Friedrich Ladegast

Friedrich Ladegast (30. august 1818 Hochhermsdorf (tänapäeval Zettlitzi vallaosa Hermsdorf) – 30. juuni 1905 Weißenfels) oli saksa oreliehitaja.

Oma elu jooksul ehitas ta kokku ligi 200 orelit, millest on säilinud kümmekond. Suurem osa tema orelitest on kas hävinud või ümber ehitatud. Eestis on üldse ainult kaks Friedrich Ladegasti orelit. Valga Jaani kiriku orel (ehitatud 1867. aastal) on esimene ja ühtlasi ainus algsel kujul säilinud Ladegasti orel Eestis. Ajaliselt hilisem Tallinna Toomkiriku orel (ehitatud 1878. aastal) on 1913. aastal Wilhelm Saueri töökojas Frankfurdis Saksamaal ümber ehitatud. Gustav Normann, Eesti kõige väljapaistvam orelimeister, oli oma aja Euroopa kõige kuulsamaks peetud orelimeistri Friedrich Ladegasti õpilane.^[1]

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Friedrich Ladegast õppis ja töötas paljude saksa orelimeistrite töökodades: 1832–1839 oma venna Christlieb Ladegasti juures Geringswaldes, 1839–1843 Urban Kreutzbachi juures Bornas, 1843–1844 Johann Gottlob Mende juures Leipzigis ja 1844–1846 Adolph Zuberbieri juures Dessaus, kuid enim mõjutas teda prantsuse orelimeister Aristide Cavaillè-Coll (1811–1899), kelle ehitatud orelid on tuntud oma imekauni kõla poolest.^[2] Friedrich Ladegast võttis oreliehituses väga palju üle nii Aristide Cavaillè-Collilt kui ka Gottfried Silbermannilt (1683–1753), kes omakorda tegi tihedat koostööd Johann Sebastian Bachiga (1685–1750). Ladegasti oreliehituses on kontsentreerunud Euroopa oreliehituse parimad traditsioonid. Oma esimese oreli, Tannenbergi külakiriku oreli (1838), ehitas Ladegast juba 20-aastaselt.

Töö orelimeistrina[muuda | muuda lähteteksti]

Friedrich Ladegast ehitas oreleid aastatel 1838–1885. 1885.–1898. aastani oli Friedrich Ladegasti orelitöökoja nimeks Ladegast & So. Friedrich Ladegasti poeg Oskar Ladegast ehitas oreleid juba iseseisvalt aastatel 1898–1937. Samuti oli oreliehitaja Friedrich Ladegasti vend Christlieb Ladegast, kelle juures Friedrich oli alustanud oreliehituse õpinguid. Christlieb ehitas oreleid aastatel 1838–1890.

Suured Ladegasti orelid[muuda | muuda lähteteksti]

Merseburgi Toomkiriku orel IV/81 (1855).^[3] Selle oreli avamisel mängis Ferenc Liszt.
Leipzigi Nikolai kiriku orel IV/84 (1862).
Schwerini Toomkirikus IV/84 (1871).

Säilinud Ladegasti orelid[muuda | muuda lähteteksti]

Siin on ära toodud mõned algupärasel kujul säilinud Ladegasti orelid.^[4]

Saksamaal

Tannenbergi külakiriku orel I/9 (1838). See on esimene Friedrich Ladegasti ehitatud orel.
Hohenmölseni Peetri kiriku orel II/24 (1852)
Weißenfelsi Maria kiriku orel III/41 (1864)
Lutherstadt-Wittenbergi lossikiriku orel III/39 (1864)
Kötheni Püha Jakobi kiriku orel III/47 (1872)
Naunhofi linnakiriku orel II/22 (1882)

Austrias

Viini Muusikasõprade ühingu kontserdisaali^[5] orel III/56 (1872)

Eestis ja Lätis

Valga Jaani kiriku orel II/21 (1867)
Matīši Matteuse kiriku orel II/13 (1867)
Valmiera Siimona kiriku orel III/33 (1886)

Poolas

Poznani Maria-Magdalena kiriku orel III/43 (1876)

Venemaal

Moskva orel II/16 (1868). Algselt kuulus see orel vene kaupmehele Hludovile ja asus tema salongis; hiljem asus see Moskva Konservatooriumi oreliklassis ja nüüd, pärast restaureerimist, Mihhail Glinka nimelises Moskva Riiklikus Muuseumis.

Ladegast-Kollegium[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaal tegutsev Ladegast-Kollegium on oma töö eesmärgiks seadnud Ladegasti orelite tutvustamise, Ladegasti orelitel esitatud orelimuusika salvestamise ja heliplaatidel väljaandmise. Kolleegiumi president on organist dr Alexander Koschel, kelle sulest on saksa keeles ilmunud raamat "Im Wandel der Zeit: Die Ladegasts und ihre Orgeln" ('muutuvas ajas: Ladegastid ja nende orelid'). Lisaks ülevaatele Friedrich Ladegasti elust hõlmab teos Ladegasti orelite kirjeldusi. Raamatuga on kaasas optiline andmekandja, mis sisaldab lisainformatsiooni Ladegasti orelite, sealhulgas Valga Jaani kiriku oreli kohta, Friedrich Ladegasti ehitatud orelite pilte, dispositsioone ja helisalvestisi.^[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ "Orelikunstnik Andres Uibo sõnul võiks igast maailma orelist kirjutada paksu raamatu". - Maaleht nr 5, 1. veebruar 2001. [1]
↑ Selle artikli kirjutamisel on kasutatud Alexander Koscheli raamatut "Im Wandel der Zeit: Die Ladegasts und ihre Orgeln".
↑ Rooma numbrid oreli asukohanime järel tähistavad siin ja kõikjal oreli manuaalide arvu, araabia numbrid oreli registrite arvu; sulgudes on antud oreli ehitamisaasta.
↑ See tähendab, et neid oreleid ei ole hiljem ümber ehitatud. Tallinna Toomkiriku orel oli küll algselt samuti Friedrich Ladegasti ehitatud III/49 (1878), kuid hiljem - 1913. aastal - ehitas Wilhelm Sauer selle pilli suuremaks. Burtniekis Lätis 1867. aastal ehitatud orel on praktiliselt mängimiskõlbmatu. Praegu on Baltikumis algsel kujul ja mängukõlblikuna säilinud ainult kolm Ladegasti orelit: Valgas (1867), Mātišis (1867) ja Valmieras (1886).
↑ Kontzertsaal der Gesellschaft der Musikfreunde.
↑ Koschel, Alexander. 2004. Im Wandel der Zeit Die Ladegasts und ihre Orgeln. Fagott.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Alexander Koschel. Orgeln im Weißenfelser Land. Weißenfels: Fagott, 2001.
Alexander Koschel. Im Wandel der Zeit: Die Ladegasts und ihre Orgeln. Friedrichshafen: Orgelverlag Fagott, [2004]. ISBN 3-00-013898-6

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

[1] "Orelikunstnik Andres Uibo sõnul võiks igast maailma orelist kirjutada paksu raamatu". - Maaleht nr 5, 1. veebruar 2001. [1]

[2] Selle artikli kirjutamisel on kasutatud Alexander Koscheli raamatut "Im Wandel der Zeit: Die Ladegasts und ihre Orgeln".

[3] Rooma numbrid oreli asukohanime järel tähistavad siin ja kõikjal oreli manuaalide arvu, araabia numbrid oreli registrite arvu; sulgudes on antud oreli ehitamisaasta.

[4] See tähendab, et neid oreleid ei ole hiljem ümber ehitatud. Tallinna Toomkiriku orel oli küll algselt samuti Friedrich Ladegasti ehitatud III/49 (1878), kuid hiljem - 1913. aastal - ehitas Wilhelm Sauer selle pilli suuremaks. Burtniekis Lätis 1867. aastal ehitatud orel on praktiliselt mängimiskõlbmatu. Praegu on Baltikumis algsel kujul ja mängukõlblikuna säilinud ainult kolm Ladegasti orelit: Valgas (1867), Mātišis (1867) ja Valmieras (1886).

[5] Kontzertsaal der Gesellschaft der Musikfreunde.

[6] Koschel, Alexander. 2004. Im Wandel der Zeit Die Ladegasts und ihre Orgeln. Fagott.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]