Friedrich Eduard Lezius

Friedrich Eduard Lezius (6. september/18. september 1859 Tõstamaa – 5. juuni 1936 Königsberg) oli baltisaksa päritolu Eesti vaimulik ja saksa kirikuajaloolane.

Lezius õppis aastatel 1870–1877 Tartus gümnaasiumis. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas õppis ta aastatel 1877–1883. Prooviaastal oli ta Helme Maarja koguduses Ernst Behse juures. Ordineeriti õpetajaks (26. detsembril 1883)/7. jaanuaril 1884.

Oli aastatel 1884–1886 Rõuge Maarja koguduse adjunktõpetaja, aastatel 1887–1889 Valga eesti koguduse õpetaja, olles samaaegselt õpetajaks Zeddelmanni Erakoolis ja köstrikoolis. Aastal 1890 oli ta kaheks kuuks pastoriametist kõrvaldatud (suspendeeritud), kuna viis läbi kiriklikke talitusi rekonvertiitidele (õigeusus pettunutele). Nimelt laulatas ta ühe õigeuskliku pruutpaari.

Aastal 1892 kaitses ta kirikuajaloo alal mag. theol. väitekirja Tartu Ülikoolis. Aastatel 1894–1899 oli ta Greifswaldi ülikoolis kirikuajaloo eradotsent. Aastal 1894 sai ta lic. theol. astme. Aastatel 1899–1902 oli ta Kieli Ülikooli professor. Aastatel 1902–1925 oli ta Königsbergi Ülikooli professor (aastal 1907 kaitses ta Greifswaldi Ülikoolis dr. theol. väitekirja). Jäi aastal 1925 emerituuri.

Isiklikku

Tema isa Andreas Friedrich Lezius oli Tõstamaa ja Nõo Püha Laurentsiuse koguduse õpetaja, vend Hermann Arnold Lezius oli Kuressaare Laurentiuse koguduse ja Mihkli Miikaeli koguduse õpetaja.

Teoseid

• Die Anbetung Jesu neben dem Vater: ein Beitrag zu Luther's Gebetslehre (Dorpat, 1892) [magistritöö]
• Zur Charakteristik des religiösen Standpunktes des Erasmus (Gütersloh: Bertelsmann, 1895)
• Der Toleranzbegriff Lockes und Puferndorfs: ein Beitrag zur Geschichte der Gewissensfreiheit (Leipzig: Dietric, 1900; 2. Aufl. 1971)