Fouchet' plaan

Fouchet' plaan oli Prantsusmaa presidendi Charles de Gaulle'i poolt 1961. aastal välja pakutud plaan. Selle pani kirja Prantsusmaa saadik Taanis Christian Fouchet. Plaani eesmärgiks oli luua uus "riikide liit", mis oleks valitsustevaheline alternatiiv Euroopa Ühendustele. Kuna viimane muutus üha enam riigiülesemaks, kartis de Gaulle Prantsusmaa mõju nõrgenemist ning Fouchet' plaan kujutas endast katset hoida jõudude tasakaalu Prantsusmaa poole kaldu. Euroopa Ühenduste edu ning teiste riikide poolse entusiasmi puudumise tõttu ei viidud plaani kunagi täide.

Plaani esimene projekt

Fouchet' plaani esimene projekt pakuti välja aastal 1961. Plaan pani ette "ilma riigiüleste institutsioonideta" "Euroopa rahvaste liidu". Plaan oli jaotatud viide ossa, mille kokkuvõtted on ära toodud allpool. Esimene osa visandas liidu eesmärgid, teine osa kirjeldas institutsioone, nende koosseisu ja nende erinevaid volitusi ja omavahelisi suhteid. Kolmas osa kirjeldas liikmete kohustusi, neljas osa liidu rahandust ja viiendas iseloomustati üldiseid sätteid.

I osa – Euroopa rahvaste liit

Plaan esitas loodava liidu kaks peamist eesmärki: ühine välis- ja kaitsepoliitika. Liidu teised eesmärgid olid liikmesriikide "ühise pärandi" edendamine ja "väärtuste, millele nende tsivilisatsioon toetub, kaitsmine".

II osa – institutsioonid

Plaan pani ette rajada kolm institutsioon: "Nõukogu", "Euroopa Parlament" ja "Euroopa Poliitiline Komisjon".

Nõukogu ülesandeks oleks saanud liikmesriikide poolt esitatud küsimuste arutamine ning otsuseid oleks saanud vastu võtta ühehäälselt. Samas ei oleks ühe või kahe riigi puudumine "takistanud otsuse vastu võtmist". Nõukogu oleks kogunenud kaks korda iga nelja kuu järel – kord riigipeade või valitsusjuhtide tasemel ning kord välisministrite tasemel. De Gaulle pani ette, et nõukogu otsused oleks liikmesriikidele siduvad, kuid ta ei esitanud meetodit nende täide viimiseks. Plaan nägi ette ka selle, et kui liikmesriik puuduks otsuse vastuvõtmiselt, ei hakkaks tehtud otsus selle riigi kohta kehtima. Samas oleks neil riikidel olnud igal ajal võimalik need otsused ka enda jaoks kehtestada.

Parlamendi ülesandeks oleks olnud esimese osa teises artiklis visandatud "liidu eesmärkidega seotud küsimuste" üle aru pidamine. Parlament esitaks ettepanekuid ning suunaks suulised või kirjalikud küsimused nõukogule. Nõukogul oleks olnud voli toimida parlamendist sõltumatult, kuid ta pidanuks andma parlamendi soovitustele vastuse nelja kuu jooksul.

Liidu poliitilise komisjoni peamine roll oleks olnud nõukogu abistamine arupidamisi ja otsuste elluviimist ette valmistades ning nõukogu antud ülesannete täitmine. Plaani järgi pidanuks komisjon koosnema "iga liikmesriigi välisasjade osakondade kõrgematest ametnikest".

III osa – liikmesriikide kohustused

Plaani kolmas osa kutsus üles liikmesriikide vahelisele koostööle, määrates ära liidu eesmärkide nimel töötamise.

IV osa – liidu rahandus

Liidu eelarve pidanuks "Nõukogu igal aastal koostama" ning seda oleks finantseeritud liikmesriikide sissemaksetest. Artiklis 13 sisaldusid ka tolleaegsete liikmesriikide proportsionaalsed panused.

V osa – üldsätted

Viies osa kirjeldas plaanile tehtavate muudatuste tegemist, nende ratifitseerimist, tingimusi uute liikmesriikide vastuvõtmiseks ning muid standardseid üksikasju.

Plaani teine projekt

Plaani teine projekt esitati pärast seda, kui ilmnes, et esimene kavand osutub ebaõnnestunuks. Mõnedes de Gaulle'i poolt liidule, selle struktuurile ja Prantsusmaa rollile selles ette nähtud eesmärkides tuli teha järeleandmisi. Sarnaselt esimese plaaniga jätkas ka teine plaan valitsustevaheliste struktuuride poole liikumist. Projekt tõstis esile üksikute liikmesriikide olulisust ning selle sihiks olid konkreetsete riikide omavahelised ühised huvid, mitte nende lähedane koostöö ettenähtud aladel.

Teine projekt pani ette ka institutsioonide ülesehituse muutmine, lisades sinna ministrite komiteed. Selgesõnaliselt on seal mainitud kahte komiteed: välisasjade ja hariduse komiteed. Need kaks gruppi pidanuksid hakkama kohtuma neli korda aastas ning nende töö oleks toimunud välja pakutud nõukogu järelevalve all. Nõukogul oleks olnud ka võimalik vastavalt vajadusele uusi komiteesid luua.

Projekti viimaseks erinevuseks oli (kuigi seda ei ole rõhutatud) Prantsusmaa rolli kerge vähendamine ning see, et mainitud poliitilise komisjoni kohtumised ei pidanuks enam toimuma Pariisis.

Charles de Gaulle'i roll Fouchet' plaanis

Fouchet' plaani taga olev juhtiv poliitiline jõud oli Prantsusmaa president Charles de Gaulle. Tundes muret Euroopa Majandusühenduse kasvavate riigiüleste tendentside pärast, otsis de Gaulle viisi, kuidas rakendada uut valitsustevahelise koostöö visiooni, mis annaks otsuste tegemise tagasi rahvusriikide kätte. Olles suutnud veenda teist viit riigipead regulaarsete kokkusaamiste asjus, jätkas de Gaulle suurema poliitilise koostöö poole püüdlemist.

Taanis resideeriva Prantsusmaa saadiku Christian Fouchet' juhtimise all kogunes komitee, mille eesmärgiks oli arutada prantslaste soovitusi. Kõik esitatud soovitused suurendasid organisatsiooni valitsustevahelist iseloomu, kuid plaani esimeses projektis oli ka säte ühise välispoliitika kohta. Just see aspekt on eriti ilmekas: kui teised viis asutajariiki hindasid oma NATO liikmesust, ei teinud de Gaulle mingeid pingutusi, varjamaks oma vaenulikkust nii NATO kui ka Ameerika tema meelest liigse mõju kohta Euroopas.

Konrad Adenaueri vaated Fouchet' plaani kohta

Aastal 1959, mil de Gaulle hakkas tähelepanu suunama Prantsusmaalt ja Alžeerialt Euroopa kui terviku poole, pani ta ette kuue liikmesriigi regulaarsemate kohtumiste korraldamise. Lisaks pani ta ette, et kohtumisi toetaks ka sekretariaat. Lääne-Saksamaa ning Itaalia suhtusid neisse ettepanekutesse soosivalt, kuid kui de Gaulle esimakordselt Fouchet' plaani tutvustas, kohtas see mitme liikmesriigi vastuseisu.

Konrad Adenaueri ja de Gaulle'i omavahelised suhted olid lähedased ning ka vastavate riikide suhted paranesid sel ajal märgatavalt. Kuid Adenauer ja tema Hollandi kolleegid olid mures, et Fouchet' plaan suunab võimu Euroopa Majandusühenduselt ja NATO-lt eemale. Lisaks oli Lääne-Saksamaa vastu ka de Gaulle'i mõttele, et plaanid peaks ratifitseerima referendumil, väites, et see ei ole põhiseaduslik. Vaatamata Adenaueri ja de Gaulle'i sõprusele ei olnud Lääne-Saksamaa kunagi veendunud, et Fouchet' plaan on parim tegutsemisviis. Olgugi et plaan kukkus läbi, suutsid kaks riigijuhti 1963. aastal sõlmida kahe riigi suhteid tugevdava Élysée lepingu. Lepingu omapäraks oli see, et tegemist ei olnud mitte ainult kahele osapoolele kasuliku lepinguga, vaid see mõjus hästi kogu Euroopa Majandusühendusele.

Beneluxi riikide reaktsioon Fouchet' plaanile

Ühisnimetuse Benelux all tuntud Belgia, Holland ja Luksemburg olid Fouchet' plaani vastu. Nad kartsid, et ettepanek kaotab riikideülese komisjoni volitustest liiga palju ning viimane hakkab olulisel määral sõltuma valitsustevahelisest koostööst. Neile valmistas muret ka fakt, et Fouchet' plaan nõrgendaks Rooma lepingut ning oleks samm integratsioonist eemale. Volituste vähendamine oleks andnud Prantsusmaale ka võimaluse ühenduse teisi riike mõjutada. Beneluxi maad kartsid, et see võimaldaks Prantsusmaal Majandusühenduses domineerida ning suruda peale enda huvidele vastavaid teemasid.

Teine põhiprobleem oli kiirus, millega Prantsusmaa üritas plaani läbi suruda. Beneluxi riigid arvasid, et sellise olulisusega otsuse tegemine tuleks edasi lükata kuni lõppevad 1961. aastal alanud Suurbritannia liitumiskõnelused. De Gaulle oli selleks ajaks tihedalt suhelnud Saksamaa kantsleri Adenaueriga ning Belgia, Holland ja Luksemburg tundsid muret selle üle, et nende kahe riigi omavaheline koostöö nihutaks organisatsiooni mõjuvõimu Prantsusmaa ja Lääne-Saksamaa suunas. Suurbritannia liitumine oleks ühendusesisest jõudude struktuuri tasakaalustanud ning ei oleks võimaldanud Prantsusmaal kõnelustel domineerida.

Eriti hollandlased nägid plaanis katset õõnestada NATO mõjuvõimu. Plaanis esitatud ühiskaitse poliitika oleks olnud otseselt vastuolus NATO eesmärgi ja direktiividega ning seega tunti Hollandis muret, et plaan oli püüd nõrgestada NATO mõju ja taaskehtestada Prantsusmaa sõjalist jõudu.

Kirjandus

• Bloes, Robert. "Le ‘Plan Fouchet’ et le Problème de l'Europe Politique". Studies in Contemporary European Issues 5. Brussels: College of Europe. (1970): 538.
• Camps, Miriam. "The Six and Political Union". The World Today 20.11 (Nov., 1964): 473-480.
• Moravcsik, Andrew. "De Gaulle Between Grain and Grandeur: The Political Economy of French EC Policy, 1958-1970". Journal of Cold War Studies 2.2 (2000): 3-43.
• Moravcsik, Andrew. "Beyond Grain and Grandeur: An Answer to Critics and an Agenda for Future Research". Journal of Cold War Studies 2.3 (2000): 117-142.
• Teasdale, Anthony L. "The Fouchet Plan: De Gaulle's Intergovernmental Design for Europe". Juuli 2013, kättesaadav aadressil http://penguincompaniontoeu.com/fouchet-plan/.
• Vanke, Jeffrey W. "An Impossible Union: Dutch Objections to the Fouchet Plan, 1959-62". Cold War History 2.1 (2001): 95.

Välislingid

• Esimene projekt (inglise keeles)
• Teine projekt(inglise keeles)
• DeGaulle (inglise keeles)
• Adenauer (inglise keeles)
• Üldine taust (inglise keeles)