Filosoofia valdkonnad
Filosoofia traditsioonilisteks valdkondadeks peetakse ontoloogiat ehk metafüüsikat, epistemoloogiat ehk gnoseoloogiat ja aksioloogiat. Lisaks sellele osutatakse tihti loogikale kui eraldiseisvale distsipliinile, mida aga kõik nimetatud valdkonnad vajavad. Samas ei kuulu loogika ise otseselt ühegi valdkonna alla.
Filosoofia valdkondade alla kuuluvaks on peetud ka teoloogiat. Valdkondasid võib jagada peenemalt, eristades ka sellised aksioloogia harud nagu eetika, esteetika, ontoloogia alt metafüüsika ja füüsika jne, kuid sellise jaotamise tulemusel saadud distsipliine võiks pigem nimetada filosoofia harudeks, sest jaotamise aluseks on faktilised erinevused ja konventsioon, mitte filosoofiline printsiip.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Filosoofia jaotas esimesena valdkondadeks antiikfilosoof Aristoteles. Aristoteles jagas teadused teoreetilisteks, praktilisteks ja poeetilisteks, kusjuures filosoofia kui teoreetilise distsipliini alla kuulusid tal esimene filosoofia (ehk teoloogia), füüsika ja matemaatika.
Hellenismi ajal oli filosoofia jaotumine eraldi distsipliinideks juba tavapärane. Stoikud panid aluse klassikalisele filosoofia jaotusele, mis jagab filosoofia füüsikaks (sisuliselt: ontoloogia), loogikaks (sisuliselt: epistemoloogia) ja eetikaks, kusjuures viimane valdkondadest saab hellenismi ajal keskseimaks.
Saksa filosoof Immanuel Kant jagab filosoofia valdkonnad kolmeks. Esimene valdkond tegeleb küsimusega, mida ma võin teada (epistemoloogia, loogika), teine valdkond küsimusega, mida ma pean tegema (eetika, moraalifilosoofia), kolmas valdkond küsimusega, millele ma võin loota (metafüüsika, ontoloogia, teoloogia). Kolm küsimust võtab Kant kokku küsimusega, mis on inimene. Sellele küsimusele vastamisega tegelevad filosoofiline antropoloogia, kultuurifilosoofia, ajaloofilosoofia ja esteetika.
Tänapäevane jaotus valdkondadeks lähtub suuresti uuskantiaanlikust positsioonist, mille raames tegeldi humanitaarteaduste ja reaalteaduste põhjendamisega, kusjuures reaalteaduste jaoks sai määratleda ühtsed lähtealused või printsiibid ja meetodi, mis oli sisuliselt epistemoloogia ülesanne ja ka Kantist lähtuvalt filosoofia põhiülesanne. Humanitaarteadused polnud aga Kanti eeldustelt lähtuvalt teadustena võimalikud, mistõttu tuli olemasolevate humanitaarteaduste printsiibid ja meetod määrata teistsuguselt, läbi väärtuste, mida uuribki aksioloogia. Ontoloogia ehk metafüüsika jääb kolmandana nende kõrvale eelkõige traditsioonilise valdkonnana, mis on olnud filosoofia ajaloo vältel keskne, kuid mille rolli tänapäeval on üle võtnud loodusteadused.
Ontoloogia, epistemoloogia ja aksioloogia esitamine filosoofia valdkondadena on eesti kultuuriruumis tavaks osalt ka marksistliku filosoofia pärandina.