Gabooni aafrikarästik

Allikas: Vikipeedia
Gabooni Aafrikarästik
Gabooni aafrikarästik
Gabooni aafrikarästik
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond: Selgroogsed Vertebrata
Klass: Roomajad Reptilia
Alamklass: Soomussisalikud Lepidosauria
Selts: Soomuselised Squamata
Alamselts: Maolised Ophidia
Infraselts: Alethinophidia
Ülemsugukond: Colubroidea
Sugukond: Rästiklased Viperidae
Alamsugukond: Pärisrästiklased Viperinae
Perekond: Aafrikarästik Bitis
Gray, 1842
Liik: Gabooni aafrikarästik
Ladinakeelne nimetus
'Bitis gabonica'
Sünonüümid
  • Echidna Gabonica A.M.C. Duméril, Bibron & A.H.A. Duméril, 1854
  • Bitis gabonica Boulenger, 1896
  • Cobra gabonica Mertens, 1937
  • Bitis gabonica gabonica
    — Mertens, 1951
  • Bi[tis]. javonica Suzuki & Iwanga, 1970
  • Bitis gabonica — Golay et al., 1993[1]

Gabooni aafrikarästik (Bitis gabonica) on rästiklaste sugukonda kuuluv mürkmadu, kes elab Saharast lõuna pool asuvates vihmametsades ja savannides.[2][1] Ta on aafrikarästiku perekonna suurim liige[3], rästiklaste sugukonna raskeim esindaja[4] ning tal on ka kõigist madudest pikimad mürgihambad (eesmürgihambad) (kuni 5 cm) ja suurimad mürginäärmed.[4]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täiskasvanud isendite tavaline kehapikkus on 122–152 cm ning pikim püütud isend oli 205 cm pikk, leitud Sierra Leonest. Sugusid saab eristada saba suhtelise pikkuse järgi keha üldpikkuse suhtes: isastel on saba pikkus umbes 12% kehapikkusest ning emastel on vastav näitaja 6%. Täiskasvanud Gabooni aafrikarästikud, eriti emased, on väga rasked ja jämeda kehaga. Näiteks on ühel emasel märgitud mõõtmed: pikkus 174 cm, pea laius 12 cm, keha ümbermõõt 37 cm ning kehakaal tühja kõhuga 8,5 kg.[4]

Gabooni aafrikarästiku iseloomulikud sarvekesed ninamikul ning triibud silmade all.

Spawls ja teised (2004) oma artiklis märgivad Gabooni aafrikarästiku tavaliseks keha üldpikkuseks 80–130 cm, maksimumiga 175 cm, kuid märgivad siiski, et liigi esindajad võivad veelgi pikemaks kasvada. Nad olevat küll kohanud raporteid, 1,8 m ning ka üle 2 m pikkustest isenditest, kuid väidavad, et kindlad tõendid puuduvad.[5] Üks väga suur isend (1,8 m) olevat püütud aastal 1973 ning kaalunud tühja kõhuga 11,3 kg.[6] Väga suured isendid võivad põhimõtteliselt kaaluda kuni 20 kg, mis teeks sellest liigist maailma raskeima mürkmao rombilise lõgismao (Crotalus adamanteus) ees, kuid ühtegi sellist isendit ei ole kindlaks tehtud.[7][6]

Pea on neil suur ning kolmnurkne, samas on kael suhteliselt peenike: vaid kolmandik pea laiusest.[4] Ninamiku eesotsal, ninasõõrmete vahel on neil 2 suurt ogalaadset soomust – alamliigil B.g.gabonica on nad pisikesed, kuid B.g.rhinoceros'el on sarvekesed suured.[8][5] Silmad on suured, madu saab silmamuna horisontaali pidi liigutada[4], asuvad pea eesküljel[5] ning nende ümber on 15–21 silmaümbrist soomust (circumorbital).[4] Pealael on neil 12–16 silmadevahelist (intraocular) soomust. Silmaaluseid (subocular) ning ülamoka (supralabial) soomuseid eraldavad 4 või 5 soomuserida. Ülamoka soomuseid on 13–18 ning alahuule (sublabial) soomuseid 16–22.[4] Mürgihambad võivad kasvada kuni 55 mm pikkusteks[3], mis on pikimad mürkmadude seas.[4]

Gabooni aafrikarästiku eesmürgihambad [9]

Keha keskpaigas on 28 kuni 46 ribiliste seljasoomuste rida. Kõhusoomuste arv ulatub 124–140: harva rohkem kui 132 isastel (♂), ja vähem kui 132 emastel (♀). Sabaaluseid soomused on paarilised ja isastel loendatakse neid mitte vähem kui 25 ja emastel mitte rohkem kui 23. Anaalsoomus on paaritu.

Teatmeteoses Loomade elu, V köite 322. leheküljel kirjeldatakse nende naha värvust järgnevalt:

Erakordselt tore on gabooni aafrikarästiku värvus: muster koosneb selgetest geomeetrilistest kujunditest ja kombineerub eredatest ja intensiivsetest värvidest - valgest, mustast, roosast, purpursest ja pruunist. Pea on ülalt helehall, kitsa tumeda triibuga keskjoonel. Silmadest kulgeb alla ja taha üks või kaks tumedat laienevat silmatagust vööti. Piki selga paikneb rida valgeid või helekollaseid pikuti venitunud ristkülikuid. Nad on omavahel ühendatud paariliste mustade kolmnurkadega. Keha külgedel kulgeb korrapärane hele siksak, tumepruuni äärisega alaserval, aga siksaki süvendites paiknevad purpursed rombid, mille keskel on helehallid laigud.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

gabooni aafrikarästiku levila.

Gabooni aafrikarästikut võib leida Guineas, Ghanas, Togos, Nigeerias, Kamerunis, Kongo DV-s, KAV, Lõuna-Sudaanis, Ugandas, Keenias, Tansaania idaosas, Sambias[10], Malawis, Zimbabwe idaosas, Mosambiigis ja KwaZulu-Natali provintsi kirdeosas Lõuna Aafrikas. Tüüpasukohaks on liigil märgitud Gabon (Aafrika).[1]

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gabooni aafrikarästikut võib enamasti leida vihmametsas ning selle läheduses rohumaadel, enamasti madalatel kõrgustel[11], aga siiski vahest võib ta elada kuni 1500m merepinnast.[4] Spawls ja teised (2004) märgivad oma artiklis, et liigi elupaiga maksimum kõrguseks on 2100m.[5] Broadley ja Cock'i (1975) sõnul jagavad nad elupaika sõsarliigi lärmaka aafrikarästikuga (Bitis arietans), kes enamasti elab avaral maal.[12]

Tansaanias elutseb ta sekundaarses metsas, india pähkli istandustes ja agraarmaal põõsastes ja puhmastikes. Ugandas aga metsas ning seda ümbritseval rohumaal. Edukalt saab hakkama ka kakao istandustes Lääne-Aafrikas ning kohvi istandustes Ida-Aafrikas. Leitud on neid ka Zimbabwe igihaljastest metsadest. Zimbabwes elavad nad aga ainult väga vihmastes metsa piirkondades riigi ida osas. Üldiselt võivad nad ka elada märgaladel ning seisva ja voolava veega aladel. Tihti kohatakse neid metsaservas põllumaadel ning öösiti autoteedel.[4]

Käitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aktiivsed on nad öösiti ning on tuntud oma väga aeglase liikumise ning pikalt ühes kohas paigalpüsimise poolest. Jahti peavadki nad varitsedes, tihti lebades liikumatult pikka aega, oodates, et saakloom mööda juhtuks kõndima. Teisalt on ka teada, et esimesel 6 öötunnil võivad nad aktiivselt jahti pidada. Ghaanas on teada, et neid tapeti regulaarselt tallide ümbruses, mis asusid 500 m kaugusel metsast, mis näitab, et nad võisid rohumaal rotte jahtida. Gabooni aafrikarästikud on legendaarsed oma flegmaatilisuse poolest, tuleb palju vaeva näha, et madu vihaseks ajada ja hammustama sundida.[13] Neid peetakse üsna tolerantseteks madudeks, isegi käsitlemise korral hammustavad nad harva ning susisevad vähem kui teised rästiklased, kuigi loomulikult harva esineb ka hammustusi, mis põhjustavad raskeid mürgistusseisundeid.[5]

Liikumine näeb välja suurtele ja rasketele madudele kohaselt nälkjatega sarnaselt kõhusoomustel "lainetades" (vooglemine). Nad võivad ka küljelt küljele unduleeruda (külgvaksamine), kuid ainult lühikest maad.[4] Ditmars (1933) kirjeldas isegi olukorda, kus üks isend oli võimeline külg ees liikuma nagu sarvikrästik (Cerastes cerastes).[14]

Ohu korral sisisevad nad valjult hoiatuseks pikalt ja madalalt ning lamendavad oma pead iga välja hingamisega.[4][5][14] Siiski ründavad nad harva, vaid tugeva häirimise korral.[4] Gabooni aafrikarästikud on ühed maailma kiireimad salvajad madude seas, niiet mõnda isendit kohates peab olema väga ettevaatlik!

Palju on teada olukordi, kus nad on väga rahulikuks jäänud. Sweeney (1961) kirjutas oma artiklis, et see liik on nii rahulik, et neid võib käsitleda kui igat teist mitte mürgist madu, kuigi seda ei soovitata teha! Lane (1963) kirjutas, et ta puudutas püütud isendeid enne kergelt vastu pead tangidega, et näha looma reaktsiooniagressiooni tuli harva ette. Hiljem pani ta tangid kõrvale, võttis loomal kindlalt pea tagant kinni ning teise käega keha toetades, tõstis ta kasti. Tema sõnul maod tavaliselt vastu ei hakanud.[4]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna täiskasvanud maod on suured ning jämedad pole neile mingiks probleemiks alla neelata täiskasvanud jänes. Kui saakloom mööda juhtub, siis salvatakse teda väga kiiresti ükskõik, mis nurga all maost. Peale salvamist hoiavad gabooni aafrikarästikud saaki oma pikkade hammastega kinni, mitte ei lase teda lahti ja ei oota, et mürk saagi tapaks. Selline käitumine on üsna erinev teistest rästiklastest. Nad toituvad erinevatest lindudest ja imetajatest nagu tuvid, närilised (hiired ja rotid) ning jänesed ja küülikud. On ka haruldasemaid juhtumeid, kus madu on söönud ära pärdiku, okassea ning isegi väikse antiloobi.[4]

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gabooni aafrikarästiku esmakirjeldus avaldati aastal 1854. ja autoriteks peetakse, erinevate allikate alusel, André Marie Constant Duméril'i, Gabriel Bibron'it ja Auguste Duméril'i, kes panid liigile nimeks Echidna Gabonica.

1896 klassifitseeris George Albert Boulenger gabooni aafrikarästiku maoperekonda aafrikarästik (Bitis).

Hetkel loetakse sel liigil 2 alamliiki: Bitis gabonica gabonica ja Bitis gabonica rhinoceros.[15]

Peter Lenk'i et al 1999. aasta molekulaarbioloogiliste uuringute alusel, millede käigus uuriti gabooni aafrikarästikute DNA-d - osa tsütokroom b-st, tuvastati et alamliigid erinevad teineteisest märgatavalt ning pandi ette käsitleda Bitis gabonica rhinoceros't eraldi maoliigina Bitis rhinoceros. Käesoleval ajani aga süstemaatikas see oluliselt ei kajastu.

Muu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aafrikas elav Gabooni aafrikarästik on kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui pikimate mürgihammastega madu.[16]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 McDiarmid RW, Campbell JA, Touré T. 1999. Snake Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference, Volume 1. Herpetologists' League. 511 pp. ISBN 1-893777-00-6 (series). ISBN 1-893777-01-4 (volume).
  2. Loomade elu 5:322.
  3. 3,0 3,1 Spawls S, Branch B. 1995. The Dangerous Snakes of Africa. Ralph Curtis Books. Dubai: Oriental Press. 192 pp. ISBN 0-88359-029-8.
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 Mallow D, Ludwig D, Nilson G. 2003. True Vipers: Natural History and Toxinology of Old World Vipers. Malabar, Florida: Krieger Publishing Company. 359 pp. ISBN 0-89464-877-2.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Spawls S, Howell K, Drewes R, Ashe J. 2004. A Field Guide To The Reptiles Of East Africa. London: A & C Black Publishers Ltd. 543 pp. ISBN 0-7136-6817-2.
  6. 6,0 6,1 Wood, Gerald (1983). The Guinness Book of Animal Facts and Feats. ISBN 978-0-85112-235-9. 
  7. [1]
  8. Loomade elu 5:322.
  9. Märkus: fotol on jäädvustatud eesmürgihambad koos tagavarahammastega, ka need on osalevad mürgiaparaadi toimisel
  10. Names ofzambian snakes in bemba, Veebiversioon (vaadatud 09.03.2014) (inglise keeles)
  11. Mehrtens JM. 1987. Living Snakes of the World in Color. New York: Sterling Publishers. 480 pp. ISBN 0-8069-6460-X.
  12. Broadley DG, Cock EV (1975). Snakes of Rhodesia. Longman Africa, Salisbury. Mall:OCLC
  13. Loomade elu 5:322.
  14. 14,0 14,1 Ditmars RL. 1933. Reptiles of the World. Revised Edition. New York: The MacMillan Company. 329 pp. + 89 plates.
  15. Mall:ITIS
  16. SNAKE WITH THE LONGEST FANGS, veebiversioon (vaadatud 28.07.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Bitis gabonica seisuga 16.04.2014.