Vormel 1

F1 maailmameistrid

Aasta	Maailmameister	Meeskond
1950	Giuseppe Farina	Alfa Romeo
1951	Juan Manuel Fangio	Alfa Romeo
1952	Alberto Ascari	Ferrari
1953	Alberto Ascari	Ferrari
1954	Juan Manuel Fangio	Mercedes/Maserati
1955	Juan Manuel Fangio	Mercedes
1956	Juan Manuel Fangio	Ferrari
1957	Juan Manuel Fangio	Maserati
1958	Mike Hawthorn	Ferrari
1959	Jack Brabham	Cooper-Climax
1960	Jack Brabham	Cooper-Climax
1961	Phil Hill	Ferrari
1962	Graham Hill	Cooper-Climax
1963	Jim Clark	Cooper-Climax
1964	John Surtees	Ferrari
1965	Jim Clark	Lotus-Climax
1966	Jack Brabham	Brabham-Repco
1967	Denny Hulme	Brabham-Repco
1968	Graham Hill	Lotus-Ford
1969	Jackie Stewart	Matra-Ford
1970	Jochen Rindt	Lotus-Ford
1971	Jackie Stewart	Tyrrell-Ford
1972	Emerson Fittipaldi	Lotus-Ford
1973	Jackie Stewart	Tyrrell-Ford
1974	Emerson Fittipaldi	McLaren-Ford
1975	Niki Lauda	Ferrari
1976	James Hunt	McLaren-Ford
1977	Niki Lauda	Ferrari
1978	Mario Andretti	Lotus-Ford
1979	Jody Scheckter	Ferrari
1980	Alan Jones	Williams-Ford
1981	Nelson Piquet	Brabham-Ford
1982	Keke Rosberg	Williams-Ford
1983	Nelson Piquet	Brabham-BMW
1984	Niki Lauda	McLaren-Porsche
1985	Alain Prost	McLaren-Porsche
1986	Alain Prost	McLaren-Porsche
1987	Nelson Piquet	Williams-Honda
1988	Ayrton Senna	McLaren-Honda
1989	Alain Prost	McLaren-Honda
1990	Ayrton Senna	McLaren-Honda
1991	Ayrton Senna	McLaren-Honda
1992	Nigel Mansell	Williams-Renault
1993	Alain Prost	Williams-Renault
1994	Michael Schumacher	Benetton-Ford
1995	Michael Schumacher	Benetton-Renault
1996	Damon Hill	Williams-Renault
1997	Jacques Villeneuve	Williams-Renault
1998	Mika Häkkinen	McLaren-Mercedes
1999	Mika Häkkinen	McLaren-Mercedes
2000	Michael Schumacher	Ferrari
2001	Michael Schumacher	Ferrari
2002	Michael Schumacher	Ferrari
2003	Michael Schumacher	Ferrari
2004	Michael Schumacher	Ferrari
2005	Fernando Alonso	Renault F1
2006	Fernando Alonso	Renault F1
2007	Kimi Räikkönen	Ferrari
2008	Lewis Hamilton	McLaren-Mercedes
2009	Jenson Button	Brawn GP
2010	Sebastian Vettel	Red Bull Racing
2011	Sebastian Vettel	Red Bull Racing
2012	Sebastian Vettel	Red Bull Racing
2013	Sebastian Vettel	Red Bull Racing
2014	Lewis Hamilton	Mercedes
2015	Lewis Hamilton	Mercedes
2016	Nico Rosberg	Mercedes
2017	Lewis Hamilton	Mercedes
2018	Lewis Hamilton	Mercedes
2019	Lewis Hamilton	Mercedes
2020	Lewis Hamilton	Mercedes
2021	Max Verstappen	Red Bull Racing

Vormel 1 (ka F1, F-1, Vormel-1) on tuntuim üheistmeliste võidusõiduautode võistlusklass, milles peetakse maailmameistrivõistlusi.

Maailmameistrivõistlused koosnevad etappidest. Alates aastast 2003 on neid olnud 16–21. Etappidel sõidetakse spetsiaalselt võidusõiduks ehitatud ringradadel või võistluse ajaks suletud tänavaradadel.

Vormel 1 maailmameistrivõistlusi korraldab Rahvusvaheline Autoliit (FIA ehk prantsuse keeles Federation Internationale de l'Automobile).

Kuigi spordiala pärineb Euroopast, on sõidetud kõikides maailmajagudes (peale Antarktika).

Ajalugu

Esimese grand prix '​ võistluse organiseeris 1906. aastal Prantsusmaa Autoklubi. Prantsuskeelne grand prix tähendab "suurt auhinda" ning seda nimetust kasutatakse laialdaselt mitme spordiala võistlussarjades.

Nimetus "Vormel 1" võeti kasutusele 1948. aastal.

Esimesel hooajal (1950) toimus seitse etappi, esindatud oli kaheksa autotootjat: Alfa Romeo, Ferrari, Maserati, Talbot Lago, Simca Gordini, ERA, Alta ja Cooper.

Esimene etapp

Esimene maailmameistrivõistluste etapp peeti 13. mail 1950 Inglismaal vanale sõjaväe lennuväljale ehitatud 4700 meetri pikkusel Silverstone'i rajal. Sellel osales 21 autot ja läbida tuli 70 ringi. Sõidu võitis itaallane Giuseppe Farina autol Alfa Romeo. Alfa Romeole kindlustasid kolmikvõidu Luigi Fagioli (Itaalia) ja Reg Parnel (Inglismaa). Võitja keskmine kiirus oli 146,39 km/h. Kiireima ringi läbis Farina: 152,98 km/h. Avasõidu lõpetas 11 sõitjat.

Vormel 1 kui spordiala tähtsust näitab seegi, et esimesele etapile olid kohale tulnud isegi Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa kuningas ja kuninganna.

Kuulsa Ferrari autod ei ilmunud esimesele etapile kohalegi, osalt seetõttu, et Ferrari juhtidel polnud usku uude võistlussarja, ning teisalt sellepärast, et eelmine aasta oli Ferraril ebaõnnestunud ja plaaniti isegi võistlusspordist loobumist.

Autod

1950. aastatel võeti esimest korda vormel 1 autodel kasutusele ketaspidurid. Eesmootoritega varustatud autode asemel hakkasid domineerima keskmootoriga autod.

1950–1951 oli auto kompressormootori töömaht 1500 cm³ või normaallaadimismootoril 4500 cm³. Autode kaalu ja parameetrite suhtes piiranguid polnud.

Aastatel 1952–1953 oli mootori töömaht kuni 500 cm³ (ülelaadimisega) või kuni 2000 cm³ normaallaadimise korral.

1954–1960 oli mootori maksimaalne töömaht 750 cm³ (kompressormootori korral) või 2500 cm³ (normaallaadimismootori korral).

1960. aastatel ehitati esimene neljarattaveoline vormel 1 auto.

Aastal 1961 võeti esimest korda kasutusele kuuekäiguline käigukast.

Aastal 1962 ehitas Colin Chapman esimese monokokk-kerega Lotus 25.

Aastal 1967 ilmusid esimesed antitiibadega varustatud autod. Aasta hiljem tulid kasutusele kõrged esi- ja tagatiivad. Need osutusid ohtlikeks ja nende kasutamine keelati.

Aastal 1968 tulid esimest korda rajale sponsorvärvides vormelautod.

Aastatel 1961–1965 oli normaalmootori töömaht lubatud 1300–1500 cm³. Turbomootorid olid keelatud. Autode minimaalne mass ilma kütuseta oli 450 kilogrammi.

1966–1985 oli normaallaadimismootori töömaht kuni 3000 cm³, turbomootoritel kuni 1500 cm³.

Aastal 1971 võttis rehviettevõte Goodyear esimesena kasutusele täiesti siledad ja ilma mustrita nn slick-rehvid.

Alates 1972 oli mootorites lubatud kasutada enam kui 12 silindrit.

1980. aastad. Aastal 1981 ehitas McLaren esimese kerge süsinikkiuga armeeritud plastmonokokiga auto McLaren MP4.

Aastal 1982 katsetas Ferrari aktiivvedrustust.

Aastal 1986 olid keelatud normaallaadimismootorid. Varem ja hiljem on need olnud lubatud.

1987. aastal oli turbomootorite maksimaalne töömaht 1500 cm³ ja normaallaadimismootoritel kuni 3500 cm³.

Aastal 1989 oli Ferraril esimest korda nii poolautomaatne kui ka seitsmekäiguline manuaalkäigukast. 1989. aastast võis sõita vaid 3500 cm³ vabalt hingava mootoriga vormelautodega. Turbomootorid olid keelatud 1989–1993. Kohustuslik oli võistluse ajal tankida.

Aastal 1990 ehitas Tyrrell esimese kõrge nn haininaga vormelauto.

Aastal 1993 olid autod varustatud ABS-piduritega. Need keelati 1994.

Aastal 1994 oli normaallaadimisega mootori töömaht kuni 3500 cm³.

1995–1996 olid 3000 cm³ normaallaadimisega mootorid. Auto minimaalne mass oli koos sõitjaga 595 kilogrammi.

Alates 1996 oli autode mootori maksimaalne lubatud töömaht 3 liitrit ja 10 silindrit, vähim mass koos sõitjaga 600 kilogrammi.

1998-2008 ei tohtinud enam kasutada slick-rehve. Nii kuiva kui ka märja ilma rehvid pidid olema kindla mustriga. Esirehvi laius oli 305 mm ja tagarehvi 355 mm.

2009. aastast tohivad autod taas kasutada slick-rehve. Esirehvi laius on 370-380mm ja tagarehvi laius 455-470mm.

Punktisüsteem

Aastatel 1950–1991 said punkte iga sõidu 5 esimest finišeerijat, alustades esimesest lõpetajast 8, 6, 4, 2 ja 1 punkti. Aastatel 1950–1960 sai kiireima ringi eest lisapunkti.

Maailmameistrivõistluste sarja üldkokkuvõttes arvestati aastatel 1950–1953 vaid 4 parima sõidu tulemusi. Aastatel 1954–1957 ja 1959–1962 arvestati 5 parima sõidu punkte. Aastatel 1958 ja 1963–1965 arvestati 6 parimat sõitu.

Aastatel 1967–1980 oli võistlussari jagatud kahte ossa ja kõige viletsam tulemus meistrivõistluste kummaltki poolelt ei läinud arvesse. 1979. aastal arvestati MM-sarja esimeselt ja teiselt poolelt kummaltki 4 parimat tulemust. Sama süsteemi järgi, aga 5 parimat tulemust arvestati 1980. aastal.

Aastatel 1981–1990 läksid võistlussarja kokkuvõttes arvesse 11 parimat etappi.

Aastatel 1991–2002 said punkte iga sõidu kuus kiireimat sportlast (vastavalt 10, 6, 4, 3, 2, ja 1 punkti). Alates 2003. aastast saab punkte iga sõidu kaheksa paremat (vastavalt siis 10, 8, 6, 5, 4, 3, 2, 1) autosportlast ja arvesse lähevad kõik hooaja jooksul saadud punktid.

Alates 2010. aasta hooajast jagatakse punkte kümnele parimale. (25, 18, 15, 12, 10, 8, 6, 4, 2, 1)

Tänapäev

Autod

Praegune vormel 1 määrustik ütleb, et autode loomine on võistkondade endi töö.

Aastast 2014 peavad meeskonnad kasutama V6 1,6-liitrise töömahuga turbomootorit. Uued eeskirjad sisaldavad mitmeid energia taaskasutussüsteeme ja kütusevoolu piiranguid. Usutakse, et mootorid arendavad 875 kuni 1000 hobujõudu.

Aastatel 2006-2013 pidid meeskonnad kasutama V8 2,4-liitrise töömahuga mootorit, mis asub sõitja ja tagumiste rataste vahel. Enne kasutati kolmeliitriseid V10 mootoreid. Neid mootoreid on ainsa erandina luba kasutada Scuderia Toro Rossol, sest Minardil ei olnud eelneval aastal raha osta uusi mootoreid. Usutakse, et mootorid arendasid kuni 850 hobujõudu.

2004. aasta lõpul keelustas Rahvusvaheline Autoliit (FIA) rehvivahetuse, nõudes ühe rehvikomplekti vastupidamist nii kvalifikatsioonis kui ka võistlusel. 2006. aasta hooajast on rehvivahetus taas lubatud.

Mootorite tehniline teave

• Tootjad: Mercedes-Benz, Renault, Ferrari, Honda
• Tüüp: hübriidsüsteemiga neljataktiline vahejahutiga ottomootor
• Konfiguratsioon: V6 ühe hübriid turbolaaduriga mootor
• V-nurk: 90°
• Töömaht: 1,6 l
• Kaliiber (Bore): maksimum 80 mm
• Käik (Stroke): 53 mm
• Klapirida: kahekordne ülemine nukkvõll (DOHC), 24 klappi
• Kütus: 98–102 RON pliivaba bensiin + 5,75% biokütus
• Kütuse etteanne: otsesissepritse
• Kütuse voolu piir: 100 kg/h
• Aspiratsioon: üks turbolaadur
• Võimsus: 875–1000 + 160 hp (652–746 + 119 kW) @ 15000 rpm
• Pöördemoment: Umbes 400–500 N⋅m
• Määrimissüsteem: kuivtekkel
• Maksimumpöörded: 15000
• Mootori juhtimissüsteem: McLaren TAG-320
• Maksimumkiirus: 370 km/h (Monza, Bakuu, Mehhiko); 340 km/h normaalradadel
• Jahutus: üks veepump
• Süüde: kõrge energiainduktsioon

Sõit

Maailmameistrivõistluste etapp algab tavaliselt reedel, mil sõitjad saavad oma oskusi rajal vabalt harjutada ja lihvida.

Alates 2006. aasta hooajast on kasutusel uus kvalifikatsioonisõitude süsteem. Laupäeval peetakse kolmeosaline kvalifikatsioonivõistlus. Kahe 15-minutilise sessiooni jooksul sõelutakse välja kümme kiireimat pilooti, ülejäänud langevad välja ehk kvalifikatsiooni järgmises osas ei osale. Esimese kümne koha saatus otsustatakse järgmise 20 minuti jooksul. Kellel parim aeg, see ka stardib vastavalt esimeselt jne positsioonilt.

Mootori vahetamine pärast kvalifikatsiooni toob kaasa 10-kohalise kaotuse stardireas.

Pühapäeval toimub põhisõit. Sõidudistants on enamjaolt 305 km või sõiduaeg on 2 tundi.

Punktisüsteem

Alates 2003 peetakse ka meeskondlikku arvestust. Võistleja kogub punkte nii endale kui ka sellele võistkonnale, mille eest ta sõidab. Võitja meeskond saab Konstruktorite karika.

Kui võistlus katkestatakse, uut starti ei anta ja võistlusest on läbitud rohkem kui 75% ettenähtud distantsist, siis võistlejad saavad ettenähtud punktidest pooled. Nii on juhtunud 1975. aastal Hispaania ja Austria, 1984. aastal Monaco, 1991. aasta Austraalia grand prix '​l ja 2009. aasta Malaisia grand prix'l.

Maailmameistriks tuleb see, kes kogub etappidelt kõige rohkem punkte. Arvesse lähevad kõik kogutud punktid.

Fakte

Noorim vormel-1 etapil startinu on Max Verstappen, kes oli siis 17 aastat ja 166 päeva vana (2015. aasta Austraalia GP).

Noorim vormel-1 etapi võitja on Max Verstappen, kes oli siis 18 aastat ja 228 päeva vana (2016. aasta Hispaania GP).

Vanim vormel-1 etapi võitja on Luigi Fagioli, kes oli siis 53 aastat ja 23 päeva vana (1951. aasta Prantsusmaa GP).

Vanim vormel-1 etapil startinu on Louis Chiron, kes oli siis 55 aastat ja 292 päeva vana (1955. aasta Monaco GP).

Kiireim vormel-1 boksipeatus kuulub Max Verstappenile kellel kulus selleks 1.88 sekundit (2019. aasta Saksamaa GP).

Vaata ka

• Vormel 1 etappide loend
• Vormel 1 meeskondade loend
• Vormel 1 ringradade loend
• Vormel 1 sõitjate loend

Välislingid

• Vormel 1 portaal Vormel 1 uudised ja infobaas (eesti keeles)
• Vormel 1 koduleht (inglise keeles)
• grandprix.com Vormel 1 uudised ja infobaas (inglise keeles)