Francesco Geminiani

Allikas: Vikipeedia
Francesco Geminiani.jpg

Francesco Geminiani [džemini´aani] (5. detsember 1687 Lucca, Toscana17. september 1762 Dublin) oli itaalia viiuldaja, pedagoog, helilooja, muusikateoreetik ja -kirjanik.

Ta oli viiulimängija Giuliano Geminiani poeg. Õppis viiulit Milanos Carlo Ambrogio Lonati ja Roomas Arcangelo Corelli ning kompositsiooni Napolis Alessandro Scarlatti juures.

Aastatel 1707–1710 mängis ta viiulit Lucca linnaorkestris. 1711–1713 juhatas ta orkestrit Napolis. Alates 1714. aastast oli ta Londonis ja Dublinis solist ja pedagoog. Ta oli ka Georg Friedrich Händeli orkestris kontsertmeister. 1733. aastal debüteeris ta dirigendina. Aastatel 1749–1755 oli ta Pariisis, seejärel taas Inglismaal.

Tema teos "Viiulikool" (1740) üks esimesi omataolisi. Geminiani on kirjutanud ka raamatud "Saatetehnika" I (1756), II (1757), "Kitarrimängu kunst" (1760).

Tema õpilaste hulgas olid Charles Avison, Michael Dubour, Michael Festing. Tema pedagoogitöö oli väga oluline inglise ja iiri viiulikoolkonna arendamises.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta on loonud 2 kogu viiulisonaate con basso continuo (1716, 1739), 2 kogu concerto grossosid (1732, 1733), kogu sonaate sooloviiulile (1705) ja tšellole bassiga (1739), triosonaate, klavessiinipalu.