskasvanud lindudel märtsis-aprillis, aga noorlindudel algab juba detsembris ja kipub venima, lõppedes aprillis. Kevadise sulgimise käigus omandavad punakurk-kaurid hundsulestiku ja lendavad selles pesitsema.[1]
Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]
Punakurk-kaur saabub pesitsuspaika võrdlemisi hilja, kui sealsed veekogud on jääst juba vabanenud: Muurmani rannikule aprilli lõpus, aga Taimõrile ja Novaja Zemljale juuni teisel poolel.[1]
Pärast pesitsuspaikade hõivamist toimub pulmamäng. Sel ajal on linnud eriti elavad ja häälekad. Aeg-ajalt kargavad linnud (eriti isane, vahel ka isane ja emane koos) veest välja, võtavad õhus püstasendi ja suruvad noka vastu rinda. Mõlemad hakkavad häälitsema, seejärel päid ülespoole sirutama. Need liigutused vahelduvad ujumise ja üksteise tagaajamisega, mida saadavad tiibade vehkimine, karedad hüüded ja mõnikord kõrge vilistamine. Kõrvuti ujudes võivad nad kuuldavale tuua kuristavaid helisid. Mäng võib kesta 2–3 tundi järjest ja see ei toimu kindlal päevaajal. Mänguaeg kestab haudumise alguseni.[1]
Pesa ehitab punakurk-kaur laugete taimestunud kallastega vaikse järve või jõekääru kaldale üpris vee ligidale või lausa vette. Pesade vahekaugus on suur, näiteks väikesele järvele üle ühe paari pesitsema ei mahugi. Pesi on kaht tüüpi: kas vooderduseta lohk pinnases või süvend tükeldatud taimede kuhjas. Pesa läbimõõt on 20–60 sentimeetrit ja pesal istuvat lindu võib kaugelt märgata. Pesalohu põhi on tavaliselt märg.[1]
Pärast pesa valmimist muneb emane sinna 2 muna. See toimub olenevalt areaalist mai keskelt juuni keskpaigani. Munade hävimise korral munetakse järelkurn. Munad on tume-oliivrohelised korrapäratult paiknevate korrapäratute tähnidega. Muna on 68–82 mm pikk ja 43–48 millimeetrit lai. Hauvad mõlemad vanemad ja see kestab 25 päeva.[1]
Koorunud pojad on kaetud tiheda mustjaspruuni udusulestikuga. Juba 10–12 tundi pärast sündimist ujuvad nad hästi. 6 nädala vanuselt nad sulgivad ja omandavad noorussulestiku, mis erineb täiskasvanud linnu sulestikust. Selleks ajaks lendavad linnud juba hästi, hülgavad oma vanemad ja hakkavad iseseisvalt elama.[1]
Kohe pärast poegade iseseisvumist algab sügisränne. See kestab pikka aega, sõltuvalt sellest, kuidas levila eri osades veekogud kinni külmuvad: põhjaservas algab see augusti lõpus, aga näiteks Kamtšatkal ja Komandorisaartel novembris. Linnud rändavad nii salkadena, paarikaupa kui ka üksikult.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 "Loomade elu", 6. kd., lk. 44–45
- ↑ 2,0 2,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Punakurk-kaur |
- Punakurk-kaur andmebaasis eElurikkus
