Firenze sinjoriia

Sinjoriia palee – Palazzo Vecchio

Sinjoriia oli Firenze Vabariigi valitsusorgan.

Firenze sinjoriia 9 liiget, eestseisjad ehk priorid, valiti linna gildide liikmete seast, 6 suurematest ja 2 väiksematest gildidest. Üheksas liige oli Õigluse gonfalonjeer (Gonfaloniere di Giustizia).

Liikmete valimine

Vähemalt 31–aastaste gildiliikmete nimed pandi 8 nahkkotikesse (borse). Iga kahe kuu järel toodi kotikesed välja nende hoiupaigast Santa Croce basiilikas ja igaühest loositi lühikese tseremoonia käigus üks nimi. Valitavaks loeti vaid neid mehi, kel polnud võlgasid, kes polnud lähiminevikus sinjoriias olnud ja kes polnud juba väljaloositud meeste sugulased.

Teenistus sinjoriias

Üheksa väljavalitut pidid kohe kolima Sinjoriia paleesse (tänapäeval tuntakse seda Vana palee ehk Palazzo Vecchio nime all), kuhu nad pidid jääma kogu oma kahekuise ametisoleku aja jooksul. Neile maksti mõõdukat tasu kulude katteks ja nende käsutusse anti rohelistes livreedes teenijad. Eestseisjate vormiriietuseks oli naaritsanahaga ääristatud ning naaritsanahksete krae ja kätistega karmiinpunane kuub.

Valitsemisel pidi sinjoriia nõu pidama kahe valitava nõukoguga, mida koosvõetuna nimetati Kolleegiumideks (Collegi). Neist esimeses (Dodici Buonomini) oli 12 ja teises (Sedici Gonfaloniere) 16 liiget. Teisi nõukogusid, nagu Sõja kümme, Julgeoleku kaheksa ja Kaubanduse kuus, valiti vajadusel.

Õigluse gonfalonjeer

Õigluse gonfalonjeeri ametikoht kehtestati 1293. Tema juhtis sinjoriiat ja talle oli usaldatud linnriigi põhiseaduse kaitse. Gonfalonjeeril oli tema võimu sümboliseeriv erilise kuju ja värviga lipp gonfalone, millest tuli ka ametinimetus.

Õigluse gonfalonjeer valiti esialgu 2 kuuks loosi abil gildide vanemate liikmete seast. Kuid pikapeale muutus isikute ring, kelle seast gonfalonjeere valiti, järjest kitsamaks ja lõpuks hakati gonfalonjeere valima Firenze kõige mõjukamatest perekondadest. 1393 lisati tingimus, et gonfalonjeer peab olema vähemalt 45-aastane.

Gonfalonjeeri käes oli suur võim. Ta oli sinjoriia eesistuja, juhtis linna relvajõude, kutsus kokku kolleegiume ja tal oli õigus algatada seaduste vastuvõtmist. Kõige rohkem piiras tema võimu lühike ametiaeg (2 kuud).

1502 muudeti õigluse gonfalonjeeri ametikoht eluaegseks ja sellele kohale valiti Piero Soderini. Soderini siiski ei olnud gonfalonjeer surmani: ta suri 1522, aga kukutati 1512. Medicite restauratsioon taastas 2 kuu pikkuse ametiaja. 1527 kehtestati ametiaja pikkuseks 1 aasta, kusjuures gonfalonjeeri tohtis kuni 3 korda tagasi valida. Ent juba 1532 õigluse gonfalonjeeri ametikoht kaotati ja selle ülesandeid hakkas täitma hertsog.