Felix Kersten

Felix Kersten
Sünniaeg	30. september 1898
Surmaaeg	16. aprill 1960 (61-aastaselt)
Amet	masseerija, arst

Felix Kersten (30. september 1898 Tartu – 16. aprill 1960 Hamm) oli Eesti päritolu massöör. Ta oli muu hulgas Heinrich Himmleri ihuarst.

Elulugu

Eduard Alexander Felix Kersten sündis Luunjas mõisavalitsejast isa ja põllumeeste perest pärit ema lapsena. Tema suguvõsa oli Hollandi päritolu ning kodus räägiti mitmeid keeli. Järgnesid aastad gümnaasiumis ja Põllutöökoolis, kuid Tartu Ülikooli mineku katkestas alanud I maailmasõda.

Ehkki sõjatee algas tsaarimundris, tõmbas noormees pärast revolutsiooni selga Saksa mundri, et bolševike vastu võidelda. 1917. aastal, seega veel enne Eesti Vabadussõda, astus ta Saksamaal formeeritud Soome Vabatahtlike väkke, mille abiüksuste koosseisus ta ka Eesti Vabadussõjas võitles.

1920. aastal sai ta teenete eest Soome kodakondsuse ning kui Eesti Vabariik, kelle jaoks Kersten oli landesveerlane, konfiskeeris tema isatalu, jäigi mees Soome, kust hiljem kolis Hollandisse.

Helsingi ülikoolis manuaalteraapiat õppinud ja oma eduka praksise avanud mees kutsuti peagi Saksamaale, kus jätkas õpinguid riigi parimate arstide juhatusel.

Berliinis töötav Hiina ja Tiibeti meditsiini guru dr Ko tunnetas mehe unikaalseid oskusi ning ütles talle pärast esimest näidisteraapiaseanssi: „Olen kolmkümmend aastat just teid oodanud“. Ko’st, kes oli olnud Tiibeti laama, sai Kersteni mentor, kes pühendas ta idamaade meditsiini suurimatesse saladustesse. Kersteni kuulsus kasvas ning 1928. aastal pakuti talle Hollandi kuningakoja arsti ametikohta. Temast sai meditsiiniline superstaar, kellest ilmusid postkaardid nagu filmitähest.

Üks Kersteni patsientidest, mõjuvõimas Saksa suurtööstur, mainis arsti lausa müstilisi võimeid ühele Saksamaa võimsamale mehele, Heinrich Himmlerile. Viimast piinasid aastaid ängistavad kõhuvalud, mille vastu keegi ravi ei leidnud. Kersteni esimene raviseanss Himmleriga toimus 10. märtsil 1939. Kõike müstilist ja paranormaalset sügavalt uskuval Himmleril polnud kahtlustki, et ta on leidnud imeravitseja, kelle käe all valud hoobilt taganesid. Ta olla öelnud: „Kuningakoja õuearsti koha asemel pakun ma teile oma õuearsti kohta. Ravige mind, ja ma jään teile igavesti tänuvõlgu.“ Himmler ei teadnud siis veel, et selle lubadusega annab ta kolm tilka verd. Nimelt hakkas Kersten seda võlga aina suurendama: väga rikka arstina ei olnud tal vajadust Himmleri raha järgi. Kuid vaid aasta hiljem, kui Saksa sõjamasin oli üle Hollandi piiri roomanud, ütles Kersten välja oma soovi: „Makske mulle mitte rahas, vaid eludes.“ Ta alustas vangide väljakauplemist – kõigepealt tuttavad hollandlased, siis vangistatud sabotöörid ning lõpuks juudid.

Pärast esimest õnnestumist, mis sai teoks suurte valuhoogude leevendamise järel, taipas Kersten, et temast täielikku sõltuvusse jäänud Himmler on üsna mõjutatav inimene.

Himmler, nagu ka Hitler, oli väga eraklik mees, kellel ei olnud sõpru. Kersteni sõnul oli Himmler nõrk ja iseloomutu inimene, kelle plussideks olid äärmine korralikkus, askeetlikkus ja isetus. Just see isetus sundis teda põhjalikult täitma Hitleri käske – isegi selliseid, mida Himmleri eetiline taust pidas Germaani iseloomule vastuvõetamatuks.

Himmleril puudus empaatiavõime ja kaastunne; tapmine ja massihävitus olid talle väga vastumeelsed, kuid seda just nimelt muinasgermaani mütoloogiast lähtuvalt: suured sõdalased pidid võitlema lahinguväljal, mitte organiseerima tagalamõrvu.

Himmler pooldas alati juutide väljasaatmist ja ümberasustamist, kuid pani sellest hoolimata toime genotsiidi. Teda kutsuti „pabertimukaks“ – mees, kes kord mahalaskmist nähes oksele hakkas, kirjutas alla kogu rahva hävitamiskäsule.

Sisemised vastuolud rikkusid ta tervise ning siin astuski mängu imeliste ravivõimetega Felix Kersten, ilma kelleta Himmler edaspidi enam päevagi hakkama ei saanud. 1941. aastal sai Kersten teada Hitleri plaanist küüditada kolm miljonit Hollandi elanikku Poola aladele. Ennastsalgava veenmistöö tulemusena suutis ta Himmlerit veenda selle plaani vastu sõna võtma; Himmler omakorda veenis Hitlerit, et selline tohutu ettevõtmine ei viiks mitte üksnes laialdase vastupanuliikumiseni sugulasrahva hulgas, vaid tähendaks ka meeletute inimressursside eemalesuunamist rindelt. Hitler jättis plaani katki.

1942. aastal oli Soome kodanik Kersten koos Himmleriga Helsingis, tegutsedes nii tõlgi kui nõuandjana.

Himmleri algne nõudmine oli, et Saksamaa uus liitlane Soome annaks Saksamaale välja kõik juudid. Kersteni pealekäimisel loobus Reichsführer sellest plaanist ning juutide vaenamist Soomes ei toimunud.

Prantsuse kirjanik Georges Kessel kirjutab: „1942. aastal algas Kersteni missioon Rootsis SD välisluureteenistuse juhi Walter Schellenbergi juhtimisel ja lõpuks kolis Kersten ametlikult Rootsi; et olla alalises ühenduses Rootsi valitsuse, lääne luure ja isiklikult Himmleriga. Kersten oli Läänega kontaktide pidamiseks erakordselt sobiv inimene.“

Muuseas, Kersteni kodust kulges otseliin Himmleri korterisse, vaid kahe abonendiga privaatnumbril 145.

Neil aastail käis Kersten koos Himmleriga ka Tallinnas, kus Himmler ennast väga hästi tundis: erinevail andmetel olla ta Eestit mitteametlikult külastanud 8-16 korral. Mitmel pool on ära toodud legend, et Himmleri isiklike asjade hulka olla kuulunud ka Saksa-Eesti-Saksa sõnaraamat – võib-olla sellepärast, et Kersten ja Alfred Rosenberg olla teineteisega aeg-ajalt eesti keeles salapärast vestlust arendanud.

Kersten ei uskunud kunagi Saksamaa sõjalisse võitu ning julges seda tunnistada ka Himmlerile, kes alates 1943. aastast temaga vastutahtmist nõustuma hakkas. Sõja lõpukuudeks 1945. aasta alguses otsustas Himmler, maksku mis maksab, oma naha päästa – ning Hitleri reeta. Kersten korraldas talle kohtumised Rootsi Punase Risti esindaja, krahv Bernadotte'iga ning isegi Maailma Juudikongressi esindaja Norbert Masuriga.

Himmler eiras otseselt Hitleri käsku hävitada kõik koonduslaagrites olevad juudid ning tema korraldusel vabastati kümneid tuhandeid veel elus olevaid vange, kes krahv Bernadotte'i juhtimisel Rootsi toimetati.

28. aprillil 1945 kuulis Hitler BBC raadiost, et Himmler, kes nimetab ennast Saksamaa uueks juhiks, üritab liitlasriikidega rahu sõlmida. Hitler tundis, et talle on osaks saanud elu kõige rängem reetmine ning mõistis Himmleri tagaselja surma. Ehkki Reichsführer pääses oma isanda kättemaksust, ei tahtnud liitlased temaga mingit tegemist teha. Pärast sõja lõppu langes ta inglaste kätte vangi ning lõpetas oma elu tsüaniidikapslit neelates.

Kersteni pikaajaline missioon oli kandnud vilja. Kuid tema kannatused alles algasid. Kohe sõja lõpul näitas Rootsi oma kahepalgelisust.

Riik, mis oli läbi terve sõja varustanud Natsi-Saksamaad rauamaagiga, hakkas nüüd afišeerima oma natsivaenulikkust. Vaenama hakati kõiki, kellele hammas peale hakkas. Põlu alla langes ülemaailmne superstaar Zarah Leander, vaatamata sellele, et ta juba aastal 1943 demonstratiivselt Saksamaalt koju Rootsi tagasi kolis.

Rootsis varju otsinud Saksa mundris sõdinud Eesti, nagu ka teiste väikerahvaste mehed, kes olid haaranud ühe vaenlase pakutud relva ainult sellepärast, et teise vastu võidelda, said tunda Rootsi valitsuse äraandlikkust ning võitjate arveteõiendamist.

Pöörduti otsustavalt ka Kersteni vastu. Tema kunagine patsient ning kaastööline, krahv Folke Bernadotte, kes korraldas Kersteni poolt vabastatud juutide toimetamise Rootsi, ihkas kogu au endale võtta ning pöördus Kersteni vastu, kirjutades kõik tema teod enda arvele.

Bernadotte'i memuaarides Kerstenit isegi ei mainita. Sõja lõpul võimule saanud uus sotside valitsus tegi kõik, et eelmise valitsuse soosikuid vaenata. Krahvi nõudmisel keelduti Kerstenile Rootsi kodakondsuse andmisest ning teda oleks oodanud väljaandmine Soomele ning sealtkaudu juba Venemaale, kus ta oli kui Eesti Töörahva Kommuuni vastu võidelnud Vene Impeeriumi kodanik juba ammu tagaselja surma mõistetud. Kersteni päästis see, et Hollandi valitsus võttis ta diplomaatilise kaitse alla.

4. detsembril 1946 saabus Rootsi valitsusse ülemaailmse Juudi kongressi esindaja Leon Kubowitzki kiri, milles avaldatakse Rootsit juutide aitamise eest tänu ning milles ta eraldi oma rahva nimel tänab doktor Kerstenit.

Muuseas, krahv Bernadotte, kes koonduslaagrite vangide päästmise au endale oli haaranud, langes veidi pärast seda Jeruusalemmas Iisraeli valitsuse agentide salamõrva ohvriks. Kersteni auks aga istutasid juudid Iisraelis „Õiglaste alleel“ seitse puud.

1949. aastal esitas Hollandis Kersteni tegevuseks loodud komisjon oma aruanded, mis kinnitas Kersteni ainuisikulist osalust mitte üksnes kümnete tuhandete juutide päästmises, vaid ka hollandlaste massküüditamisest päästmises, Hollandi kunstivarade säilitamises ning mitmete linnade purustamisest päästmises. Järgmisel aastal sai Kersten Hollandi kõrgeima autasu – Oranje-Nassau ordeni.

1953. aastal sekkusid ameeriklased, märkides, et krahv Bernadotte'i memuaarides on Kersteni pingutused väga ebaõiglaselt unustatud. Puhkes skandaal, mis lõpuks päädis Kersteni nime absoluutse rehabiliteerimise ning talle Rootsi kodakondsuse andmisega.

Järgnesid riiklikud tunnustusavaldused – mitme riigi, sealhulgas Soome ja Rootsi Punase Risti ordenid. Prantsusmaa president Charles de Gaulle andis talle üle Prantsuse Auleegioni ordeni, millega kaasnes eraldi tänuavaldus prantsuse juutidelt.

Felix Kersten suri aprillis 1960.

Kirjandus

• Heldur Jõgioja. Himmleri Tartust pärit ihuarst: Felix Kersten – mees, kes päästis miljon hinge. Tartu: Lehelmus 2009, 136 lk.

Välislingid

• Himmleri ihuarst Tartust
• Felix Kersten veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"