Friedrichshafen FF.41

FF.41

Tüüp	luurelennuk
Tootja	Flugzeugbau Friedrichshafen GmbH
Riik	Saksamaa
Põhikasutajad	Saksa keisririik
Muud kasutajad	Eesti Soome
Tootmisaastad	1917
Toodanguarv	9
Meeskond	3
Pikkus	13,70 m
Tiivaulatus	21,96 m
Tiivapindala	112,5 m²
Maksimaalne stardimass	3670 kg
Mootor	2 × Benz Bz.III 6-silindriline vesijahutusega reasmootor, 112 kW (150 hj)
Tippkiirus	120 km/h
Relvastus	1 × 7,92 mm kuulipilduja, pommid, 1 × 700 kg torpeedo

Friedrichshafen FF.41 oli Saksa päritolu kahe mootori ja kolme istmega suur vesilennuk, mis oli ette nähtud torpeedoheitmiseks ja luureks. Lennukit kasutati eelkõige luurelennukina, ent ka pommituslennukina ja meremiinide paigaldamiseks.

Konstrueerimine ja tootmine

Flugzeugbau Friedrichshafen GmbH sai tellimuse torpeedolennuki väljatöötamiseks 24. märtsil 1915. Tellimuse alusel loodi vaid kahes eksemplaris valminud kahe mootoriga Friedrichshafen FF.35. Selle konstrueerimisel saadud kogemuste abil alustati 1916. aasta veebruaris tugevama kerekonstruktsiooni ja parema aerodünaamikaga FF.41 ehitamist. Prototüüp FF.41A (mereväe pardanumber 678) valmis augustis 1916 ning sooritas esmalennu 30. augustil 1916. Prototüüp FF.41A erines sarilennukeist kolmekiilulise saba poolest, jätkuval seeriana ehitatud lennukeil loobuti sellest konstruktsiooni keerukamaks teinud, kuid juhitavust vähe parandanud elemendist. Sarilennukid said ka torpeedoraamid (lennuk tellitigi ju torpeedokandjana) ning tähistuse FF.41AT. Ehitati vaid üheksa sellist lennukit: prototüüp (pardanumbriga 678) ning kaheksa sarilennukit (pardanumbrid 996–1000 ja 1208–1210). Sarilennukid ehitati septembrist 1916 kuni aprillini 1917.

FF.41 Keiserliku Saksamaa merelennuväes

Lennukeist kuus paigutati Baltikumi. Lennukite 996, 1000 ja 1209 kodusadamaks oli Vindava (Ventspils) ning lennukitel 997, 998 ja 999 Angernsee (Engure järv Tukumsi lähistel Lätis).

1918. aasta novembris oli Tallinnas kolm FF.41 lennukit.

FF.41 Soomes

Soome õhujõud ostsid 26. novembril 1918 Eestis paiknevatelt Saksa vägedelt ühe FF.41AT. Lennuk viidi Sortavalasse ning tehti korda. 1922. aastal modifitseeriti lennuki kere ning torpeedoseadmed eemaldati. Soome õhujõud kasutasid lennukit aastatel 1918-23, see oli nende esimene kahemootoriline lennuk.

FF.41 Eestis

Lahkuvad Saksa väed jätsid Tallinna maha (lisaks Soome müüdud lennukile) kaks lennukõlbmatut FF.41A, millest paremini säilinu võeti 1919. aasta algul arvele iseseisva Eesti õhuväe esimese lennukina (nr. 1). Vabadussõja jooksul lennukit korda ei seatud ning sõja lõppedes kustutati arvelt. 1921. aastal alustati lennuki remonti ning võeti uuesti arvele kui nr 55, lennuk saadi lennukorda 1. oktoobriks 1922. Juba järgmisel aastal oleks see sügistormis kaotatud, kuid lendureil õnnestus tõrkuvate mootoritega lennukil laskuda merele ja triivida Loksa lähistel randa. Kuna kohapeal lennukit remontida ei olnud võimalik, siis võeti see koost lahti ning toodi Tallinna. Talve jooksul seati see taas lennukorda ning 1924. aastal lendas taas.

Lennuk kaotati 24. oktoobril 1924 toimunud lennuõnnetuses Viimsi ranna lähedal. Pärast tõrkunud mootori tõttu ette võetud hädamaandumist uuesti startides paiskus lennuk tuulepuhangu tõttu külili. Kuna seda kohe välja tõmmata ei õnnestunud, peksis öö jooksul tormiks tugevnenud tuul selle vastu rannakive tükkideks.

Ka Eesti lennuväes oli Friedrichshafen FF.41 esimene kahe mootoriga lennuk. Eesti FF.41 oli aga üldse viimane lennanud seda tüüpi lennuk.

Kasutajad

Eesti

Eesti õhuvägi

Soome

Soome õhujõud

Saksa Keisririik

Saksa keiserlik sõjalaevastik

Vaata ka

• Eesti sõjalennukite loend (1918–1940)

Allikad

• Timo Heinonen (1992). Thulinista Hornetiin - 75 vuotta Suomen ilmavoimien lentokoneita. Tikkakoski: Keski-Suomen ilmailumuseo. ISBN 951-95688-2-4.
• Siegfried Borzutzki, "Flugzeugbau Friedrichshafen GmbH: Diplom-Ingenieur Theodor Kober", Verlag Markus Burbach (saksa keeles)
• Arvo Vercamer ja Toivo Kitvel. "Põhjakotkad 2". Külim, Tallinn 2015