Feofütiin

Allikas: Vikipeedia

Feofütiin (lühend Pheo) on keemiline ühend, mis on esimene vahepealne elektronkandja fotosüsteem II-s (lühend PSII) elektrontransportahelas ja purpurbakterite fotosünteesi reaktsioonitsentriks (RC P870). Nendes reaktsiooniahelates on feofütiini rollid analoogsed – mõlemas eraldub reaktsioonitsentrist valguse toimel elektron, mille feofütiin edastab plastokinoonile (QA).

Ajalugu ja avastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuni 1970ndate aastate lõpuni oli üldlevinud arvamus, et fotosüsteem II elektronide esimeseks retseptoriks on eriline plastokinoon. 1970ndatel aastatel tegid teadlased Navassard Vaganovitš Karapetjan ja Vjatšeslav Klimov hulgaliselt eksperimente tõestamaks, et hoopis feofütiin täidab eelmainitud rolli. Kasutades fotosüsteemi uurimiseks mitmeid meetodeid, kaasa arvatud elektronide paramagneetilist resonantsi (EPR), jõudsid nad järeldusele, et feofütiin on redutseeritav ja seega esimene elektronkandja P680 ja plastokinooni vahel. See avastus ei pälvinud alguses teenitud tunnustust ja kohtas tugevat vastuseisu, seda peamiselt seetõttu, et paljud teadlased olid veendunud, et feofütiin on klorofülli lagunemise kõrvalprodukt. Täiendavate uuringutega kinnitati, et feofütiin on fotosüsteem II esimeseks elektronaktseptoriks. Katsed näitasid järgnevat:

  1. mitmetes PSII reaktsioonitsentreid sisaldavates segudes on vaadeldud feofütiini redutseerumist valguse toimel,
  2. feofütiini hulk on proportsionaalne PSII reaktsioonitsentrite hulgaga,
  3. feofütiini redutseerumine valguse toimel esineb juba 100K juures ja on vaadeldav ka pärast plastokinooni redutseerumist.

Need vaatlustulemused on iseloomulikud reaktsioonitsentrite komponentide fotokonversioonidele.

Struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Feofütiin a struktuur

Biokeemilisest vaatepunktist on feofütiin klorofülli molekul, mille porfüriiniringist puudub keskne Mg2+ ioon. Klorofüllist on kuumutamise ja nõrga happega töötlemise teel võimalik feofütiini saada. Nagu ka klorofülli, on feofütiini mitut tüüpi, tuntumad on feofütiinid a ja b.

Reaktsioonid purpurbakterites[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fotosünteesivatel bakteritel on üsna lihtne fotosünteesisüsteem, mis jaguneb kaheks peamiseks tüübiks vastavalt reaktsioonitsentri koostisele. Purpurbakterite fotoreaktsioonitsentris (RC P870) on feofütiin (tüüp: bakterfeofütiin) esimeseks vahepealseks elektronkandjaks. Reaktsioonitsükli võib jagada viieks põhiliseks sammuks. Kõigepealt neelab reaktsioonitsentri ümber paiknev antenn footoni ja annab eksitonülekande abil energia edasi erilisele bakteriklorofüllide (Chl)2 paarile, mille tõttu see klorofüllipaar muutub väga tugevaks elektrondoonoriks. Seda iseloomustatakse allpool nähtava reaktsiooniga.

  • (Chl)2 + 1 eksiton → (Chl)2* (ergastamine)

Teise sammuna annab (Chl)2 feofütiinile elektroni. Tekib negatiivselt laetud radikaal (feofütiin) ja positiivselt laetud radikaal (eriline klorofüllide paar) – laengud eralduvad.

  • (Chl)2* + Pheo → ·(Chl)2+ + ·Pheo- (laengute eraldumine)

Seejärel annab feofütiin elektroni tihedalt pakkunud kinooni molekulile QA, mistõttu see muutub semikinooni radikaaliks. See omakorda annab elektroni koheselt üle nõrgalt pakkunud kinooni molekulile QB. QB redutseerub täielikult kahe sellise elektronülekande tulemusena, tekib (QBH2).

  • 2·Pheo- + 2H+ + QB → 2Pheo + QBH2 (kinooni redutseerumine)

Viies ja ühtlasi viimane samm taastab reaktsioonitsentri esialgse oleku. Eriline klorofüllide paar saab tsütokroom c heemist tagasi kaotatud elektroni ja tsükkel saab uuesti alata.

Feofütiini roll fotosüsteem II-s[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fotosüsteem II-s täidab feofütiin väga sarnast rolli kui purpurbakterite fotosünteesis. Feofütiin on jällegi fotosüsteemi esimene vahepealne elektronkandja. Pärast P680 ergastumist (tekib P680*) annab see elektroni väga kiiresti (mõne pikosekundi jooksul) edasi feofütiinile, mistõttu muutub feofütiin negatiivse laenguga radikaaliks. Negatiivselt laetud feofütiini radikaal annab elektroni edasi valguga seotud plastokinoonile PQA, mis edastab selle omakorda teisele, nõrgemalt pakkunud plastokinoonile PQB. Lõpuks liiguvad elektronid läbi tsütokroom b6f molekuli ja väljuvad fotosüsteem II-st. Tutvu eelneva purpurbakterite reaktsioonide ülevaatega, et paremini mõista tegelikku elektronide liikumist feofütiinis ja fotosüsteemis. Üldine skeem:

  1. ergastamine,
  2. laengute eraldumine,
  3. plastokinooni reduktsioon,
  4. substraatide taastamine.

Feofütiin meditsiinis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Feofütiin on antioksüdantsete omadustega, kuid on nõrgem antioksüdant kui klorofüll.[1]

Hiljutine uurimus annab lootust, et feofütiin võib saada uueks C-hepatiidi kontrolli all hoidmise ravimiks.[2] Kuslapuust (Lonicera hypoglauca Miq.) eraldatud feofütiin a on tugeva C-hepatiiti inhibeeriva toimega.

Roll kokanduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toiduvalmistamisel peetakse oluliseks roheliste köögiviljade värvi säilitamist. Happelise keskkonna ja kuumutamise toimel võib toiduaines sisalduv klorofüll feofütiiniks laguneda, mistõttu köögivili muutub hallikaks või oliivpruuniks. Selle vältimiseks tuleks toiduvalmistamisel kuumutamisaeg hoida võimalikult lühikesena, lisada toidu sisse suhkrut ja esimesed minutid kuumutada toitu ilma kaaneta, et saaksid eemalduda lenduvad orgaanilised happed.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Yasushi Endo, Riichiro Usuki, Takashi Kaneda. Antioxidant effects of Chlorophyll and Pheophytin on the Autoxidation of Oils in the Dark. I.Comparison of the Inhibitory Effects. JAOCS, Vol 62, nr 9, 1985, lk 1375–1378.
  2. Sheng-Yang Wang, Ching-Ping Tseng, Keng-Chang Tsai, Chia-Fan Lin, Ching-Ya Wen, Hsin-Sheng Tsay, Naoya Sakamoto, Chin-Hsiao Tseng, Ju-Chien Cheng. Bioactivity-guided screening identifies pheophytin as a potent anti-hepatitis C virus compund from Lonicera hypoglauca Miq. Biochemical and Biophysical Research Communications, 5/2009.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vyacheslav V. Klimov. Discovery of pheophytin function in the photosynthetic energy conversion as the primary electron acceptor of Photosystem II. Photosynthesis Research, Vol 76, 2003, lk 247–253.
  • Pierre Dorlet, Ling Xiong, Richard T.Sayres, Sun Un. High field EPR Study of the Pheophytin Anion Radical in Wild Type and D1-E130 Mutants of Photosystem II in Chlamydomonas reinhardtii. The Journal of Biological Chemistry. Vol 276, Nr 25, 06/2001, lk 22313-22316. DOI 10.1074/jbc.M102475200
  • Nelson, David L.; Cox, Michael M. Lehninger Principles of Biochemistry, Fourth Edition. New York, W. H. Freeman, 2005.
  • Brown, A. Understanding Food: Principles and Preparation, Fourth Edition. Ameerika Ühendriigid, Cengage Learning, Inc., 2011, lk 272–273.