Gísli Guðjónsson
Gísli Hannes Guðjónsson (sündinud 26. oktoobril 1947) on islandlasest kohtupsühholoog. 2014. aasta seisuga töötab ta Reykjavíki Ülikoolis psühholoogia uurija-professorina.[1]
Ta on sugereeritavuse ja valetunnistuste uurimise alal rahvusvaheliselt tunnustatud autoriteet ning tema kui eksperdi antud tunnistused on olnud aluseks mitmete kohtuotsuste muutmisele. Mõõtmaks, kui vastuvõtlik on keegi ülekuulamise ajal aset leidvale sundimisele, lõi ta Gudjonssoni sugereeritavuse skaala.
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Bakalaureusekraadi sai Guðjónsson 1975. aastal Inglismaal asuvast Bruneli Ülikoolist sotsioloogia erialal. Eksamineerimisel üles näidatud soorituse eest sai ta ka diplomi First Class Honours.
Kaks aastat hiljem, aastal 1977, sai ta kliinilise psühholoogia alal magistrikraadi Surrey Ülikoolist. 1981. aastal sai ta samast ülikoolist ka doktorikraadi: õpingud läbis ta osalise koormusega kolme aasta jooksul, töötades ise samal ajal täiskohaga kliinilise psühholoogina.[2]
Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1977–1979 töötas Guðjónsson kahes Suurbritannia piirkondlikus haiglas kliinilise psühholoogina (West Park ja Epsom).[2]
Vahemikus 1980–2011 töötas ta Londonis King's College'i ülikooli psühhiaatriainstituudis. Aastani 1986 oli ta sealse instituudi psühholoogiaõppejõud ja aastatel 1987–1993 vanemõppejõud. Aastatel 1993–1999 pidas ta ka kohtupsühholoogia loenguid. Hiljem sai temast sama ülikooli kohtupsühholoogia emeriitprofessor.[3][1]
1982. aastal töötas ta koos James MacKeithiga välja termini "mälu usaldamatuse sündroom", millega kirjeldatakse isikuid, kes ei usalda enda mälestusi ning kes on mälestuste täpsuse kindlakstegemisel motiveeritud toetuma välistele (mitte enda) allikatele.
Omistamise kolm mõõdet[muuda | muuda lähteteksti]
Guðjónsson on põhjalikult uurinud seaduserikkujate poolt oma kriminaalkuritegudele ja nende tüüpidele tehtavaid omistamisi. Üks olulisemaid sellealaseid Guðjónssoni kolme mõõtme teoorial põhinevaid uurimusi viidi läbi 1992. aastal (Gisli Guðjónsson ja Ian Bownes), mil kuritöö tüübi ja selle toime panija süü omistamise mõõtmiseks kasutati 42 punktist koosnevat Guðjónssoni süü omistamise küsimustikku (Gisli Guðjónsson ja Krishna Singh, 1989).
Uurimuse katseisikud olid Põhja-Iirimaal karistust kandvad vangid, kes olid jaotatud kolme gruppi:
- isikud, kes olid pannud toime vägivaldseid kuritegusid nagu mõrv ja raskete kehavigastuste tekitamine (keskmine vanus 29 aastat);
- teise grupi moodustasid 40 seksuaalkurjategijat, kelle keskmine vanus oli 28 (muud kuritööd) kuni 41 (pedofiilid);
- kolmandasse gruppi kuulusid 20 kurjategijat, kes olid pannud toime varavastaseid kuritegusid (nende keskmine vanus oli 29 aastat).
Tabel keskmiste tulemustega:
| Kuriteo tüüp | Süü | Vaimne element | Väline |
|---|---|---|---|
| Vägivald | 8,1 | 5,3 | 5,8 |
| Seksuaalne | 12,7 | 5,7 | 2,4 |
| Varavastane | 5,5 | 4,0 | 3,0 |
| Kokku | 9,8 | 5,1 | 3,4 |
Guðjónsson ja Bownes eeldasid, et kõige suuremat kahetsust näitavad üles seksuaalkurjategijad ning kõige väiksemat kahetsust varavastaseid kuritegusid toime pannud kurjategijad. Nagu ülalolevast tabelist näha, kinnitasid uurimuse tulemused nende oletusi.
Seda valimit võrreldi sarnase valimiga inglastest vangide seast. Sellega võrreldes oli Iiri vangidel madalam vaimse elemendi näitaja (ehk kui palju omistatakse kuritegu enda psüühilisele seisukorrale) ning lisaks olid neil väiksemad süütunde ja suuremad välise omistamise (põhjuseid omistati endast väljaspool asuvale) skoorid. Ent põhiosas olid kaks tulemust siiski sarnased, võimaldades oletada, et eksisteerib suur ühtivus selles, millele erinevate kategooriate seaduserikkujad süüd oma tegude eest omistavad.
Guðjónsson ja Bownes oletasid, et Põhja-Iirimaa kurjategijate suurem situatsioonil põhinev omistamine võib olla 1960. aastatest alates toimunud konfliktide põhjustatud.[4]
Autasud[muuda | muuda lähteteksti]
Guðjónsson oli üks neist, kellele määrati 2011. aastal kuninganna Elizabeth II sünnipäeva puhul Briti impeeriumi ordu tiitel "Briti impeeriumi ordu komandör" (Commander of the Order of the British Empire, CBE). Professor Gísli Hannes Guðjónsson sai tiitli oma teenete eest kliinilise psühholoogia alal.[5][6]
Valitud publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Psychology brings justice: the science of forensic psychology". (Crim Behav Ment Health. 2003;13(3):159-67).
- "The Psychology of Interrogations and Confessions. A Handbook". Chichester: John Wiley & Sons. (2003).
- "Forensic Psychology. A Guide to Practice" (koos Lionel Hawardiga).
- "The relationship between confabulation and intellectual ability, memory, interrogative suggestibility and acquiescence".(Personality and Individual Differences, 1995).
- "The Gudjonsson Suggestibility Scales Manual". Hove, UK: Psychology Press. (1997).
- "The Relationship Of Alcohol Withdrawal Symptoms To Suggestibility And Compliance". (Psychology, Crime & Law, juuni 2004, Vol. 10(2), pp. 169/177).
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Instructors in the BSc in Psychology. Vaadatud 25.04.2014.
- ↑ 2,0 2,1 Gísli H Guðjónsson, prófessor. Vaadatud 25.04.2014.
- ↑ Gisli Gudjonsson - Research Portal, King's College, London. Vaadatud 25.04.2014.
- ↑ Gisli Guðjónsson's 3 Dimensions of Attribution. Vaadatud 25.04.2014.
- ↑ The London Gazette. Nr 59808, lk 7, 11.06.2011. Vaadatud 25.04.2014.
- ↑ "Main list of the 2011 Queen's birthday honours recipients" (PDF). BBC News UK. Vaadatud 11.06.2011.