Üldine Tolli- ja Kaubanduskokkulepe

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt GATT)
GATTi liikmesriigid

Üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe (General Agreement on Tariffs and Trade ehk GATT) oli 1947. aastal sõlmitud rahvusvaheline leping, mille eesmärgiks oli tollibarjääride vähendamine ning liikmete kaitsmine kaubandusliku diskrimineerimise eest.[1] Pärast Rahvusvahelise Kaubandusorganisatsiooni (ITO) loomise ebaõnnestumist oli GATT, mis polnud ametlikult institutsioon, kuni 1995. aastani ainus rahvusvahelist kaubandust reguleeriv organisatsioon ning ta mängis suurt rolli Teise maailmasõja järgses rahvusvahelise kaubanduse elavnemises[2]. GATT reformiti 1993. aastal ning nimetati ümber GATT 1994.[3] GATTi tegevus organisatsioonina lõppes. Marrakeši lepingu alusel laiendati ja institutsionaliseeriti GATT 1995. aastal Maailma Kaubandusorganisatsiooniks (WTO)[4], mille üheks lepinguliseks osaks ongi GATT 1994[2]. GATTi sekretariaat asus Šveitsis Genfis.

Loomine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1930ndatel valitsenud majanduspoliitiliseks mudeliks oli protektsionism, riigid kaitsesid sisemaist tööstust välismaise konkurentsi eest suurte tollimaksudega, mis ka peale sõda olid endiselt 30ndate alguse tasemel. Rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimiseks alustati 23 GATTi asutajaliikme vahel läbirääkimisi, mille tulemusel kehtestati 45 000 tariifisoodustust ning lepiti kokku ajutistes kaubandusreeglites. See kokkulepe soodustustest ja reeglitest koondati lepingusse, mis nimetatigi Üldiseks tolli- ja kaubanduskokkulepeks(GATT) ning see jõustus jaanuaris 1948.[3]

GATTiga sätestatud soodustusi ja reegleid pidi hakkama reguleerima Rahvusvaheline Kaubandusorganisatsioon (ITO). ITO põhikirja mustand kiideti heaks ÜRO kaubanduse ja Tööhõive konverentsil Havannas märtsis 1948. ITO põhikiri oli oma ajastu kohta ambitsioonikas. See pidi lisaks kaubandusvaldkonnale hakkama reguleerima kaubandusleppeid, kasumi ja toodangu reguleerimise lepinguid, rahvusvahelisi investeeringuid, tööhõiveteenuseid ja eeskirju. Kuid selle ratifitseerimine liikmesriikide parlamentides ei läinud läbi: peamiseks vastuväiteks oli, et see sekkuks riigi sisestesse majandusküsimustesse. ITO loomise lõplikuks läbikukkumiseks loetakse 6. Detsembrit 1950 kui USA president Harry Truman teatas, et loobub toetuse otsimisest ITO asutamislepingule kongressis.[3] Hoolimata ajutisest loomusest jäi GATT ainsaks rahvusvahelist kaubandust reguleerivaks organisatsiooniks kuni WTO loomiseni 1995.[2]

Tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

GATTi eesmärgiks oli liberaliseerida ja arendada maailmakaubandust. Sõjajärgselt oli riikide sisepoliitikas majanduse kontrollimisel üsna suur roll, nii tuli leida poliitika, mis ei piiraks riikide suveräänsust sobiva riikliku heaolusüsteemi loomisel ja arengueesmärkide täitmisel, kuid võimaldaks liikuda avatuma rahvusvahelise kaubanduse poole. Hoolimata sellest, et GATT polnud ametlikult institutsioon ning administratiivne võimekus oli piiratud oli GATT jõuline ja kohanemisvõimeline organ. GATTi toimimine käis läbi läbirääkimisvoorude, mida peeti kokku kaheksa. Aja jooksul kasvas osavõtvate riikide arv 123 ning nende riikide vahelises kaubanduses kaotati enamus kvootidest, alandati märkimisväärselt kaubandustariife ning tegeleti ka mittetariifsete piirangute vähendamisega.[2]

GATTi tegevus tugines neljale põhimõttele:

  1. Iga riik võib kaitsta kodumaist tootmist, kuid üksnes tariifidega. Koguselised piirangud on keelatud.
  2. Tariifide ja kaubandustõkete vähendamine läbirääkimiste teel
  3. Eksportivate või importivate riikide vahel ei tohi teha vahet
  4. Importkaupade ja kohalike kaupade võrdne kohtlemine siseturul[2]

Arutelud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arutelu Toimumisaeg Toimumiskoht Osalejaid Tulemus[5]
Esimene 1946 Genf 23 riiki vähendati 45 000 tariifi
Teine 1949 Annecy 13 riiki 5000 tariifi soodustused
Kolmas 1950 Torquay 38 riiki 1948. aasta tariife langetati 25% võrra
Neljas 1955–56 Genf 26 riiki tariife vähendati 25 miljoni dollari väärtuses
Viies 1960–62 Dillion 26 riiki 4,9 miljoni dollari ulatuses tariifide soodustuste loomine
Kuues 1964–67 Kennedy 62 riiki tariifide soodustused 46 miljoni dollari ulatuses
Seitsmes 1973–79 Tokyo 102 riiki tariifide vähendamine 300 miljoni dollari ulatuses
Kaheksas 1986–93 Uruguay 123 riiki sai alguse WTO moodustamine, loodi 40% ulatuses soodustusi tariifidele ning põllumajandustoodangule ja vabapääse tekstiilile ning riietele arengumaadest.

Lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

GATT osutus edukaks maailmakaubanduse arendamisel ja ja liberliseerimisel. Pidev tariifide alandamine ise tagas kiire maailmakaubanduse kasvu – keskmiselt 8% aastas 50ndatel ja 60ndatel. Kuid 80ndateks oli selge, et GATTi lepingupõhine süsteem osutus liiga nõrgaks, et laienevat kaubandussüsteemi hallata. GATT ei katnud või polnud piisav lahendamaks probleeme teenuste, intellektuaalse omandi, tekstiilitööstuse ja põllumajandusega. Kaubamärki rikkuvate toodete eksportimine oli saanud tohutu ulatuse.[3]

Märk eelseisvatest raskusest oli seitsmes Arutelu 1973 Tokyos, kus esimest korda püüti GATTi reformida. Tokyo arutelu kesised tulemused rahvusvahelise kaubanduse probleemidega tegelemisel ja kaitsemehhanismidega seotud küsimustes kombineerituna 1970ndate ja 80ndate alguse majanduslangustega viisid selleni, et valitsused hakkasid tollitariifide asemel otsima teistsugust kaitset sektoritele, mis kannatasid tugeva välismaise konkurentsi tõttu, levinumateks viisideks olid subsiidiumid põllumajanduses ning regionaalsed kaubanduslepingud. Tokyo voorus otsustasid lepingu osapooled enam mitte GATTi parandada, vaid viia sisse lisalepingute ehk koodeksite süsteemi, millele iga kord kõik liikmed alla ei kirjuta.[3]

1974. sõlmiti GATTi raames Multifibre Kokkulepe, mis hakkas määrama piiranguid tekstiili ja rõivaste importidile arengumaadest arenenud riikidesse. Multifibre kokkulepe andis mitmeid võimalusi piirangute kehtestamiseks, see lubas kokku leppida impordi maksimummääras või pidada kahepoolseid läbirääkimisi imporditaseme määramiseks ning selle kasvuks. Spetsiaalne järelvalveorgan asutati Multifibre Kokkuleppe täitmise jälgimiseks ning vahendajana tegutsemiseks läbirääkimistel. Peale Multifibre Kokkuleppele sõlmisid importijad veel teisigi vabatahtlikke kahepoolseid ekspordipiiranguid, Euroopa Liit ja USA piirasid autode ja elektroonika sisseveo Jaapanist, et kaitsta oma turgu. Kuna lepingud sõlmiti kahepoolselt, ei olnud seal vastuolu mitte-diskrimineerimise printsiibiga.[3]

80ndate alguseks olid GATTi liikmed veendunud reformide vajalikuses. Algas Uruguai voor, mille raames peetud arutelud ja ministrite kohtumised algasid 1986. a ja kestsid kuni 1994. aastani. 15. Aprillil 1994 kirjutati läbirääkimiste tulemusel Marrakešis Marokos alla lepingule, millega otsustati laiendada ja institstuionaliseerida GATT Maailma Kaubandusorganisatsiooniks (WTO). GATT, mis allkirjastati 1947. a. on WTO üheks lepinguliseks osaks ja on reformitud kujul kasutusel GATT 1994 nime all. GATT 1994 raames võeti Uruguai voorus vastu ka Teenuste Vahetamise Üldine Leping GATS ja Intellektuaalse Omandiga Seotud Õiguste Kaubanduslike Aspektide Leping TRIPS. 75 GATTi liiget olid WTO asutajaliikmed, ülejätnud 52 GATTi liiget astusid WTOsse järgmise kahe aasta jooksul.[3]

GATTi ja WTO peamised erinevused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • GATT oli reeglite kogumik ja mitme osapoole kokkulepe ilma suurema institutsionaalse aluseta. WTO on püsiv institutsioon ja omab sekretariaati.
  • GATT oli algselt plaanitud ajutisena, kuigi valitsused käsitlesid seda kui püsivat kokkulepet. WTO on püsivaks loodud.
  • GATTi reeglid kehtisid kaupadele, WTO puhul käsitletakse ka teenuseid, kaubandusega seotud aspekte ning teabe edastamist.
  • GATT oli mitmepoolne vahend aga 1980. aastaks olid mitmed otsused valiva iseloomuga ning mitte kõigi osalejatega arvestavad. WTO poolt tehtavad otsused on seotud kõigi osalejatega.
  • WTO vaidluste lahendamise süsteem on lihtsam ning automaatsem ning seega tekib vähem seisakuid ning probleemide kuhjumisi.[3]

GATT ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti osales GATTi juures vaatlejaliikmena alates 19. juunist 1993. 8. märtsil 1994 esitas Eesti Vabariik avalduse GATTiga liitumiseks, kuu aja pärast moodustati WTO ja Eesti avaldus vormistati ümber WTOsse astumise avalduseks. Alates 13. novembrist 1999 on Eesti WTO liikmesriik.[6]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]