Explanation and Reference

"Explanation and Reference" ("Seletus ja osutamine") on Hilary Putnami artikkel. See ilmus esmakordselt raamatus: G. Pearce, P. Maynard (toim). Conceptual Change, Dordrecht: Reidel 1973, lk 199–221. Hiljem ilmus see Putnami raamatus "Mind, Language and Reality", 1975, lk 196–214.

Kokkuvõte

I. Teema üldine tähtsus

Friedrich Engelsil ja Vladimir Leninil on rida märkusi asjade ja mõistete vahelisest vastavusest, mõistetest ja aprioorse teadmise võimatusest. Engels märgib, et mõistel võib olla elemente, mis pole tõesed asjade kohta, mis sellele mõistele vastavad. Näiteks kala teadusliku mõiste alla käivad vee all elamine ja lõpustega hingamine, aga kopskaladel, kes kala mõiste alla kuuluvad, neid omadusi pole. "Kõik kalad hingavad lõpustega" pole tõene ega ammugi mitte analüütiline. Engels lükkab tagasi mudeli, mille järgi näiteks kala mõiste annab loomulikku liiki kuulumise analüütiliselt tarvilikud ja piisavad tingimused. Edasi, see, et mõiste ei ole loomuliku liigiga täpses kooskõlas, ei tähenda, et mõiste ei vasta loomulikule liigile. See, et mõiste ei ole täiesti õige, ei tee teda väljamõeldiseks. Edasi, teaduslike avastuste mõjul mõiste pidevalt muutub, aga see ei tähenda, et ta lakkaks vastamast samale loomulikule liigile. Mõisted, mis ei ole mitte millegi kohta rangelt tõesed, võivad sellegipoolest millelegi osutada; eri teooriate mõisted võivad osutada samale asjale. Viimane on enamikule realistidele ilmne; mõne võimaliku erandiga (näiteks Paul Feyerabend) on realistid olnud seisukohal, et järjestikused teooriad käivad sama asja kohta, näiteks termin "elekter" on transteoreetiline termin (Dudley Shapere), st tal on eri teooriates sama osutus. Ideest, et mõisted annavad klassi kuulumise tarvilikud ja piisavad tingimused, peetakse visamalt kinni, aga ilma sellest loobumiseta on terminite transteoreetilisus kaheldav. Putnam pooldab Engelsi ja Shapere'i vaadet, kuid mitte Feyerabendi vaadet, mille järgi tuleb välja, et järgnev teooria ei saa olla eelnevast parem, sest eelneva teooria terminid järgneva teooria seisukohast ei osutanud millelegi.

"Idealistlik" tähendusteooria oleks lihtsaimal kujul järgmine. Näiteks lause "elektronid on olemas" tähendus oleks funktsioon teatud ennustustest, mida lausest saab tuletada, (puhtidealistliku tähendusteooria puhul oleksid need ennustused aistingute kohta), ja need ennustused oleksid muidugi selle teooria funktsioon, milles lause esineb, nii et lausel ei ole tähendust lahus teooriast ja eri teooriates on tal erinev tähendus. Idealismi olemus on selles, et ta peab teooriaid ja mõisteid aistingute ennustamise instrumentideks, mitte reaalsete asjade ja suuruste esindajateks. Idealismi puhul on osutusega lugu täbaram, aga idealist võib vastata järgmiselt. Kui kellegi teaduskeeles on termin "elektron", siis saab konstrueerida Alfred Tarski (Tarski tõeteooria) vaimus metakeele, ning defineerida "osutuse" nii, et ""elektron" osutab elektronidele" oleks triviaalne teoreem. Seda saab teha eri teooriate ja vastavalt eri formaalsete keelte jaoks; siis saadakse ka eri metakeeled, milles lausel ""elektron" osutab elektronidele" on ka erinevad tähendused. Ja pole sellist metakeelt, milles saaks kas või väljendadagi väidet, et termin "elektron" osutab mõlemad teoorias samadele entiteetidele (positivistlikud teadusfilosoofid pole vähemalt andnud ettekirjutust, kuidas säärast metakeelt konstrueerida). Idealist peab terminit "elektron" ja ka semantilisi mõisteid 'osutus' ja 'tõesus' teooriasõltelisteks. Realist peab terminit "elektron" ja ka osutuse ja tõesuse mõistet transteoreetilisteks.

II. Füüsikaliste suuruste terminite tähendus

A. Kausaalne tähendusteooria

Putnam püüab visandada teooria füüsikaliste suuruste terminite (näiteks "temperatuur", "elektrilaeng") tähenduse kohta.

Traditsioonilise vaate järgi on igal terminil intensioon (sisu) ja ekstensioon (maht). Tähenduse teadmine on selle vaate järgi sisu teadmine, aga kunagi ei selgitata, mis asi on sisu (seda mõistetakse tavaliselt mingit laadi abstraktse entiteedina) "teadmine". Näiteks värvustermini "punane" ekstensioon on punaste asjade klass, selle intensioon on Rudolf Carnapi järgi omadus Punane. Carnap rääkis intensiooni haaramisest, selgitamata, mis oleks näiteks omaduse Punane haaramine; tõenäoliselt oleks ta seda võrdsustanud oskusega (protseduurilise teadmisega) verifitseerida lauseid kujuga "x on punane". Sõnadest arusaamine on igal juhul teadmise küsimus. Täielik keeleline teadmine seoses sõnaga võib nõuda rohkem teadmist kui lihtsalt intensioon, aga ka keeleline pädevus on (implitsiitse ja eksplitsiitse, protseduurilise ja propositsioonilise) teadmise küsimus.

Putnam peab seda vaadet läbinisti ekslikuks. Keeleline pädevus ja arusaamine ei ole ainult teadmine. On tarvis ka õiget laadi suhet teatud olukordadega (tavaliselt, kuid mitte tingimata, olukordadega, kus termini osutus on kohal). Sellepärast nimetab Putnam sellist tähendusteooriat kausaalseks.

Sõna "elekter" iga kasutaja teab, et elekter on teatud laadi suurus; ja õigupoolest isegi mitte seda: kunagi arvati, et elekter, nagu soojuski, on mingit laadi aine. Igal juhul kõnelejad teavad, et elekter ja soojus on väidetavad füüsikalised suurused: neid võib olla rohkem või vähem, neil võib olla asukoht. (Putnam ei pea neidki väiteid analüütilisteks, kuid arvab, et neil on keeleline seos nende terminitega.) Semantikateoorias võiks sellistel terminitel olla semantiline tähis "füüsikaline suurus". Putnami arvates pole midagi, mida termini "elekter" iga kasutaja tingimata peab teadma, peale selle, et elekter on füüsikaline suurus, ja võib-olla selle, et elekter (või elektrilaeng või -laengud) võib voolata või liikuda. Benjamin Franklin teadis, et elekter ilmneb sädelahenduste ja välgunooltena; keegi võib teada elektrivoolust ja elektromagnetitest; keegi võib teada, et aatomid koosnevad positiivse ja negatiivse elektrilaenguga osakestest. Neil ei pruugi olla ühist "elektri" intensiooni. Putnam väidab, et ühine on neile see, et igaüks on põhjusliku ahela kaudu seotud olukorraga, milles antakse elektri kirjeldus, ja üldiselt kausaalne kirjeldus, st kirjeldus, mis esitab elektrit füüsikalise suurusena, mis põhjustab teatud viisil teatud tagajärgi. Kui Franklin oleks tuulelohekatse ajal mulle elektrit kirjeldanud (rääkides, kuidas tekib välk ja kuidas see tuulelohesse satub jne), siis oleks ta andnud teatud füüsikalise suuruse ligikaudu õige määrava kirjelduse. Nimetame seda sündmust, milles ma õppisin sõna "elekter" niimoodi kasutama, tutvumissündmuseks (introducing event). Kõik hilisemad juhtumid, mil ma seda sõna kasutan, on tutvumissündmusega põhjuslikus seoses (kui ma ilmutan oskust, mille ma tutvumissündmusega omandasin). Isegi kui ma unustan, kust ma selle termini õppisin, seob kavatsus osutada sellelesamale suurusele, millele ma seda terminit varem kasutades osutasin, praegust kasutamisjuhtu varasematega, ning juba see, et see sõna minu sõnavaras on, on varasemate sündmuste, lõppkokkuvõttes tutvumissündmuse tagajärg. Ja kui ma õpetan seda sõna kellegi teisele, öeldes, et elekter on füüsikaline suurus ja rääkides midagi selle kohta, siis isegi kui see pole kausaalne kirjeldus ega üldse määrav kirjeldus, siis see, et tema sõnavaras see sõna on, on põhjuslikus seoses sellega, et see sõna on minu sõnavaras, ning lõppkokkuvõttes minu tutvumissündmusega.

Eri kasutajad kasutavad sõna "elekter" ilma ühise intensioonita, kui mõelda selle all midagi tarviliku ja piisava tingimuse taolist. Ent nii nagu sõnaga "tiiger" on keeleliselt seotud ettekujutus, et tiigrid on triibulised, paistab sõnaga "elekter" olevat keeleliselt seotud ettekujutus, et elekter saab voolata või liikuda, ning et elekter on füüsiline suurus, ja see on vist kõik. Kui nüüd igaüks teab, et elekter on mingi füüsikalise suuruse nimetus, ning kasutab seda sõna nii, et kasutusjuht on põhjusliku ahela kaudu seotud tutvumissündmusega, milles anti elektri kausaalne kirjeldus, siis on selge alus öelda, et ta kasutab seda sõna elektrile osutamiseks. Isegi kui tegu oli elektri väärkirjeldusega (mitte mittekirjeldusega; näiteks anti elektrile õige määrav kirjeldus, kuid sellele omistati eksikombel ka kausaalseid omadusi, mida sel pole), siis on ikkagi alust öelda, et nii algne kõneleja kui ka need, kellele ta seda sõna õpetab, kasutavad seda sõna elektrile osutamiseks.

Putnam väidab, et kui teatud hulk inimesi kasutab sõna "elekter" elektrile osutamiseks ning peale selle on neil standardsed keelelised assotsiatsioonid (füüsikaline suurus, voolamine), siis ei tekigi küsimust, kas sõnal on "sama tähendus". Küsimus võib küll tekkida, kui sõna on keeleliselt seotud tarviliku ja piisava tingimusega, nagu "poissmees", kuid ei teki näiteks pärisnimede puhul ja sarnasel põhjusel ei teki füüsikaliste suuruste terminite puhul. Kui osutus on sama ja me mõlemad seostame sõnaga ühe ja sellesama minimaalse keelelise informatsiooni (et see on isikunimi või et see on füüsikalise suuruse termin, siis ei teki küsimust, kas sõna tähendus on sama).

See teooria rõhutab kausaalset kirjeldust, sest füüsikalisi suurusi avastatakse alati tagajärgede kaudu ning sellepärast on kirjeldamisel loomulik neid välja eraldada tagajärgede järgi. Kausaalne kirjeldus võib rääkida põhjuse asemel ka seadusest; Popper ei väida ka, et uut füüsikalist suurust tutvustatakse tingimata põhjuse või seaduse mõistet kasutades.

Kui termin "elekter" on kellegi sõnavarasse (idiolekti) toodud tutvumissündmusega või põhjusliku ahelaga, mis ulatub tutvumissündmuseni, siis on selle osutus tema idiolektis fikseeritud, isegi kui see pole teada. Ja kui osutus on fikseeritud, siis võib osutuse kohta sõnastada hulga teooriaid (ja isegi õigeid või ebaõigeid definitsioone), nii et sõna jääb igas mõttes samaks (ka intensioon ei muutu). Nii et "elekter" ja sarnased terminid on transteoreetilised. Elektri kohalolu operatsionaalsed kriteeriumid sõltuvad teooriast, kuid tähendus ei sõltu teooriast (kui just tähendust ei samastata operatsionaalsete kriteeriumidega, mida ei tohi teha).

Füüsikaliste suuruste määravaid kirjeldusi (ja isegi väärkirjeldusi) saab sõnastada tänu sellele, et keeles on selliseid "laia spektriga" mõisteid nagu 'füüsikaline suurus' ja 'põhjused'. Artiklis "What Theories Are Not" väitis Putnam, et need etendavad füüsikaliste suuruste terminite kasutuselevõtus (tutvustamises) otsustavat osa. Siis ta ei teinud vahet nende "teoreetiliste terminite" defineerimisel ja kasutuselevõtul (tutvustamisel). Kui meil on keel, milles saab sõnastada eri füüsikaliste suuruste osutuste kirjeldusi, siis saame pidada eri teooriaid, mis neid termineid sisaldavad, eri lausesüsteemideks ühes keeles. Niivõrd kui me seda teha saame, saame võtta sellele keelele kohaseid tõesuse ja osutamise mõistet samuti transteoreetiliste mõistetena.

B. Kripke pärisnimede teooria

Putnam omistab Saul Kripke avaldamata ["Nimetamine ja paratamatus" ei olnud veel ilmunud] ja kuulu järgi tuttavale pärisnimede teooriale väite, et inimene võib kasutada pärisnime kellelegi või millelegi osutamiseks isegi juhul, kui tal ei ole selle asja kohta mitte ühtki tõest uskumust. Näiteks kui ma ütlen kellelegi, kes ei tea, kes Quine on, et ta oli Rooma keiser, ja ta usub mind ning hakkab seda nime kasutama kavatsusega osutada samale inimesele, siis ta hakkab rääkima näiteks, et Quine oli Rooma keiser, aga ometi osutama kaasaegsele loogikule. Tal on küll mõned tõesed uskumused, nimelt et Quine on või oli inimene ja et Quine'i nimi on või oli Quine, aga Kripkel on näiteid, mis näitavad, et seegi pole alati nii. Kripke vaates on oluline see, et pärisnime kasutamine osutamiseks hõlmab seda, et on olemas põhjuslik ahel, mis seob nime kasutajat (ja konkreetset nime kasutamise sündmust) nime kandjaga. Putnam leiab siiski, et pole mõtet hakata rääkima, et kõneleja idiolektis osutab nimi millelegi, mille kohta tal pole ühtegi tõest või ligikaudu tõest uskumust, aga Kripkel on siiski õigus, et ühe kasutaja teadmised ei pruugi fikseerida nime osutust tema idiolektis; osutuse fikseerib asjaolu, et indiviid on põhjuslikus seoses teiste keelekasutajatega, kes said nime kasutaja välja eraldada, või nimedega, millest see nimi pärineb. Kripke teooria juures ei oluline mitte see, et nime kasutus on "põhjuslik" (mis ei oleks), vaid et see on kollektiivne. Igaüks, kes kasutab pärisnime osutamiseks, on liige kollektiivis, millel on osutusega kokkupuude; see, et kollektiivi konkreetsel liikmel ei pruugi seda kokkupuudet olla, ja tal ei pruugi aimugi olla, mis on nime osutus, on üllatav üksnes seetõttu, et me peame keelt eraomandiks.

Sel Kripke teoorial on ülal esitatud füüsikaliste suuruste terminite teooriaga ilmne seos, aga see pole nii, et füüsikaliste suuruste terminid on suuruste pärisnimed, sest mõned füüsikaliste suuruste terminid (näiteks "soojus") on keeleliselt seotud üsna rikkaliku teabega osutuse kohta. Pärisnimede juures on oluline see, et oleks naeruväärne arvata, et nende puhul saab keelelist pädevust samastada mingi tarviliku ja piisava tingimuse teadmisega, nii et osutuse peab fikseerima mitte kõneleja mingi teadmine, vaid miski muu.

Putnamil oli tarvis põhjuslikku ahelat füüsikalise suuruse terminist tutvumissündmuseni, mitte sündmuseni, milles füüsikaline suurus etendas erilist osa. Asi on selles, et kuigi tegelikult keegi ei saa anda füüsikalise suuruse määravat kirjeldust, kui tal pole põhjuslikku seost säärase sündmusega, tundub, et selle põhjusliku ahela loomusel pole tähtsust. See, kes saab anda määrava kirjelduse (või kas või väärkirjelduse), saab selle kasutusele võtta (seda tutvustada); ja sealt peale saab ahela kohta palju rohkem määratletud väiteid esitada. (Putnam leiab, et ka Kripke teooria tuleb niimoodi ümber teha.)

C. Loomuliku liigi sõnad

Artiklis "Is Semantics Possible?" esitas Putnam loomuliku liigi sõnade (näiteks "sidrun") teooria, millel on teatud seos siinse füüsikalise suuruse terminite teooriaga. Putnam väitis, et igaüks, kellel on keeleline pädevus seoses sõnaga "sidrun", rahuldab järgmist kolme tingimust. 1) Tal on implitsiitne teadmine, et "sidrun" on konkreetne nimisõna, puuviljanimetus jne – info, mille annab sõna liigitamine teatud süntaktiliste ja semantiliste tähiste alla. Putnam kritiseeris Jerrold Katzi, kelle arvates semantiliste tähiste loomulikud süsteemid saavad võimaldada meil anda iga termini (või mis tahes loomuliku liigi termini) täpse tähenduse; aga mingi info, mis on sõnaga seotud, saab loomulikult esitada, liigitades sõna tuttavate rubriikide, näiteks "nimisõna" ja "konkreetne" alla. 2) Ta seostab seda sõna teatud stereotüübiga: kollane värvus, hapu maitse, paks koor jne. 3) Ta kasutab seda sõna teatud loomulikule liigile osutamiseks. See võib olla puuviljade loomulik liik, mille kõige olulisem tunnus bioloogide jaoks on võib-olla teatud omadustega DNA.

Tolle artikli argumendis olid kõige tähtsamad järgmised kaks punkti. 1. Stereotüübis mainitud omadusi (Putnam lisab nüüd, et ka omadusi, millest antakse märku semantilise tähistega), ei preditseerita analüütiliselt ekstensiooni iga liikme kohta ega üldse ühegi liikme kohta. Ei ole analüütiline, et kõik sidrunid on kollased, ega ka see, et mõned sidrunid on kollased, ega isegi mitte see, et sidrunid on puuviljad. Stereotüüp on sõnaga seotud, ta ei ole vastava klassi liige olemise ega isegi selle klassi normaalne liige olemise tarvilik ja piisav tingimus. Engels osutas just sellele, et sõnaga seotud stereotüüp ei ole isegi teaduslikus (mittevõhiklikus) tarvituses tarvilik ja piisav tingimus. 2. Selleks, et saaks öelda, et kõnelejad kasutavad sedasama sõna "sidrun", "alumiinium" jne, peavad nad osutama teatud konkreetsele loomulikule liigile.

Tolles artiklis ei öelda midagi positiivset tingimuste kohta, millel kõneleja, kes kasutab mingit sõna (näiteks "alumiinium" või "jalakas"), osutab ühele asjade hulgale ja mitte teisele. Kõneleja, kes kasutab sõna "alumiinium", ei pruugi osata alumiiniumit molübdeenist eristada, ja kõneleja Putnam, kes kasutab terminit "jalakas", ei suuda jalakat pöögist eristada. Aga mis siis määrab tema idiolektis terminite "alumiinium" ja "molübdeen" osutuse? Eelmistes artiklites pakkus Putnam, et osutuse fikseerib asjatundjatele teada olev test. Nüüd tundub talle, et see on vaid erijuht sellest, et termini tarvitus on põhjuslikus seoses mõne tutvumissündmusega. Nii et ka loomuliku liigi sõnade puhul kätkeb keeleline pädevus teadmist pluss põhjuslikku seost tutvumissündmustega (ning lõppkokkuvõttes loomuliku liigi enda liikmetega). Ja põhjus on siin sama nagu füüsikalise suuruse terminite puhul: loomuliku liigi sõna kasutamine kätkeb paljudel juhtudel seda, et ollakse liige mõnes "kollektiivis", millel on kokkupuude loomuliku liigiga, mis teab liigi liige olemise teste jne. Idee, et keeleline pädevus ei kätke loomuliku sõna puhul mitte ainult õige ekstensiooni või osutuse omamist, vaid ka õige stereotüübi seostamist, tundub kalduvat üle ka füüsikalise suuruse sõnadele. Loomuliku liigi sõnu saab seostada "tugevate" stereotüüpidega", mis annavad tugeva pildi stereotüüpsest liikmest, nii et selle järgi saab enamasti isegi öelda, kas miski kuulub sellesse loomulikku liiki, nagu "sidruni" ja "tiigri" puhul, või "nõrkade" stereotüüpidega, mis ei anna ettekujutust sellest, mis oleks klassi liige olemise piisav tingimus, nagu "molübdeeni" (ja vähemalt Putnami jaoks) jalaka puhul. Samuti tundub Putnamile, et füüsikalise suuruse termin "temperatuur" on seostatud väga tugeva stereotüübiga ja "elekter" nõrga stereotüübiga.

D. Vastuväited ja küsimused

On ilmne, et siinsel teoorial tuleb rinda pista teatud raskete küsimustega. Siin on mõned diskussiooni hakatuseks.

1. Kõik kausaalsed tähendusteooriad peavad täpsustama sobivat liiki põhjusliku ahela mõistet. Millised täpselt peavad olema põhjuslikud ahelad sõna ühelt kasutamiselt selle teise kasutamiseni, et osutus(ed) oleks(id) mõlemal juhul sama(d)? Ja kui me ei saa siin täpsemaks minna, siis kui suur puudus see on? 2. Võib tunduda intuitsioonivastane, et niisugune loomuliku liigi sõna nagu "hobune" on selgelt eristatud sellisest fiktiivsest ja olematust loomulikust liigist nagu ükssarvik ja selline füüsikalise suuruse termin nagu "hobune" sellisest fiktiivse ja olematu füüsikalise suuruse või aine terminist nagu "flogiston". Putnam usub, et kui ükssarvikud avastataks ning nende kohta hakataks fakte leidma ning hakataks andma mitteilmseid määravaid kirjeldusi või ligikaudu õigeid kirjeldusi ükssarvikute klassi kohta jne, siis sõna "ükssarvik" keeleline iseloom muutuks, ja sama lugu flogistoniga, aga see on kindlasti vaieldav. 3. Mõned väidaksid, et sellised terminid nagu "elekter" (täpsemalt "elektrilaeng") on täppisteadustes otsustavad ning sääraseid definitsioone tuleb pidada tähenduse stipuleerimisteks. Putnam on nõus sellega, et definitsioonid on tähtsad, aga seejuures tuleb meeles pidada, mida ütles Quine: "definitsioon" on suhteline konkreetse teksti või esituse suhtes ning üldiselt pole olemas mingi termini definitsiooni "füüsikas" või "bioloogias", vaid ainult definitsioon kellegi esituses või aksiomatisatsioonis. Putnam ei nõustu sellega, et "definitsioonid" teaduses on tähenduse stipuleerimised, aga see on kindlasti vaieldav. 4. Lõpuks on vastuväited kausaalsete mõistete kasutamisele David Hume'i järgijatelt, kes ootavad, et need olematuks taandataks, ning termini "füüsikaline suurus" kasutamisele ekstensionalistidelt ja nominalistidelt. Putnam lihtsalt usub, et jutt sellest, mis põhjustab mida ja mis on loodusseadused või mis juhtuks, kui juhtuksid teised asjad, ei taandu jutule regulaarsustest, ja usub, et reaalse maailma kirjeldamiseks on peale asjade tarvis osutada ka füüsikalistele suurustele ("On Properties") selles mõttes, milles füüsikalised suurused eksisteerivad sattumuslikult, mitte paratamatusega, ning milles suurused saavad olla sünteetiliselt identsed (näiteks temperatuur on sama suurus mis molekulide keskmine kineetiline energia).

III. Miks positivistlik teaduseteooria on väär?

Putnam ei väida siin, et positivistliku teaduseteooria juures on valesti just see, et tähendusteooria on väär. Valesti on see, et see teooria põhineb idealistlikul või idealismile kalduval maailmavaatel, mis ei vasta reaalsusele. Aga see idealistlik element tuleb tänapäeva positivismi sisse just tähendusteooria kaudu; nii et igasugune positivismi realistlik kriitika peab vähemalt visandama võistleva teooria, mis on nüüd tehtud. Edasi püüab Putnam näidata, et positivistlik seletusteooria laias mõttes, st positivistlik teadusliku teooria laiemas mõttes ei vasta reaalsusele paremini kui vanemad ja lihtsamad idealistlikud teooriad.

Vanim teooria kuulub George Berkeleyle. Juba siin leidub nii-öelda adekvaatsusväide, st väide, et Berkeley pooldaja on õigustatud aktsepteerima tavalist teaduse teooriat ja praktikat, sest Berkeley teadusliku meeodi teooria õigustab seda. Putnam on kuulnud filosoofe väitmas, et Berkeley filosoofia omaksvõtmine ei muudaks midagi selle juures, milliseid teaduslikke teooriaid aktsepteeritakse. Siin on üks tähtis kahemõttelisus. Võidakse väita, et Berkeley pooldaja "aktsepteerib" teooriat mingis muus mõttes kui tõesena või ligikaudu tõesena: näiteks aktsepteerida seda ennustamise kasuliku heuristilise meetodina. Kui nii, siis on see väide triviaalne. Aga Berkeley väitis, et idealist saaks objekti mõiste niimoodi ümber tõlgendada (tema meelest see olekski õige tõlgendus), et sobitada nii võhiku kui ka teadlase juttu objektidest idealistliku väitega, et maailm koosneb vaimudest ja nende aistingutest. Küsimus on siin selles, kas nõustuda sellega, et ühiskondlik praktika on tõe test, ning kas nõustuda, et teooria suur edu annab mingi põhjendi uskumiseks, et see teooria on tõene või ligikaudu tõene. Ernst Machi positivismil on sama puudus: kuigi Mach väidab, et maailma ehitamine aistingutest on ühitatav võhikute ja teadlaste jutuga objektidest, ei tõesta ta seda kuidagi. Esimene filosoof, kes täpselt püstitas ülesande tõlkida asjakeel fenomenalistlikku keelde ja seda ka lahendama asus, oli Rudolf Carnap (raamatus "Der logische Aufbau der Welt"). Ta pühendab kogu raamatu eeltööle, "rekonstruktsioonidele" sensatsionistlikus keeles (ühtede aistingumõistete taandamisele teistele, mitte asjamõistete taandamisele aistingumõistetele), ja alles viimases peatükis visandab ta asjakeele suhte aistingukeelega, mis ei ole tõlge ja mis piirdub vana väitega, et me valime välja kõige "lihtsama" ja kasulikuma asjateooria. Ta ei tõesta, et positivist on õigustatud kvantifitseerima üle materiaalsete asjade (või neile osutama). Sellest, et pole õnnestunud fenomenalistlik tõlge, st pole õnnestunud leida objektimõistete tõlgendust, mis kaotaks esmapilgu ühitamatuse idealistliku ja materialistliku maailmavaate vahel, vaimudest ja nende ideedest või aistingutest või täielikest kogemusviiludest "näilikus olevikus" koosneva maailma ning osakestest ja väljadest koosneva maailma vahel, saabki alguse tänapäeva positivistlik teadusfilosoofia. Sellele ebaõnnestumisele reageerisid positivistid kahe käiguga. Esiteks loobusid nad käsitamast teooriaid süsteemidena, mis koosnevad väidetest, millest igaühel peab olema arusaadav interpretatsioon ("täielikult arusaadu" või "täielikult interpreteeritu" vaatekohast), ning käsitasid neid hoopis arvutustena, mille eesmärk on anda edukaid ennustusi ning mis muus osas on nii "lihtsad" kui võimalik: "teaduslikud teooriad on osaliselt interpreteeritud arvutused" ("What Theories Are Not"). Teise käiguna võtsid nad reduktsiooni baasiks fenomenalistliku keele asemel "vaadeldavate asjade keele": hakati otsima füüsikateooria interpretatsiooni või "osalist interpretatsiooni" mitte "sensatsionistlikus keeles", vaid "vaadeldavate asjade keeles". Selle käigu tõttu võib paista küsitav, kas positivismi võib ikka veel pidada "idealistlikuks" kalduvuseks, mis võtab või püüab võtta "kõvasid fakte" lihtsalt faktidena tegeliku ja võimaliku kogemuse kohta ning kogu muud juttu kuidagi taanduvana jutule tegelikust ja võimalikust kogemusest. Putnami meelest on idealistlikkus hoolimata üleminekust "vaadeldavate asjade predikaatidele" põhimõtteliselt alles, seda kahel põhjusel. 1. Eristus vaadeldavate asjade ja "teoreetiliste entiteetide" vahel võetigi algselt tarvitusele asjade ja aistingute dihhotoomia asemel. Kui taustaks pole seda vana aistingutele taandamise probleemi, siis küsimus, kuidas taandada teoreetilisi entiteete vaadeldavatele asjadele ja kvaliteetidele, tundub vaevalt loomuliku probleemina. Asjade taandamine aistingutele on ajalooliselt motiveeritud probleem ja põhineb selgel erinevusel materiaalse asja ja aistingu vahel (mis on materialisti vaatevinklist ka osalt illusoorne: pandagu "materiaalse asja" asemele "materiaalne protsess") ning väidetaval "kindlusel" omaenda aistingutes. Aga elektronide taandamine laudadele ja toolidele, üldse "mittevaadeldavate" asjade taandamine "vaadeldavatele" (Grower Maxwell küsis, kas tolmukübe on midagi "antut", kui ta on nii suur, et ta on nähtav, ja "konstrukt", kui ta on liiga väike, nii et asi on mõõtmetes), ei ole ajalooliselt motiveeritud, erinevus ei ole selge ning ei arvata, et meil oleks kindlus vaadeldavate asjade suhtes. 2) Positivistid ise ütlevad sageli, et analüüsi võiks tagasi viia aistinguteni, see jäetakse tegemata lihtsalt mugavuse pärast.

Putnam püüab nüüd näidata, et teooriate käsitamine osaliselt interpreteeritud arvutusena ei lahenda adekvaatsusprobleemi. Tänapäeva positivisti lugu ei anna mingit põhjendit arvata, et teaduslik teooria on tõene või et teaduslik praktika kaldub avastama tõde. Mõnes mõttes on see kohe selge. Positivist ei väida, et teooria on tõene mingis transteoreetilises mõttes; tal ei ole muid transteoreetilisi mõisteid kui 'viib edukale ennustamisele' ja 'on lihtne'. Nagu Berkeley järgija, peab ta langema tagasi positsiooni, et teooria ei ole tõene ega ligikaudu tõene, vaid kasulik. Aga ta püüab kuidagi seletada teooriate aktsepteeritavust, isegi nende "interpretatsiooni". Ja ta tahab väita, et realistliku teooria põhiprintsiip, et ühiskondlik praktika on tõe test ja teooriate edu on põhjend arvata, et need on tõesed või ligikaudu tõesed, on õige. Näiteks Rudolf Carnap ütleb seda artiklis "The Methodological Character of Theoretical Concepts". Putnam tahab näidata, et positivisti tõemõiste ei ole see, millel teaduse praktika põhineb.

A. Tõesus

Kui realistlikult meelestatud (realistliku praktikaga, kuigi võib-olla mitterealistliku teadusfilosoofiaga) teadlane aktsepteerib mingit teooriat, siis ta aktsepteerib, et see teooria on tõene (või tõenäoliselt tõene või ligikaudu tõene või tõenäoliselt ligikaudu tõene). Et ta aktsepteerib ka loogikat (vt Putnam, "Philosophical Logic", "The Logic of Quantum Mechanics"), siis aktsepteerides kahe teooria tõesust, aktsepteerib ta ka nende konjunktsiooni tõesust, aktsepteerides kahe teooria väga tõenäolist tõesust, aktsepteerib ta ka nende konjunktsiooni väga tõenäolist tõesust (kui just üht teooriat koos taustteadmisega eeldades ei ole teine teooria vähem tõenäoline kui oma tõendite põhjal). Et teooriate ligikaudne tõesus nende konjunktsioonile üle kanda, on tarvis eeldada, et neis teooriates kätkevad lähendused on ühitatavad. Realisti jaoks ei ole siin midagi sügavat. Aga positivistlikul teadusfilosoofial ei ole õigustust isegi mitte järeldada teooriate tõesusest nende konjunktsiooni tõesust (mis on teaduses igapäevane ja puhtloogiline käik, ilma milleta ei saa uurimistöö olla kumulatiivne): see käik on positivismi eeldustel täiesti meelevaldne. Asi on selles, et teooria aktsepteerimine tähendab positivisti jaoks selle aktsepteerimist, et see arvutus viib edukatele ennustustele (kõik vaatluslaused, mis on selle arvutuse teoreemid, on tõesed; aga kõik selle arvutuse teoreemid ei ole mingis kindlas transteoreetilised mõttes tõesed). Aga sellest, et kaks teooriat viivad edukatele ennustustele, ei järeldu, et nende konjunktsioon viib edukate ennustusteni.

Ei aita ka lihtsuse sissetoomine. Pole ilmne, et lihtsate teooriate konjunktsioon on lihtne; pealegi isegi kui lihtsus säilib, võivad kaks lihtsat teooriat, mis kumbki ei vii vääradele ennustustele, olla isegi omavahel vastuolus. Rudolf Carnapil on teooria tõesus sama mis selle teooria Ramsey lause tõesus. Aga kui kahel teoorial on kummalgi tõene Ramsey lause, siis sellest ei järeldu, et nende konjunktsioonil on tõene Ramsey lause.

B. Lihtsus

Kerge on konstrueerida "teooria" positivistlikus mõttes (vaatlustermineid sisaldav arvutus), mis ei vii vääradele järeldustele, aga mida ükski teadlane ei aktsepteeriks. Selle seletamiseks öeldakse tavaliselt, et teadlased valivad ainult lihtsaid teooriaid. Et aga lihtne teooria võib teaduse kui terviku segaseks ajada, siis öeldakse, et teadlased püüavad maksimeerida "kogu teaduse" lihtsust. Seega tähendab "teooria" siin kas kogu teaduse formaliseeringut või mõnd selle tükki, mis on ülejäänud teadusest sõltumatu. Kahjuks pole sellist "teooriat" keegi kirja pannud ja see polegi võimalik. Positivistlik teadusfilosoofia on sunnitud jätma mulje, et ta räägib tavalises mõttes teooriatest, ja kui ilmneb raskus, siis ütlema, et tegelikult on jutt kogu teaduse formaliseeringust. Reegel "vali kõige lihtsam teooria, mis on tõenditega ühendatav" ei ole või ei oleks tõenäoliselt õige, isegi kui (mingi aja) kogu teaduse saaks formaliseerida. Teadlased ei püüa kunagi maksimeerida mõnd formaalset lihtsusomadust, vaid püüavad maksimeerida tõesust (või parandada lähendust tõesusele või suurendada ligikaudse tõe hulka, mida nad teavad, vähendamata lähenduse headust, jne). Realist võib muidugi aktsepteerida reeglit "vali kõige lihtsam hüpotees", kui saab näidata, et kõige lihtsam hüpotees on alati tema ülejäänud teadmise põhjal kõige tõenäolisem. Tavaliste lihtsuse mõõtude puhul aga see nii ei ole. Oletame näiteks, et ma tean ainult kolme punkti osariikidevahelisel maanteel Interstate 40 ja need punktid on kõik ühel sirgel. Oletame ka, et väide "Interstate 40 on sirge" ei ole minu kõigi teadmiste kogumiga vastuolus. Siis hüpoteesi "Interstate 40 on sirge" aktsepteerimine oleks tavalise lihtsusemeetrika järgi kõige lihtsama hüpoteesi aktsepteerimine, kuid Putnam ei aktsepteeriks seda hüpoteesi, nagu ka mitte teised, kellel on samad taustateadmised. Et kõik teised osariikidevahelised maanteed on kurvidega ja Interstate 40 on väga pikk ning on väga ebapraktiline teha sirge maantee läbi terve USA, siis on väga suur tõenäosus, et Interstate 40 ei ole sirge. Kas ei saaks öelda, et minu "koguteadmine" on vähem lihtne, kui ma aktsepteerin väite "Interstate 40 on sirge"? Putnam ei tea sellist lihtsuse kriteeriumi, mille põhjal seda saaks öelda. Siin pole asi mitte lihtsuses, vaid usutavuses. Sõna "lihtsus" sissetoomine jätab mulje, nagu asjade seisu tõenäosuse arvutamine oleks tegelikult lihtsalt mõne interpreteeritud või poolinterpreteeritud arvutuse mõne formaalse omaduse (nagu argumendikohtade arv, algsümbolite nimekiri, aksioomide pikkus ja arv, võib-olla kõverate kuju) arvutamine, isegi kui omaduse olla taustateadmise põhjal kõige tõenäolisem hüpotees saab esitada süntaktiliselt, jättes mainimata, et esitav omadus on mõne tõenäosusmõõdu süntaktiline esitus, ning teeseldes, et see on lihtsalt formaalne omadus (nagu lihtsate aksioomide omamine); ja see ei ole toimuva nähtavaks tegemine, vaid selle maskeerimine.

C. Kinnitus

Positivistlikud teadusfilosoofid on püüdnud kinnituse loogikat formaliseerida. Sellised katsed on huvitavad (kuigi seni edutud). Ent neil pole positivistliku tähendusteooriaga mingit pistmist ning nad on koguni sellega ühitamatud. Positivistid ütlevad, et "teoreetilistel terminitel" on eri teooriates eri tähendus. Kinnitusteooriat formaliseerides käsitavad nad teooriaid lausete süsteemidena ühes keeles ning eeldavad, et kõik semantilised mõisted on transteoreetilised. Seega nad formaliseerivad realistlikku kinnitusteooriat, mitte seda kinnitusteooriat (kui niisugune on olemas), milleni nende tähendusteooria peaks viia. See peaks olema ilmne Rudolf Carnapi töödest matemaatika aluste kohta. Carnapil on järjekindel kalduvus samastada mõisteid nende süntaktiliste esitustega: matemaatilist tõesust teoreemsusega (pärast Gödeli teoreemi avastamist ta kas lubas "mittekonstruktiivseid tõestusreegleid" või lihtsalt eeldas hulgateooriat ning võttis algmõisteks tuletatavuse asemel loogilise järeldumise, kuigi see tegi matemaatilise tõesuse analüüsi triviaalseks. Samuti oleks ta tahtnud samastada selle, et asjade seisu tõenäosus on näiteks 0,9, sellega, et vastava lause c-väärtus on 0,9 (c oleks süntaktiliselt defineeritud mõõt formaliseeritud keeles). Isegi kui Carnap oleks leidnud eduka c-funktsiooni, jääb tõeks, et see oleks olnud edukas sellepärast, et see vastab mõistlikule tõenäosusmõõdule mõnel asjade seisude kogumil; aga Carnap kui positivist ei oleks tohtinud seda öelda.

D. Abihüpoteesid

Mõnikord ütlevad positivistid välja, et "teooriad", mille kohta nende teaduseteooria käib, on "kogu teaduse formaliseeringud", mitte teooriad tavalises mõttes. Putnam arvab aga, et lugejatele jääb mulje, et nende mudel käib teaduse kohta tavalises mõttes, eriti füüsikateooria kohta. Sel juhul usutakse, et füüsikateooria on arvutus või seda saab kergesti arvutusena formaliseerida ning selle ennustused on eneseküllased, st need dedutseeritakse teooria enese eksplitsiitsetest eeldustest. See viib võrdlusele sotsiaalteadustega, mis on sotsiaalteadustele solvav, sest klassikalised sotsiaalteaduse teooriad ei ole selles mõttes eneseküllased. Positivistlik hoiak kaldub olema selline, et sotsiaalteadus on teadus ainult juhul, kui see jäljendab füüsikat. Ja põhjus on see, et teooria matemaatiline mudel, mille positivistid pakuvad, arvatakse olevat vastavuses füüsikateooriatega. Aga tegelikult on vastavus füsikateooriatega kehv, sest isegi füüsikateooriad tavalises mõttes, näiteks Newtoni gravitatsiooniteooria või Maxwelli teooria, ei vii mingite ennustusteni ilma hulga abieeldusteta, kusjuures need abieeldused ei ole üldse seadusetaolised, vaid eeldused ääretingimuste ja konkreetsete sündmuste puhul. Nii et kui näiteks väide, et terminil "gravitatsioon" on teooriast sõltuv tähendus, oleks tõene ja teooria sisaldaks selliseid abieeldusi nagu "kosmos on sügav vaakum" ja "Päikesesüsteemis pole kümnendat planeeti", siis sellest järelduks, et avastus, et kosmos ei ole sügav vaakum või isegi, et on olemas kümnes planeet, muudaks termini "gravitatsioon" tähendust, mis on väga ebausutav. See, et "gravitatsioon" tähenduse teadmine kätkeb teooria mõnetist teadmist, ei ole nii ebausutav (kuigi Putnam peab seda vääraks, sest sõnaga "gravitatsioon" seotud stereotüüp ei ole kaugeltki nii tugev nagu mõni konkreetne gravitatsiooniteooria) ja kohates väidet, et füüsikalise suuruse terminid (mida tavaliselt nimetatakse teoreetilisteks terminiteks, aga sellega võetakse seisukoht küsimuses, mida siinne artikkel arutab) on teooriaga koormatud, mõtleb enamik lugejaid tõenäoliselt just selle peale; aga tegelik tähenduse sõltuvus, mida positivistlik tähendusteooria nõuab, oleks sõltuvus mitte üksnes teooria seadustest, vaid konkreetsetest abieeldustest, sest kui neid ei loeta teooria osaks, kukub kogu teooria ennustuse skeem algusest peale kokku.

Lõpuks, kui eiratakse seda osa, mida abieeldused teaduses tegelikult etendavad, siis tekib täiesti vale ettekujutus sellest, kuidas teooriat kinnitatakse. Newtoni gravitatsiooniteooriat ei kinnitatud, kontrollides ennustusi, mis on tuletatud sellest pluss mõnest ette fikseeritud abieelduste komplektist. Abieeldusi tuli taevamehaanika ajaloos pidevalt modifitseerida ja laiendada. Teadusfilosoofias on liiga palju ignoreeritud seda, et teaduslikel probleemidel on sama sageli abihüpoteeside leidmise kuju kui ennustuste leidmise ja kontrollimise kuju. See igmoreerimine tuleb suuresti sellest, et aktsepteeritakse positivistlikku mudelit ning rakendatakse seda ebakriitiliselt tegelikele füüsikateooriatele. (Vt "The 'Corroboration' of Theories".)