Francesco Algarotti

Francesco Algarotti portree (1745, Jean-Étienne Liotard) Hollandi Rijksmuseumis

Francesco Algarotti (11. detsember 1712, Veneetsia – 3. mai 1764) oli Itaalia filosoof, kunstikriitik ja graveerija. Krahv.

Algarotti sündis Veneetsias rikka kaupmehe perekonnas. Ta õppis aasta aega Roomas ja seejärel Bolognas loodusteadusi ja matemaatikat. 20-aastaselt siirdus ta Pariisi, kus sõbrunes Voltaire'iga ning kirjutas optikaalase töö "Neutonianismo per le dame" ("Njutoniaanlus daamidele"). Voltaire hüüdis teda "cher cygne de Padoue" ('kallis Padova luik'). Kaks aastat hiljem oli ta Londonis, kus temast sai Londoni Kuningliku Seltsi liige ning ta sattus elavasse biseksuaalsesse armukolmnurka poliitik John Hervey ja leedi Mary Wortley Montaguga. Hiljem pühendas Algarotti kuus oma kirjadest raamatus "Viaggi di Russia" Herveyle.

Francesco Algarotti portree tema raamatust "Esseed kaunitest kunstidest" (1823). Kunstnik Giovanni Boggi

Naasnud reisilt Venemaale, kohtus Algarotti Friedrich Suurega, kes tegi temast 1740. aastal Preisimaa krahvi ja 1747. aastal õuekantsleri; öeldavasti oli neil armuafäär. Ka Poola kuningas Augustus III andis talle nõunikutiitli. 1754. aastal, pärast seitset aastat osalt Berliinis ja osalt Dresdenis, naasis ta Itaaliasse. Algul elas Algarotti Veneetsias ja hiljem Pisas, kus ka suri. Friedrich Suur püstitas tema mälestuseks monumendi Camposanto Monumentale surnuaiale Pisas. Algarotti oli "oma aja üks esimesi beaux esprits'sid", laiade teadmistega mees, asjatundja kunstis ja muusikas ning enamiku tollaste tähtsamate kirjanike sõber.

Algarotti hauamonument Pisas Campo Santo surnuaial

Tema peamine kunstialane töö oli "Saggi sopra le belle arti" ("Esseed kaunitest kunstidest"). Teiste Algarotti raamatute sekka kuuluvad "Luuletused", "Reisid Venemaal", "Essee maalikunstist" ja "Kirjavahetus".

Algarotti oli üks peamisi kunstikogujaid Augustus II kogu jaoks Dresdenis. Tema töödevalik peegeldab uusklassitsistliku ajastu entsüklopeedilisi huvisid: Algarottit ei huvitanud ühtse stiiliga kollektsiooni arendamine, vaid ta kujutles moodsat muuseumi, mis oleks eri aegade ja stiilide kataloog. Kaasaegsete tellimuste jaoks koostas ta nimekirja teostest, mida soovitas tellida. Selles olid ajaloomaalid Tiepololt, Pittonilt ja Piazzettalt, loomastseenid Castiglionelt ja veduudid varemetest Panninilt. Ta soovis ka "suggetti graziosi e leggeri" Balestralt, Boucherilt ja Donato Cretilt.

Teosed

Saggi, 1963

• Kirjavahetus Friedrich Suurega
• "Il newtonianismo per le dame", 1737. The International Centre for the History of Universities and Science (CIS), University of Bologna

Kirjandus

• Haskell, Francis (1993). "Chapter 14". Patrons and Painters: Art and Society in Baroque Italy. 1980. Yale University Press. pp. 347–360.
• Laura Favero Carraro. "Francesco Algarotti". The Literary Encyclopedia. Ed. Robert Clark, Emory Elliott and Janet Todd.

Välislingid

• Francesco Algarotti raamatukogudes (kataloog WorldCat)

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Francesco Algarotti seisuga 27.05.2010.