Fotosüsteem II

Allikas: Vikipeedia

Fotosüsteem II (FSII) on osa fotosünteesi mehhanismist. See on valgust neelav kompleks, mis asub tülakoidide membraanides. See on sarnane nii taimedes, vetikates kui ka bakterites. Fotosüsteem II kasutab valgusenergiat vee molekulide lagundamiseks ja plastokinooni redutseerimiseks. See on ainuke teadaolev valgukompleks, mis suudab lagundada veemolekuli, mille järel toimub hapniku eraldumine atmosfääri. Lisaks hapniku tootmisele varustab fotoüsteem II elektrontransportahelat elektronidega. Fotosüsteem II nimetatakse tema ensüümide järgi veel plastokinooni oksidoreduktaasiks. Oksidoreduktaas on valgussõltuv ensüüm, mis kasutab valgusenergia footoneid elektronide ergastamiseks. Seejärel transporditakse need üle erinevate koensüümide ja kofaktorite, et redutseerida plastokinoon plastokinooliks. Veelt saadud molekulidega teeb fotosüsteem II võimalikuks kogu fotosünteesi toimumise. Vee molekuli lagundamisel saadud vesinikioonid e prootonid aitavad tekitada prootongradienti, mida kasutab teine tülakoidide membraanis paiknev valkkompleks ATP süntaas, mis genereerib ATPd ADPst ja anorgaanilisest fosforist. ATP süntaas pumpab prootoneid kloroplastide stroomasse.

Kloroplastid Plagiomnium affine rakkudes

Struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Biokeemilised ja biofüüsikalised uurimused on näidanud, et fotosüsteem II asub tülakoidide membraanis nii, et vett oksüdeeriv sait ehk doonorsait on suunatud tülakoidide sisemuse ehk luumeni poole ja plastokinooni reduktaasi sait ehk aktseptorsait asub stroomapoolsel küljel. Fotosüsteemi keskosa koosneb kahest valgust: D1 ja D2 ning neid ümbritsevatest valkudest. Tsentrivalkude lähedal on mitu klorofülli valku CP43, CP47, CP26, CP29. Kõige kaugemal asuvad trimeersed valgustkoguvad kompleksid LHCII (inglise k. light-harvesting comlex II). LHCII-ga on seotud nii klorofüll a, klorofüll b kui ka erinevad ksantofüllid. See kompleks sisaldab vähemalt kuut erinevat klorofüll a/b-d siduvat valkude kompleksi, mida nimetatakse Lhcb 1–6. LHCII moodustab rohelistes taimedes suure osa antennikompleksidest. See seob umbes 65% fotosüsteem II-s sisalduvast klorofüllist.[1] LHCII koosneb kolmest monomeerist, millest igaüks sisaldab 12–13 klorofülli molekuli. Fotosüsteem II koosneb enam kui 15 polüpeptiidist ja vähemalt üheksast erinevast redokskomponendist (klorofüll, feofütiin, plastokinoon, türosiin, mangaan, raud, tsütokroomb559, karotinoidid ja histidiin), mis asuvad valguse poolt indutseeritud elektronide ülekandeahelas.[2] Kõikides reaktsioonitsentrites on kofaktorid sümmeetriliselt paigutunud. Valgud D1 ja D2 kannavad ligandi Mn4 klastrile.

Klorofüll[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rohelistes taimedes esineb klorofüll kahe vormina, need on klorofüll a ja klorofüll b, mis erinevad üksteisest vaid ühe kõrvalahela poolest. Klorofüll on tetrapürool, mida iseloomustab laiendatud, konjugeeritud π-elektronide süsteem, mis põhiliselt määrabki selle optilised omadused. Klorofülli monomeeride neeldumismaksimumid lahustes asuvad punase ja sinise valguse lainepikkusel.[1] Vähem neeldub klorofüllis roheline valgus, sellest ka taimede roheline värvus. Klorofülli valgustneelavad omadused tulevad tema aromaatsusest.[3]

Peale klorofülli on fotosünteesivates organismides veel teisigi pigmente, näiteks karotinoidid ja fükobiliinid (inglise k. phycobilins). Need pigmendid suurendavad pealelangenud valguse neeldumist ja neid kutsutakse accessor-pigmentideks. Karotinoidid ja fükobiliinid muudavadki sügisel puud värvikirevaks, kuna nad säilivad lehes kauem kui klorofüllid.[3]

Vett lagundav kompleks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vett lagundav kompleks on fotosüsteemiga ühendatud tülakoidi luumenipoolsel küljel. Selle koosseisus on tähtsad neli mangaani aatomit ehk Mn4 klaster. Mn4 klastreid on vett lagundavas kompleksis kuus.

Fotosüsteem II

Reaktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui valguskvant ühes klorofülli molekulis neeldub, siis see ergastub. Ergastus liigub edasi klorofüllilt klorofüllile, kuni jõuab tsentriklorofüllile P680. Tsentriklorofüll ei anna ergastust edasi, vaid ioniseerub ning siirdab elektroni aktseptormolekulile, milleks fotosüsteem II-s on plastokinoon.

Vee lõhustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fotosünteetiline vee lõhustamine on üks olulisemaid reaktsioone meie planeedil, kuna see on peaaegu kogu atmosfääris leiduva molekulaarse hapniku allikas. Veelgi enam, kunstlik fotosünteetiline vee lõhustumine võib anda panuse efektiivsele valgusenergia kasutamisele alternatiivse energiaallikana. Kahe vee molekuli hapnikud seonduvad vettlagundavas ensüümis asuvale mangaani klastrile. Vee oksüdeerimise mehhanism ei ole siiani täielikult välja selgitatud, siiski on selle protsessi kohta teada mitmeid detaile. Elektrone hakatakse eraldama ühe kaupa, et täita augud, mille tekitas päikesevalgus klorofülli molekulide reaktsioonitsentritesse. Niipea kui neli elektroni on eemaldatud, vabastab ensüüm hapniku. Seega katalüüsib fotosüsteem II järgnevat reaktsiooni: 2H2O→4H++4e-+O2.

Vee oksüdeerimiseks molekulaarse hapniku eraldamisega on vaja nelja elektroni ja nelja prootoni eraldamist kahest vee molekulist. Esimesi tõendeid selle kohta, kuidas toimub vee oksüdatsiooni reaktsioon fotosüsteem II-s, said prantsuse bioloog Pierre Joliot aastal 1968 ja Bessel Kok 1970. aastal.[4] Nad kasutasid oma eksperimentides isoleeritud kloroplastide tülakoidide membraane, mis sisaldavad klorofülli ja teisi fotosünteetilise elektrontransportahela kompleksi komponente. Neid membraane hoiti väga tundlikel plaatinast elektroodidel, mis suudavad registreerida väga kiireid ja väikeseid hapniku kontsentratsiooni muutusi. Neid membraane hoiti pimedas (pimeadapteerimine), seejärel töödeldi neid ~10 mikrosekundiliste valgussähvatustega, mis vallandas üheelektronilisi ülekandeid. Eksperimendi käigus tuli ilmsiks, et iga nelja valgussähvatuse järel eraldus hapnik. See tõestas, et hapniku eraldumine on neljaastmeline redoksreaktsioon. Esimene hapnik eraldub kolmanda sähvatuse järel ja peale seda iga neljanda sähvatuse järel. See näitab seda, et vee oksüdeerimisreaktsiooni katalüsaator on pimeadapteeritud membraanis juba ühe elektroni poolt oksüdeeritud.[4]

Vesi on nõrk elektronide doonor. See annab elektroni üle P680+le. P680+ oksüdeerib türosiini jäägi valgus D1.[2]

Mittefotokeemiline kustutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ergastuse ülekande teel on kaod, mis avalduvad energia eraldumisel soojusena. Lisaks on veel ergastuse mittefotokeemiline kustutamine, mis on vajalik stressitingimustes, siis kui süsinikdioksiidi neeldumine on takistatud, kuna õhulõhed on vee kadude vältimiseks suletud ja seega ei saa ka CO2 taime siseneda. Kui süsihappegaasi ei ole piisavalt, ei saa ka ergastust üle anda. Ergastus püsib kuni 2 ns ja see on ohtlik, kuna suureneb tõenäosus hapniku aktiivvormide moodustumiseks, mis kahjustavad biomolekule. Mittefotokeemiline kustutamine aktiveerub vastavalt sellele, kuidas fotosünteesivõime kahaneb. Aktiveerivaks signaaliks on happeline pH tülakoidis. Mehhanism peab olema tasakaalustatud, et kustutamine toimuks enne, kui luumeni pH langeb nii palju, et hakkab reaktsioone inhibeerima. Selle mehhanismiga kaasnevad antennikompleksi konformatsioonilised muutused. Mittefotokeemilise kustutamise puhul satub ergastus pigmendile, selleks võib olla zeaksantiin. Selles pigmendis muutub ergastus kiiresti soojuseks, eraldudes fluorestsentsina. Fluorestsentsentsina väljendub eksitoni energia eraldumine soojusena, enne kui see energia jõuab fotosüsteem II reaktsioonitsentrisse. Zeaksantiin tekib violaksantiinist kõrge luumeni happesuse korral.[5] Fluorestsents on pikema lainepikkusega kui kompleksis neeldunud valgus ja on seega madalama energiasisaldusega.

Elektronide liikumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valgusreaktsioonide käigus neeldub valguskvant pigmendis, selle energia abil viiakse klorofülli elektron kõrgemale energiatasemele. Klorofüll ongi peamine pigmentmolekul fotosünteesi aparaadis. See esineb kahe erineva vormina, klorofüll a ja klorofüll b-na, mis erinevad ainult ühe kõrvalahela poolest. Elektron eraldub ja vastavate ülekandeahelate abil viiakse lõpuks ühendile, millelt see on lõpuks valmis CO2le üle minema. Elektroni kaotanud pigment saab uue elektroni vee molekulilt. Elektron liigub strooma poolt luumeni poole risti läbi membraani. Elektroni ülekandel veelt plastokinoonile osaleb mangaan (oksüdeerib vee molekuli), türosiin, klorofüll, P680 (reaktsioonitsenter), feofütiin, plastokinoonid QA ja QB. Need redokskomponendid on seotud kahe polüpeptiidiga (D1 ja D2), mis moodustavad FSII heterodimeerse reaktsioonitsentri tuuma. Elektron eraldub dimeerselt tsentripigmendilt P680 ja lõpuks stabiliseerub aktseptorpoolel kinooni molekulil QA ja QB. Redutseerunud plastokinoon QH2 eraldub ja difundeerub membraani sees, kuni jõuab Cytb6f kompleksini. Seal QB oksüdeerub ja annab elektroni edasi kompleksis olevatele heemidele Cytf ja Cytb. Lõplik elektroni aktseptor on NADP+, mis asub fotosüsteem I-s.

Fotosüsteem II reaktsioonitsenter sisaldab veel palju redokskomponente, mille funktsioon ei ole teada. Üheks näiteks on tsütokroom b559, mis on põhiline komponent kõigis fotosüsteem II reaktsioonitsentrites. Ilma selle heemita ei moodustu stabiilseid FSII reakstsioonitsentreid. Siiski on teada, et see ei võta osa fotosüsteem II primaarsest ensümaatilisest aktiivsusest, milleks on elektronide transport veelt plastokinoonile. Arvatakse, et selliste redokskomponentide, mis ei võta osa primaarsest ensümaatilisest aktiivsusest, olemasolu on seotud sellega, et fotosüsteem II reaktsioonitsentrid töötavad väga kõrgel energiatasemel. Fotosüsteem II on energiat muundav ensüüm, mis peab lülituma ühe energia olekult teisele. Sellega kaasneb võimsate oksüdantide loomine, mis on vajalik elektronide eraldamiseks vee molekulilt ja plastokinooni redutseerimiseks, mis on tugevalt prootonite poolt mõjutatud. Valgusega küllastudes suudab üks reaktsioonitsenter läbi lasta energiat, mille suurus ulatub 600 eV/s, mis on samaväärne 600 000 kW ühe mooli FSII kohta.[2] Nii suurte energiahulkadega töötamine toob kaasa reaktsioontsentrite kahjustusi. Seega võib arvata, et nii mõnedki "lisa" redokskomponendid võivad seal olla selleks, et ensüüme kaitsta.

Fotofosforüleerimine

Fotofosforüleerimine on ATP tootmine elektronide liikumisel NADP+le valgusenergia arvel.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Jörg Pieper, Anwendung der hochauflösenden Laserspektroskopie zur Untersuchung der Energieniveaustruktur und der Elektron – Phonon – Wechselwirkung im lichtsammelnden Komplex II grüner Pflanzen, doktoriväitekiri, 13.07.2000, Berliin
  2. 2,0 2,1 2,2 John Whitmarsh, Govindjee. THE PHOTOSYNTHETIC PROCESS. Kasutatud 12.11.2011.
  3. 3,0 3,1 R. H. Garret, C. M. Grisham, Biochemistry, 1995, Saunders College Publishing, lk. 710–714
  4. 4,0 4,1 Charles F. Yocum. Oxygen evolution. 13.08.2010. Kasutatud 15.11.2011.
  5. A.R. Crofts, Christine T. Yerkes. Mechanism of QE-quenching. Kasutatud 14.11.2011.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]