Friedrich Wilhelm von Patkul
Friedrich Wilhelm von Patkul (1604–1666) oli baltisaksa päritolu Rootsi sõjaväelane.
Friedrich Wilhelm von Patkul astus üsna noorelt sõjaväkke ning võttis Rootsi armee koosseisus osa Kolmekümneaastasest sõjast.[1]
1643. aastal valiti ta Liivimaa maanõunikuks.[1]
1655. aastal puhkenud Poola-Rootsi sõja ajal asusid Poola-Leedu väed rüüstama Põhja-Lätit. Patkul läks koos perega Valmiera kindlusse varjule. Ohvitserina oleks pidanud ta siirduma Riiga oma rügemendi juurde, kuid olude sunnil jäi ta kaitsma Valmiera linnust. Üsna pea kindlus alistus ja selle kaitsjad pidid andma poolakatele truudusvande. Järgmisel aastal vahistati rittmeister Patkul Rootsi võimude poolt süüdistatuna riigireetmises. Meest hoiti algul Riia ja hiljem Stockholmi vanglates. Karl XI troonile pääsedes anti Patkulile armu ja kõik tema valdused taastati.[1]
Perekond[muuda | muuda lähteteksti]
Friedrich Wilhelm von Patkul abiellus 1632. aastal Gertrud von Zoegega, kellega sai kolm tütart.
1647. aastal abiellus Patkul Gertrud von Holstferiga, abielust sündis kaheksa last, kellest täiskasvanuks sai vaid kaks:
- Johann Reinhold von Patkul (1660–1707), tuntud Rootsi riigitegelane
- Karl Friedrich von Patkul (1661–1697)
Gertrud von Holstferi on iseloomustatud kui keevalise iseloomuga naist, kes ei osanud täisealisena isegi oma nime kirjutada, kuid ratsutas osavalt ning oskas tulirelvadega ümber käia. Kui Friedrich Wilhelm von Patkul 1666. aastal suri, panditi perekonna Kiegali mõis rittmeister Tiesenhausenile. Gertrud von Holstfer ei olnud sellega rahul ning ratsutas mõõga ja püstolitega relvastatult ning ühes saatjaskonnaga Tiesenhauseni akende alla ja nõudis, et too välja ilmuks. Järgmisel päeval ähvardas ta kirikus Tiesenhausenit ja lubas teda püstolist tulistada. Samuti lasi ta Kiegali tiikidest kogu kalavaru välja püüda ja valmimata odra Tiesenhauseni põldudelt maha niita.[1]
Samuti oli Gertrud von Holstfer vaenujalal Rubene kihelkonna pastoriga, kes oli teda jutluses noominud. Leskproua ratsutas seejärel nelja teenri saatel kirikumõisa ja peksis kirikuõpetajat piitsaga.[1]
Johann Reinhold von Patkul on meenutanud, et kodus oli ema sõim ja vandumine tavapärane ning isegi oma kahele pojale soovis ta võllast ja piinaratast.[1]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2 Estland, Bd. 1, Görlitz, 1930, lk 179.