Fjodor Tjuttšev

Allikas: Vikipeedia
Fjodor Tjuttšev

Fjodor Ivanovitš Tjuttšev (Федор Иванович Тютчев; 5. detsember 1803 Ovstugi küla Orjoli kubermang27. juuli 1873) oli vene luuletaja ja diplomaat.

Tjuttšev sündis vaesunud aadliperekonnas ning sai koduse kasvatuse Semjon Raitšilt, kes oli hiljem ka Mihhail Lermontovi koduõpetaja. Õppis Moskva ülikoolis ning peale lõpetamist sai suunamise Välisasjade kolleegiumisse ning suunati Venemaa keisririigi diplomaatilisse esindusse Münchenisse.

Tjuttšev oli 18221837 Vene diplomaat Münchenis ja 1837 Torinos, saatkonnas täitis ta kohalike olude kohta infokogumise ja Venemaale edastamise ülesandeid[1], samuti Venemaa kohta positiivse kujundi loomisega Euroopa ajakirjanduses.

1844. aastal saabus ta tagasi Venemaale ning määrati keiser Nikolai I poolt riigikantseleri juurde eriülesannetega ametnikuks ja pärast seda töötas Peterburis välisministeeriumi tsensorina(председателем иностранного цензурного комитета). Ta tundis Heinrich Heinet ja Friedrich Wilhelm Joseph von Schellingit.

Kirjanduslik looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta ei osalenud kirjanduselus ega nimetanud end kirjameheks. Siiski on talt säilinud nelisada luuletust, mida Venemaal tihti tsiteeritakse.

Умом Россию не понять,

Аршином общим не измерить:

У ней особенная стать —

В Россию можно только верить.“

Varaseid luuletusi lõi ta 18. sajandi traditsioone järgides. 1830. aastatel olid tema värssides tugevad euroopa (eriti saksa) romantismi mõjutused. See on filosoofiline (meditatiivne) lüürika, milles mõtiskletakse maailmakõiksuse, inimese saatuse ja looduse üle. 1840. aastatel kirjutas ta poliitilisi artikleid Venemaa ja Lääne tsivilisatsiooni suhetest. 1850. aastatel lõi Tjuttšev erutavaid armastusluuletusi, milles mõtestas armastust tragöödiana. Need värsid ühendati hiljem Denisjeva tsükliks, J.A. Denisjevale pühendatud luuletuste tsükliks. 1860.1870. aastatel domineerisid Tjuttševi loomingus poliitilised luuletused.

Tema kõige kuulsam luuletus on "Silentium!", kahetsus, et üks inimene ei või iialgi teisest lõplikult aru saada. Rida "Lausutud mõte vale on" on üks Tjuttševi kõige tihedamini tsiteeritud mõtteteradest, nagu ka "Pea ei saa aru Venemaast" ja "Ei keegi saa ette tunda, kuidas ta sõna vastu kajab".

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fjodor Tjuttšev oli abielus saksa päritolu Eleonora Petersoniga.

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Valmar Adams, "Fjodor Tjuttševist ja tema retseptsioonist Eestis". Artiklikogumik "Vene kirjandus, mu arm", Eesti Raamat, Tallinn 1977, lk. 206–216.
  • Juri Nagibin, "Tjuttšev ulmsi" (biograafiline novell). Kogumik "Armastuse saar", Eesti Raamat, Tallinn 1981, lk. 109–119.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]