Frodo Paunaste

Allikas: Vikipeedia

Frodo Paunaste (ingl Frodo Baggins) on John Ronald Reuel Tolkieni triloogia "Sõrmuste Isand" üks peategelasi.

Iseloom[muuda | redigeeri lähteteksti]

Frodo on rõõmsameelne ja seiklushimuline. Frodo on ka väga teadmistejanuline, Bilbo juhendamisel on ta ära õppinud mõne haldjakeele. Ta on oma onu Bilbo lugusid alati suure huviga kuulanud ning südames ihanud ka ise mõne seikluse läbi teha, ehkki ta pelgab, et oleks selliste suurejooneliste seikluste jaoks pisut arg. Samas pole tal aimugi, et raskustes lööb välja tema sitkus - kuigi kasvult väheldane, nagu kääbik ikka, on ta üllatavalt vapper ja vastupidav raskel teekonnal. Ja katsumused ning haavad, mis oleks murdnud suured mehed, ei näikse Frodole suuremat kahju tegevat.

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Frodo Paunaste on Drogo Paunaste ja Primula Kangepukk-Paunaste poeg ning Bilbo Paunaste vennapoeg, kes elab Maakonnas. Frodo jääb kõigest seitsmeaastaselt orvuks ning esialgu jääb ta Tukkide kotta sealsete sugulaste hoole alla. Hiljem, kui Frodo sirgub, palub Bilbo, et poiss tema juurde elama tuleks. Kuna Frodo on oma onusse väga kiindunud, võtab ta pakkumise rõõmuga vastu.

Seiklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõrmuste Vennaskond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma ammuselt seikluselt on Bilbo toonud kaasa palju varandust, teiste seas ka ühe sõrmuse. Peagi tunneb Bilbo, et tahaks taas reisima minna ning otsustab kogu oma maise vara Frodole jätta. Kui muust varast loobumine ei valmista vanale kääbikule raskusi, siis sellest sõrmusest loobumine on talle raske. Lõpuks, Gandalfi veenmise tulemusena, otsustab Bilbo jätta ka muu vara hulgas sõrmuse Frodole. Kuna aga Bilbo on ainus, kes on sellest sõrmusest vabatahtlikult loobunud, ja Frodo selle pärinud, määrabki saatus, et Frodost peab saama sõrmusekandja. Uurinud välja, et sõrmuse näol on tegu Võimusõrmusega, soovitab Gandalf Frodol võimalikult kiirelt Rivendelli poole teele asuda, et seal siis sõrmuse edasine käik otsustada. Et mitte oma lahkumisega kaaskääbikutes kahtlusi äratada, mõtleb Frodo välja pettemanöövri - ta müüb päranduseks saadud kääbikuuru ning laseb Ilol omale Pukivalda väikse maja soetada.

Vahetult peale kolimist võtab Frodo koos oma kääbikutest kaaslaste, Jussi, Ilo ja Punapõsega, ette teekonna läbi Vana Metsa. Metsas kohtavad nad ridamisi ohte, kuid seal kohtuvad nad ka Tom Bombandiliga, kes annab neile paariks ööks peavarju ning ning ka üksjagu teadmisi. Tom päästab kääbikute seltskonna ka kääpavaimude käest ning soovitab teel peatuda ka Voore külas, Kepsleva Poni kõrtsis, et kääbikud ei peaks ööbima lageda taeva all.

Kepsleva Poni Kõrtsis kohtuvad nad Rühkijaga – nii hüütakse seda rajaleidjat Voore külas. Kahtlasena tunduv võõras soovib tungivalt Frodoga vestelda ning pakub end nende teejuhiks - eriti kuna kääbikud tõmbavad enesele tahtmatult liialt tähelepanu (Rühkija pidas silmas Frodo kadumistrikki sõrmusega). Kääbikud on võõra kavatsuste suhtes väga skeptilised, iseäranis Juss, kuid kui kõrtsmik Barliman Butterbur annab Frodole üle kirja, mille Gandalf palus kõrtsmikul Frodole edastada, siis selgub ka, et Rühkija näol pole tegemist lihtsa rajaleidjaga, vaid too on Aragorn, Arathorni poeg ja Gandalfi lähedane sõber. Saanud kirjast kinnitust Aragorni heades kavatsustes, võtavad kääbikud Aragoni oma teejuhiks. Aragorni kaasamine oma tegemistesse annab juba tulu hetke pärast, kui Aragorn paneb kääbikud peitu teise tuppa, mitte nende magamistuppa, kuna Frodo sõrmusetrikk on juba kohale meelitanud Sõrmusevaimud, kes püüavad sõrmuse kätte saada ning selle kandja tappa.

Hommikul asuvad kääbikud Rühkija juhtimisel teele. Esialgu kulgeb nende teekond rahulikult ja ilma eriliste ohtudeta. Alles mitme päeva pärast kohtavad nad Ilmarünkal Amon Suli vahitornis Musti Ratsanikke. Arogornil õnnestub küll nende rünnak tagasi lüüa, kuid Frodo saab haavata Morguli pistodaga, mis kuulub üheksast võimasamaile vaimule, kunagisele Angmarini Nõidkuningale. Kuigi Aragorn tunneb haldjate ravikunsti, ei oska ta seda haava ravida. Siiski teab ta taime Athelast - Kuningalehte, mis aitab mürgi toimet aeglustada. Kuigi haav on kole ja selles peituv mürk tugev, tuleb välja Frodo sitkus – kuigi mürgi toime tasapisi süveneb, ei murra see Frodot - ta peab sellele vastu ning mürk ei pääse tema südamesse.

Kuigi teekond on nüüd raskendatud, sest Frodo on asetatud poni selga ja pakid, mis olid poni kandamiks, on nüüd kääbikute ja Rühkija kanda, liiguvad nad siiski edasi ja puhkavad minimaalselt. Kui nende teekond hakkab juba lõpule lähenema - Rivendell ei ole enam kaugel, kohtavad nad haldjas Glorfindelit. Ta toob neile värskeid sõnumeid Mustade Ratsanike kohta ning plaanib olla nende reisikaaslane edasisel teel kui Mustad Ratsanikud neid ootamatult ründavad. Glorfindel asetab Frodo oma hobuse selga ning loeb hobusele sõnad peale ning nad ratsutavad koolmele. Aga kui Mustad Ratsanikud koolmele astuvad, tõuseb jõe vesi mühinal ja viib nad enesega.

Kui Frodo taas ärkab, on ta Rivendellis, Elrondi kojas ning haldjas Elrond on ise ta tervendanud. Frodo tunneb end märkimisväärselt paremini, kuid Elrond ütleb, et lõplikult ei parane see haav kunagi ja tegelikult on üldse ime, et Frodo haavas peituvale mürgile vastu pidas. Kui Frodo on hullemast paranenud, peetakse Elrondi kojas nõuapidamine, et otsustada Sõrmuse edasine saatus.

Pea kohe selgub, et sõrmust Sauroni eest peita on võimatu, ainsaks võimaluseks jääb see hävitada. Kuivõrd see pole aga tavaline sõrmus, vaid Üks Sõrmus - Võimusõrmus - saab selle hävitada vaid Turmamäe tules, kus see ka algselt Sauroni poolt valmistati. See teekond saab olema raske ning täis ohte, seega peab sõrmusekandja olema vabatahtlik - kellelegi ei panda seda koormat vägisi. Sõrmuse kandmise kohustuse võtab enese peale Frodo, kuid et tema teekond saab olema raske, vajab ta kindlasti abi ning Elrond määrab talle teekaaslased. Erinevalt Frodost pole teekaaslastel kohustust temaga lõpuni minna, nad võivad loobuda kui nende jaks või tahe otsa saab. Valinud Frodole kaheksa kaaslast, nimetab ta rännuseltskonna Sõrmuste Vennaskonnaks.

Vennaskond asub teele 25. Detsembril 3018 K.A (Kolmandal Ajastul). Esmalt kulgeb rännuseltskonna tee vaikselt ja rahulikult läbi hüljatud tühermaade. Seal pole neid jälgimas keegi peale lindude taeva all, kuid ka linnud võivad olla kahtlased - Sarumanil on palju salakuulajaid ka lindude ja loomade seas, on Gandalf öelnud. Nii üritavad rännumehed käia võimalikult vaikselt, et mitte tähelepanu äratada, nad liiguvad tihti öösiti ja päeval otsivad varjulisi paiku magamiseks.

Peagi viib teekond neid Caradhrase mäekurule, mida nad asjatult ületada püüavad. Kui see ebaõnnestub, ei jää neil muud valikut, kui minna mäe alt, läbi Moria kaevanduste. Päkapikkude sooja vastuvõtu asemel, mida Gimli nii südamest loodab, avastavad nad eest tühjuse ja märgid, mis viitavad lahinguile. Sedamaid on selge, et kaevandusse pole enam ühtegi elavat päkapikku jäänud ning seal hiilivad ringi vaid orkid ja muud tumedad jõud. Taas püüab seltskond jääda võimalikult märkamatuks. Kuigi ümberringi on pea pilkane pimedus, täheldab Frodo, et nad ei pruugigi olla seal üksi ja keegi kindlasti jälgib neid, ning tal on õigus - see on Gollum, kes rännuseltsilisi pimeduses jälitab. Püüdes ohte vältida, satuvad nad siiski orkide küüsi. Kuid orkid polegi veel suurim oht - orkidega koos on Balrog, koletis muistset ajast. Otsides pääseteed, põgenevad nad üle Khazad-dûmi silla. Sillal, üritades Balrogi rünnakut peatada, kukub Gandalf Moria kaevanduse sügavustesse, olles eelnevalt oma vastase seljatanud.

Nüüd, kui vennaskond on kaotanud oma teejuhi, võtab Aragon vennaskonna juhtimise enda peale. Edasi liiguvad nad Lothlorieni poole. Lothlòrieni haldjariigis võetakse väsinud rännuseltskond vastu, neile antakse seal peavarju ning pakutakse kaitset. Samuti jagatakse neile lahkelt uudiseid, mis nendeni on jõudnud ning sekka jagatakse nõuandeid. Lothlòrienis pakub sealne Emand Galadriel Frodole võimalust vaadata Galadrieli peeglisse - see näitab asju mis olnud, asju mis on ja vahel ka asju, mis pole veel sündinud. Frodo vaatabki peeglisse ja näeb seal ängi ja valu, kuidas inimkond langeb ikke alla; ta näeb asju, mis pole veel sündinud, kuid võivad sündida kui tema peaks oma ülesandel ebaõnnestuma.

Mõne aja pärast asub seltskond taas raske südamega teele. Lothlòrienist lahkudes jagavad sealsed haldjad neile kaasa hinnalisi kinke, mis neid teekonnal abistavad, ning haljaleiba Lembast teemoonaks. Teekond viib Raurosele, seal saab aga sõrmuse võim Boromirist võitu ning ta üritab sõrmuse Frodolt võtta, kuigi on andnud lubaduse Frodot kaitsta. See vahejuhtum paneb Frodo tõsiselt muretsema ja ta otsustab Vennaskonnast lahku lüüa ja üksi oma teekonda jätkata. Juss, kes on oma peremehest lahutamatu, veenab Frodot teda kaasa võtma ja nii jätkavad nad teed Mordori poole kahekesi.

Kaks kantsi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Frodo ja Juss on tulutult ringi ekselnud, kohtuvad nad Guglunkiga, kes omakorda üritab sõrmust omale saada. Kui Frodo ja Juss otsustavad Guglunki haldjaköiega kinni siduda ja maha jätta, siis olevus leebub ja pakub end neile teejuhiks Mordori, kuna Frodo ja Juss ise teed ei tea ning on juba mõnda aega ringiratast käinud. Neil ei jää muud üle kui pakkumine vastu võtta. Kui Frodo Guglunki veel kuidagi usaldab, siis Juss ei usalda seda tegelast mitte karvavõrdki ning hoiab tal kogu aja silma peal.