Filippo Lippi

Allikas: Vikipeedia
Fra' Filippo Lippi
Lippi z13.jpg
Autoportree, detail freskolt "Neitsi Maarja ärasaatmine"
Sünninimi Filippo Lippi
Sünniaeg umbes 1406
Firenze, Itaalia
Surmaaeg 8. oktoober 1469
Spoleto, Itaalia
Rahvus itaallane
Tegevusala maalikunst, fresko
Kunstivool vararenessanss
Tuntud teoseid "Madonna koos lapsega troonil", "Kuulutus"

Fra' Filippo Lippi, tuntud ka kui Lippo Lippi (umbes 1406 Firenze8. oktoober 1469 Spoleto), oli Itaalia maalikunstnik.

Lippi sündis Firenzes vaese lihuniku Tommaso pojana. Lapse ema suri sünnitusel. Paari aasta pärast võttis poisi oma hoole alla lapse isapoolne tädi proua Lapaccia. 1414. aastal pandi Filippo koos vennaga naabruses asuvasse karmeliitide kloostrisse. 1421. aasta 8. juunil andis 16-aastane Filippo vaimulikuvande. Ta ordineeriti preestriks 1425. aasta paiku ja jäi Firenze kloostriga seotuks umbes 1432. aastani. 1424. aasta juulis käis ta Pistoias ja Sienas, 1426. aasta augustis reisis ta Pratosse. Giorgio Vasari kirjutas teoses "Kunstnike elulood" Lippi kohta: «Õppimise asemel veetis ta kogu oma aja piltide kritseldamisega nii enda kui teiste raamatutesse.» Prior otsustas anda noormehele võimaluse õppida maalimist.

Kunstnikuna arenes ta Masolino da Panicale ja Masaccio mõju all, teda mõjutas ka Fra Angelico.

1432. aastal lahkus Lippi kloostrist, kuid jäi truuks antud vaimulikuvandele. 1439. aastal nimetas ta iseend kõige vaesemaks preestriks kogu Firenzes, sest ta pidi hoolitsema kuue meheleminekueas täditütre eest. 1452 määrati ta Firenze Maarja Magdaleena nunnakoostri kaplaniks ja 1457 Leganias asuva püha Quirico kloostri auabtiks. Sellel ametikohal, mis ei nõudnud õigupoolest mingit erilist tööd, teenis ta teinekord märkimisväärseid summasid, aga tema vaesus tundub olevat krooniline. Nähtavasti raiskas ta raha lihtsalt ära.

Vasari mainib Lippi külaskäike Anconasse ja Napolisse, tema vangilangemist berberi piraatide kätte ja tema orjust Põhja-Aafrikas, millest portreede joonistamise oskus tal vabaneda aitas, aga dokumente selle tõestuseks pole säilinud. Tema elust aastail 1431–37 ei räägi Vasari midagi.

Alates Cosimo de' Medicist olid Medicid kogu aeg Lippi innukad toetajad.

1441 maalis Lippi Püha Ambrogio kiriku altarimaali, mis on tänapäeval Firenze akadeemia tähtis vaatamisväärsus. See kujutab Maarja kroonimist ning Maarjat ümbritsevad seal inglid ja pühakud, kelle hulgas on palju bernardiini munkasid. Sealhulgas on altarimaali paremal pool Lippi enese poolpikkuses autoportree, mida tõendab juuresolev kiri perfecit opus ingli käes oleval kirjarullil. Selle altarimaali eest maksti Lippile 1447. aastal 1200 floriini, mis oli tolle aja kohta üllatavalt suur summa.

1456. aasta juunis mainiti Lippit Firenze lähedal Pratos elavana. Sel ajal maalis ta katedraali kooriruumi freskosid ja see kestis mitu aastat. Sel ajal juhtus Giorgio Vasari järgi, kes pani selle kirja ligi sajandi võrra hiljem, järgmine lugu. Lippi kohtas seal firenzelase Francesco Buti kaunist tütart Lucrezia Butit, kes oli kas noviits või lihtsalt pandud nunnade hoole alla. Lippi pidi sel ajal maalima püha Margaritat kloostri kabeli jaoks. Lippi palus luba, et Lucrezia poseeriks talle jumalaema või Margarita pildi jaoks, aga selle asemel röövis ta neiu ära, viis oma koju ja hoidis teda seal kinni. Nunnade püüded teda tagasi saada jäid asjatuteks. Filippo ja Lucrezia kooselust sündis kaks last, 1457. aastal poeg Filippino ja 1465. aastal tütar Alessandra. Poeg Filippino sai hiljem ka ise kunstnikuks ja oma isast mitte vähem kuulsaks.

Prato katedraali kooriruumi freskod kujutavad vastasseintel Ristija Johannese ja Püha Stefanuse elu. Neid freskosid peetakse Lippi kõige tähtsamateks ja monumentaalsemateks töödeks, eriti tantsiva Salome kuju. Salomel on selged sarnasused Filippo poja Filippino ja õpilase Sandro Botticelli töödega, mis näitab selgelt, et Lippi on neid mõjutanud. Filippino ja Sandro ise nende freskode loomisel veel kaasa ei löönud, selleks olid nad liiga noored. Teine tähtis fresko kujutab stseeni, kus rahvas leinab Stefanuse surnukeha kohal, ja üldiselt usutakse, et leinajate hulgas on Lippi iseennastki kujutanud, aga missugusena neist paljudest leinajatest, selles puudub üksmeel. Kooriruumi võlvil on kujutatud nelja evangelisti.

Lippi peamine altarimaal Pratos asub Püha Dominicuse kloostri söögisaalis ja see kujutab vastsündinud Jeesust, keda kummardavad Joosep ja Maarja. Neist ühel pool on Püha Jüri ja teisel pool Püha Dominicus. Kõik nad asuvad kaljusel maastikul, kus karjused mängivad ja taevas on 6 inglit.

Elu lõpupoole elas Lippi Umbrias Spoletos, kuhu teda telliti maalima Spoleto katedraali apsiidile stseene Maarja elust. Valmis neli freskot, mis kujutasid Maarja kuulutust, matuseid, Lapse kummardamist ja Maarja kroonimist Jeesuse poolt. Matuseliste hulgas on kujutatud Lippi ise koos oma poja Filippino ning abiliste Fra Diamante ja Pier Matteo d'Ameliaga. Maarja kroonimise juures on kujutatud inglid, sibüllid ja prohvetid. Kuid kunstilise taseme poolest ei ole Spoleto freskod päris võrdsed nendega, mis asuvad Pratos, sest Lippi suri enne nende valmimist ja Fra Diamante lõpetas need.

Filippo Lippi surmapäev on täpselt teada, see juhtus 8. oktoobril 1469, kuid surma põhjus mitte. Räägiti, et paavst olevat Lippile andnud loa abielluda Lucreziaga, aga enne loa saabumist olevat kas Lucrezia või mõne tema hilisema armukese sugulased kunstniku mürgitanud. Lippi maeti sinnasamasse katedraali ristlöövi paremasse serva ja Lorenzo de' Medici tellis talle mälestussamba, mille valmistasid Filippino ja teised.

Filippo Lippi tähtsus seisneb selles, et ta arendas itaalia maalikunsti edasi naturalismi suunas. Seda oli alustanud juba Masaccio. Armastus maiste rõõmude vastu, vaimustus ilu nägemisest, kirglikkus ja lennukas fantaasia paistavad tema teostest välja sellest hoolimata, et nende temaatika on eranditult religioosne. Tema figuurides on sedavõrd palju siirust, humaansust ja elurõõmu, et mõnikord nad ei sobigi kiriklikesse teostesse. Tema madonnad on kütkestavad neiud või õrnalt armastavad noored emad, tema jeesuslapsed ja inglid on ilusad realistlikud lapsed, kellest õhkub tervist ja rõõmu. Tema maastike väärtust suurendavad selge ja ere koloriit ning rikkalikud arhitektuurilised motiivid.

Maalitehnilistest uuendustest rääkides võttis Lippi esimesena kasutusele ümarvormi. Itaallased hakkasid seda nimetama quadri tondi ja nad said kiiresti populaarseks mitte ainult kodustel altaritel, vaid ka kirikutes, asendades enne seda levinud triptühhonid. Firenze galeriides on palju Lippi selles stiilis teoseid.

Lippi kõige väljapaistvamad õpilased olid Sandro Botticelli, Filippino Lippi ja Francesco di Pesello, keda kutsuti Pesellinoks.

Galerii[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bibliograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jeffrey Ruda, Fra Filippo Lippi. Life and work with a complete catalogue, London, Phaidon Press, 1993.
  • Maria Pia Mannini, Marco Fagioli. Filippo Lippi. Catalogo completo. Firenze 1997. ISBN 88-8030-016-4
  • Carlo Giuliano, Daniele Sanguineti, Filippo Lippi. Un trittico ricongiunto., Allemandi, Torino 2004
  • Giulio Carlo Argan, Da Giotto a Leonardo, Sansoni Editore, Firenze 1981
  • Giuseppe Marchini, Filippo Lippi, Electa, Milano 1975
  • Roberto Salvini, Pittura italiana - Il Quattrocento, Aldo Martello Editore Milano 1959
  • Pierluigi De Vecchi ed Elda Cerchiari, I tempi dell'arte, volume 2, Bompiani, Milano 1999. ISBN 88-451-7212-0
  • Stefano Zuffi, Il Quattrocento, Electa, Milano 2004. ISBN 88-370-2315-4

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]