Ewald Hering

Allikas: Vikipeedia
Ewald Hering.jpg

Karl Ewald Konstantin Hering (5. august 183426. jaanuar 1918) oli saksa füsioloog, kes uuris värvitaju ja ruumitaju.

Tema põhiliseks ideeks oli vastandlikkus, mille algebralise avalduseks on ühe suuruse lahutamine (subtraktsioon) teisest suurusest. Hering õppis Leipzigi Ülikoolis ja sai Praha Karli ülikooli professoriks.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hering sündis 5. augustil 1834.aastal Altgersdorfis. 19-aastaselt läks ta Leipzigi Ülikooli meditsiini õppima, kus ta oli mõjutatud füsioloogist Ernst Heinrich Weberist ja psühhofüüsika rajajast Gustav Fechnerist. 1860.aastal alustas ta tööd arstina ning hakkas kirjutama füsioloogia teemal. 1864.aastaks oli ta avaldanud viis osa ruumitaju uurimustest, mis on aasta varem kui ilmus Hermann von Helmholtzi kolmas psühhofüsioloogia optika käsiraamat – selles on osa, kus Helmholtz avaldab arvamust ruumitaju kohta. Sellega sai alguse Heringu ja Helmholtzi teinteisele vastandumine. Heringut peetakse nativistiks ja Helmholtzi empiristiks. Nende vahel oli tüli selle üle, milline on visuaalse horopteri tõeline kuju. Heringu publikatsioonid ruumitajust oli piisavalt muljet avaldavad, et teda kutsuti 1865.aastal Viini Josephs-Akademiasse professoriks. Viis aastat hiljem kutsuti ta Praha Karli ülikooli professoriks, kus ta hakkas huvituma värvitajuga seonduvatest probleemidest. 1878.aastal avaldatud värvinägemise teooria viis ta uuest konflikti Helmholtziga, kes toetas Thomas Youngi poolt arendatud kolme-elemendilist teooriat. 1879.aastal esitas Hering temperatuuri tajumise teooria, mis oli sarnane tema värviteooriaga, et soe ja külm on esile kutsutud vastandlike reaktsioonide paari poolt soojust tajuvale organile. Pärast 25 aastat Prahas töötamist kutsuti ta Leipzigi, kus ta võttis veelgi küpsema seisukohta nägemistaju kohta. Tema vaated nägemistaju kohta ilmusid nelja osalisena aastatel 1905-1920, millest viimane ilmus pärast Heringu surma. 1861.aastal kirjeldas Hering optilist illusiooni, mis kannab ka tema nimetust – Heringi illusioon. Hering uuris 1868.aastal koos Josef Breueriga ka hingamist ning näitas uitnärvi rolli hingamise reguleerimisel. Seda närviteed hiljem nimetatakse Hering-Beueri refleksiks.

Värviteooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hering ei nõustunud Hermann von Helmholtzi ja Thomas Youngi juhtivate teooriatega. Helmholzi teooria väitis, et kõiki värve kogetakse vaid 3 erineva valgustundliku "substantsi" kaudu. Hering esitas 1878.aastal enda teoses Zur Lehre vom Lichtsinne aga vastandprotsesside teooria[1], mis väidab, et on olemas kolm vastandvärvi paari: punane-roheline, sinine-kollane ja must-valge; paari ühe poole suhtes tundliku närviraku erutus pidurdab automaatselt neid närvirakke, mis on tundlikud teise poole suhtes. Antud teooria väidab, et on olemas kolme tüüpi kolvikesi, kuid sellest veel ei piisa õige värvitaju tekkimiseks, sest nendelt kolvikestelt saadav väljund töödeldakse seejärel läbi veel ühe kihi neuroloogiliste mehhanismide poolt; need mehhanismid kodeerivad signaali ümber kolme värvipaari põhjal. Vastandprotsesside teooria kohaselt sõltub värvitooni psühholoogiline taju kahest vastandprotsessi paarist – nendeks on punane-roheline ja sinine-kollane. Näiteks, kui kallutab punase-rohelise tasakaalu punase poole ja sinise-kollase tasakaalu sinise poole, siis tajume lillat värvitooni. Kui mõlemad värvitooni süsteemid on tasakaalus, siis puudub värvitoon ning saadav värv on akromaatiline (s.t ilma värvitoonita)[2].

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

1861-1864 Beiträge zur Physiologie. 5 osa.
1868 Die Lehre vom binocularen Sehen
1872–1875 Outlines of a Theory of the Light Sense
1878 Zur Lehre vom Lichtsinne
1879 Der Raumsinn und die Bewegungen des Auges (Ludimar Hermann (toimetaja), Handbuch der Physiologie)
1880 Der Temperatursinn (Ludimar Hermann(toimetaja), Handbuch der Physiologie)
1931 Wissenschaftliche Abhandlungen (toimetanud M. Gildemeister)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Turner, R. S. (1994). In the eye's mind: vision and the Helmholtz-Hering controversy. Princeton, N.J: Princeton University Press. ISBN 0-691-03397-8.
  2. Gleitman, H., Gross, J., & Reisberg, D. (2014) Psühholoogia. lk. 206-207. Tartu: Hermes

Lisa lugemist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rignano, R. (2000) The Nature of Life. Routledge, lk 7

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Ewald Hering. International Encyclopedia of the Social Sciences, 1968.
  2. Ewald Hering. Encyclopædia Britannica.