Gérard Philipe
| Gérard Philipe | |
|---|---|
 Gérard Philipe 1954. aastal | |
| Sünninimi | Gérard Albert Philip |
| Sünniaeg | 4. detsember 1922 |
| Sünnikoht | Cannes, Prantsusmaa |
| Surmaaeg | 25. november 1959 (36-aastaselt) |
| Surmakoht | Pariis, Prantsusmaa |
| Amet | näitleja, lavastaja |
| Tegev | 1944–1959 |
| Abikaasa | Nicole Navaux (Anne Philipe, 1951–1959) |
| Lapsed |
Anne-Marie Philipe Olivier Philipe |
Gérard Philipe (4. detsember 1922 Cannes, Prantsusmaa – 25. november 1959 Pariis, Prantsusmaa) oli prantsuse filmi- ja teatrinäitleja.
Philipe oli üks teise maailmasõja järgseid Euroopa filmitähti. Tänu nooruslikule ja romantilisele kuvandile sai temast Prantsuse kino ikoon.
Elu- ja loometee[muuda | muuda lähteteksti]
Gérard Albert Philip sündis 4. detsembril 1922 Lõuna-Prantsusmaal Cannes’is. Tema isa Marcel Philip oli edukas advokaat ja hilisem ärimees, Grasse’is asunud Parc Palace’i hotelli omanik, ema Marie Elisa Philip Tšehhi päritolu pagar, kes oli tuntud ka kaartide järgi ennustaja ja spiritistina. Gérardil oli aasta vanem vend Jean.
1928. aastal astusid Gérard ja Jean Cannes’i katoliiklikku erakooli Institut Stanislasi. Nad käisid ka kirikukooris. Philip sai häid hindeid, eriti prantsuse ja inglise keeles ning kehalises kasvatuses. Kord palus Comédie-Française’i näitleja Suzanne Devoyod Philipi ema, et too lubaks poja haigestunud näitleja asemele heategevusõhtule luuletusi lugema.[1] Philip, kes oli kategooriliselt keeldunud esinemast isegi koolinäidendites, oli nõus. Tolle õhtu järel kinnitas Devoyod, et poisil on jumalik anne.
1940. aastal lõpetas Philip kooli ning astus isa valitud õigusinstituuti Nice’is. Nähes aga oma igapäevaelus sõja eest riigi lõunarannikule Côte d’Azuri põgenenud kultuuritegelasi, muusikuid ja näitlejaid, soovis ta ka enda tuleviku siduda näitlejatööga. Ema toetas ta valikut.[2]
Côte d’Azuris tegutsesid tollal ka filmistuudiod. Nende juures töötavale filmilavastajale Marc Allégret’le olid sõbrad rääkinud, et kohaliku hotelli omaniku abikaasa oskab hästi kaarte panna. Allégret suunduski koos naisega madame Philipi juurde ning too mainis ennustamise vahel, et ta noorem poeg kavatseb juuraõpingud pooleli jätta ja näitlejaks hakata. Allégret’l tekkis poisi vastu huvi ja ta kutsus ta katsetele. Et ta ei katkestaks õpinguid, saatis ta Nice’i oma assistendi Jean Huet’, kellelt tulevane lava- ja filmitäht sai esimesed õpetused.
Kui Prantsusmaa 1941. aasta suvel kapituleerus, asus 18-aastase Philipi isa natside poolele. Temast sai üks Vichy valitsuse liidreid. Pärast sõda jättis isa pere maha ja põgenes Hispaaniasse. Seda lõiku oma elus Philipe meeleldi ei meenutanud. Philip ei kuulunud ühtegi parteisse, kuid võttis reavõitlejana osa Pariisi vabastamise barrikaadilahinguist. Ka hiljem reageeris ta sageli ühiskondlikele algatustele, isegi kui see võis mõjutada tema kui publikulemmiku karjääri.
Sel ajal lisas ta ema soovil oma perekonnanime lõppu e-tähe.
Esimesed filmirollid[muuda | muuda lähteteksti]
Teadaolevalt esimese rolli teatrilaval mängis Gérard Philipe 1942. aastal Lyonis Claude Dauphini trupiga prantsuse näitekirjaniku André Roussini komöödias "Lihtsalt üks suur tüdruk" ("Une grande fille toute simple"). Ta astus küll üles vaid ühes stseenis lavastuse lõpus, kuid publik ja kriitikud märkasid ta talenti. Aasta hiljem debüteeris ta Marc Allègret’ tragikomöödiafilmis "Pisikesed Lillede uulitsalt" ("Les Petites du quai aux fleurs") ning mängis inglit Jean Giraudoux’ tükis "Soodom ja Gomorra" ("Sodome et Gomorrhe").
Tuule tiibadesse saanud näitlejateed tumestasid terviseprobleemid. Nooruses põetud pleuriit oli jätnud oma jälje ning Philipe haigestus tuberkuloosi. Ta ravis end sellest kellelegi rääkimata. 1940. aastatel sõitis ta pärast "Caligulat" Püreneedesse ravile, kus tutvus näitleja ja kirjaniku Nicole Navaux’ga, kellega mõni aasta hiljem abiellus.
Esimesed sammud näitlejateel andsid kindlust suundumaks omandama selles vallas akadeemilist haridust. 1943. aasta oktoobris astus Philipe Pariisi konservatooriumi. Eriti tänulik oli ta õpetaja Georges Le Royle, kellega hoidis kontakti elu lõpuni. Esimese õppeaasta lõpus osales ta näitlejameisterlikkuse konkursil ja pälvis teise preemia Prix de Comédie. Juba eduka näitlejana osales ta näitleja ja teatrijuhi Denis d’Inèsi kursustel.
Tähelennu algus[muuda | muuda lähteteksti]
1946. aastal linastus Fjodor Dostojevski romaani põhjal valminud Georges Lampini draama "Idioot" ("L’Idiot"), mille peaosas astus üles Gérard Philipe. Film osutus rahvusvaheliselt menukaks ning räägiti staari sünnist. Järgmisel, 1947. aastal leidsid lootused kinnitust – pärast Claude Autant-Lara skandaalse ja väävlihõngulise filmi "Saatan ihus" ("Le Diable au corps") esilinastust soovisid kõik produtsendid teda filmide peaossa. Ka ta teised teatritükid, Albert Camus’ teose põhjal valminud "Caligula" (1945, lavastaja Paul Œttly) ja Pierre Corneille’ näidendi alusel valminud tragikoomiline tükk "Cid" ("Le Cid", 1951, lavastaja Jean Vilar) osutusid menukaks. 25. eluaastaks oli Philipe tõusnud prantsuse teatri- ja filminäitlejate etteotsa.
Teater jäi Philipe’i kiindumuseks, aga kino tõeliseks armastuseks, millele ta andis kogu oma energia. Ta töötas mainekate režissööridega, kes pakkusid talle rikastavat koostööd. "Filmivõtetel tundub mulle, et ma kogu aeg vaid valmistun, lakkamatult harjutan rolli, mängimata seda kunagi lõpuni. Ning kui mul lõpuks õnnestub filmi ennast näha, siis mind ei ole seal: ekraanil ei mängi mitte mina, vaid mu kujutis või teisik; ma muutun lihtsaks vaatajaks, vastupidi teatrile, kus ma olen olemas esimesest stseenist eesriide langemiseni. Elavale publikule esinemine inspireerib mind tohutult!"[viide?] rääkis näitleja ühes oma vähestest intervjuudest. Laval oli Philipe maagiline: tal oli ilus, ühtaegu kõlav ja terav hääl, tulvil elavaid nüansse.
1947. aasta märtsis algasid Christian-Jaque’i Stendhali romaanil põhineva filmi "Parma klooster" ("La Chartreuse de Parme") võtted. See oli esimene prantsuse film, mis filmiti täielikult Itaalias. Philipe on öelnud, et ei teadnud selle ajani Itaaliast suurt midagi, ent kui ta oli tutvunud Roomaga, hakkas ta seda pidama ainsaks linnaks Pariisi kõrval, kus võiks elada. Võtete ajal määras Brüsseli rahvusvahelise filmifestivali žürii Philipe’ile rolli eest filmis "Saatan ihus" parima meesnäitleja preemia (sama osa eest sai ta ka aasta parima prantsuse näitleja auhinna). Kuna tal ei olnud võimalik minna Brüsselisse preemiat vastu võtma, tegi "Parma kloostris" üht peaosa mänginud Maria Casarès otsekui lohutuseks talle kingituse – väikese musta tahvlikese, mille ees istuvad kaks last –, öeldes: "See rõõmustab alati, kui autasu saab inimene, keda armastad või austad."
29. novembril 1951 abiellus Philipe oma kauaaegse elukaaslase Nicole’iga. Abielu sõlmimise tseremooniale Neuilly-sur-Seine’is kutsus ta vaid kõige lähedasemad sõbrad, teiste hulgas režissöör René Clairi koos abikaasaga. Pärast abiellumist võttis Nicole nimeks Anne-Marie Philipe. 1954. aastal sündis neil tütar Anne-Marie Philipe ja 1956. aastal poeg Olivier Philipe.
Näitlejast lavastajaks[muuda | muuda lähteteksti]
Gérard Philipe töötas üheksa aastat Pariisis Théâtre National Populaire’is (TNP), kus mängis oma parimad rollid. TNP-s asus ta esimest korda ka lavastama. Lavastaja Jean Vilar ütles kommentaariks ajal, kus Philipe tõi lavale Alfred de Musset’ tüki "Lorenzaccio", et teater, mis ei usalda noorsugu, et see ise oma saatuse eest vastutaks, on surnud teater.
Aastail 1950–1959 astus ta lavale 605 etenduses:
- lavastuses "Cid" 199 korda,
- Heinrich von Kleisti "Hamburgi printsis" ("Le Prince de Hombourg"; esietendus 1951, lavastaja Jean Vilar) 120 korda,
- Alfred de Musset’ "Lorenzaccios" 99 korda (esietendus 1953, lavastaja ta ise),
- Victor Hugo "Ruy Blas’s" (esietendus 1954, lavastaja Jean Vilar) 84 korda,
- Musset’ "Marianne’i kapriisides" ("Les Caprices de Marianne"; esietendus 1958) 34 korda,
- William Shakespeare’i "Richard II-s" (esietendus 1954) 21 korda,
- Bertold Brechti "Ema Courage’is ja tema lastes" ("Mère Courage"; esietendus 1951, lavastaja Jean Vilar) 18 korda,
- Musset’ "On ne badine pas avec l’amouris" (esietendus 1959, lavastaja René Clair) 16 korda,
- Henri Pichette’i "Nucléas" (esietendus 1951, lavastajad ta ise koos Jean Vilariga) 8 korda ning
- Jean Vauthrier’ ja Machiavelli "La Nouvelle Mandragore’is" (esietendus 1951, lavastas ta ise) kuus korda.
Philipe oli kolleegide meenutusel võrdne võrdsete seas. Ta sai teistega sama palju palka, ehkki oli neist rohkem hõivatud. Prantsusmaa näitlejate liidu eesotsas seistes ei kaitsnud ta üksnes näitlejate majandus- ja muid huve, vaid prantsuse rahvusliku kunsti sõltumatust. Kuigi ta teenis filmidega palju, ei tähendanud see, et ta taotles suuri honorare.
Philipe soovis olla ka teisel pool kaamerat, ning ta esimesest katsest oodati palju. Koos Joris Ivensiga lavastatud seikluskomöödia "Thijl Ulenspiegeli seiklused" ("Les Aventures de Till l’Espiègle", 1956), mis põhines Charles-Theodore-Henri De Costeri romaanil "Legend Thijl Ulenspiegelist ja Lamme Goedzakist", oli tema jaoks sissejuhatus režissööriameti omandamisele. Philipe’i kuulsaim roll oli peaosa seikluskomöödias "Tulp Fanfan" ("Fanfan la Tulipe"; 1951, režissöör Christian-Jaque) ning kuna ta armastas selle peategelast tolle rahvuslikkuse, lõbususe ja optimismi tõttu, otsustas ta sarnast joont hoida ka Thijli kuju loomisel. Seda tehes unustas ta aga fakti, et Thijl oli konkreetsete ajalooliste isikute koondportree, pealegi flaami rahvuskangelane, ning Costeri romaani tegevus arenes tegelike ajalooliste sündmuste taustal. Kõik see andis põhjust tema lavastajadebüüti teravalt kritiseerida. Filmi läbikukkumine kurvastas Philipe’i väga.
Viimane aasta[muuda | muuda lähteteksti]
1959. aasta märtsis alustas Philipe läbirääkimisi Peter Brookiga "Hamleti" lavastamise asjus. Suve hakul jõudis ta tagasi Mehhikost, kus olid lõppenud Luis Buñueli filmi "Palavik levib El Paos" ("La fièvre monte à El Pao"). Kuna võtted olid toimunud rasketes tingimustes, kirjutas Philipe oma väga väsinud ja haiglase oleku pingsa töö ja Mehhiko kliima iseärasuste arvele ning sõitis naise ja lastega oma Ramatuelle’is asuvasse mõisa puhkama.
Oktoobri algul reisis ta Londonisse vaatama Stratfordi teatri etendusi Laurence Olivier’ga. Kuna väsinud olek ei olnud taandunud, läks ta abikaasa soovil Pariisis uuringutele. Talle tehti põhjalik röntgenuuring, kuid see ei näidanud midagi ning tohtrid panid diagnoosiks maksaabstsessi. 9. novembril toimus operatsioon, kus selgus, et tal oli kaugele arenenud maksavähk. Pärast 19. novembril koju jõudmist pühendus Philipe näidendite lugemisele, millega oli alustanud haiglas. Kavas olid Sophoklese "Antigone", Kreeka tragöödiad ja Euripides.
Gérard Philipe suri 24. novembril 1959. Ta põrm sängitati mulda 28. novembril, Philipe’ide pulma-aastapäeva eelõhtul Ramatuelle’i kalmistule.
"37-aastaselt lahkusid ka Aleksandr Puškin, Guillaume Apollinaire ja Vladimir Majakovski. Kui meenutame Keani, Frédérick Lemaître’it või Talmad, näeme vaimusilmas vaid elatanud nägusid. Gérard Philipe jättis endast üksnes noorusvärske kuju... Kõikjal maailmas vapustas tema surm neid, kelle pea on loodud unistamiseks, süda armastamiseks. Noorele põlvkonnale on see surm nagu hoop nende oma nooruse pihta," kirjutas päev pärast Philipe’i surma luuletaja Louis Aragon[viide?].
Gérard Philipe’i fenomeni püüdis määratleda Théâtre National Populaire'i asutaja ja ta sõber Jean Vilar: "Sa pole minu jaoks mitte ainult Roderigo, Hamburgi prints või Lorenzaccio. Sa oled sõjajärgse põlvkonna ainus näitleja, kes on vaistlikult ära tabanud rahva lootusi."[viide?] Philipe’il õnnestus peaaegu võimatu: taaselustada sõjast väsinud ja skeptilisel Prantsusmaal ülev romantika ja klassikaline draama, luua kangelane, heites justkui väljakutse kõigile, kes avalikult kuulutasid antiheroismi, skepsist, künismi ja umbusku.
Philipe’i surma järel sattus ta abikaasa rahalistesse raskustesse ning oli sunnitud müüma väärisesemeid, nende seas abikaasa kingitud briljandi, mille oli saanud kingiks poja sünni puhul 1956. aastal. Kui Philipe’i eelviimase filmi "Ohtlikud suhted" ("Les Liaisons dangereuses"; 1959, režissöör Roger Vadim) ekspordikeeld tühistati, siis ta olukord paranes, ta asus tööle Pariisi Musée de l’Homme’i ning kirjutas kaks autobiograafilist raamatut: "Souvenirs" (1960) ja "Le Temps d’un soupir" (1964). Gérard Philipe’i tütrest Anne-Mariest sai samuti näitleja.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Gerard Philipe". Cinestranger.com. 18. detsember 2020. Vaadatud 4. märtsil 2021.
- ↑ Philippe Durant (1989). Gérard Philipe. Favre. Lk 9–18. ISBN 9782828904265.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Sergei Jutkevitš. Üksikvõtteid Prantsusmaast. Inimestest, filmidest, etendustest, raamatutest. Tlk M. Järvekülg. Tallinn: Eesti Raamat 1974. Lk 193–205 ("Gérard Philipe – näitleja ja kodanik").
- Ivar Kümnik. "Gérard Philipe – näitlejate prints". Teleleht, 1999, nr 12–13. Lk 6–7 (nr 12), lk 6–7 (nr 13).